Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestis elavadki huntkoerad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
2009. aasta talvel tapsid jahimehed ühe hundikarja mitu liiget. Kui esimesel pildil on puhas hunt, siis teisel pildil olev loom tekitas jahimeestes kahtlusi. Geenianalüüs tõi kinnituse – tegu on huntkoeraga. | FOTO: Erakogu

Geeniandmed võimaldasid Eesti teadlastel esmakordselt kindlalt tõestada, et meilgi liigub ringi hundi ja koera hübriide.

2009. aasta talvel tapsid jahimehed ühe hundikarja mitu liiget. Kui esimesel pildil on puhas hunt, siis teisel pildil olev loom tekitas jahimeestes kahtlusi. Geenianalüüs tõi kinnituse – tegu on huntkoeraga. | FOTO: Erakogu

Kuus noort hundikarja liiget, kelle jahimehed paar talve tagasi Läänemaal Taeblas küttisid, olid silmaga nähtavalt teistsugused: neli tükki tavalistest huntidest tumedama karvaga ja kaks hoopis kollakarvalised, laikat meenutavad.

Äsja ilmunud teadusartiklis andsid Tartu Ülikooli bioloogid geenianalüüsidele tuginedes kinnituse, et tegu on tõepoolest loomadega, kelle üks vanem on koer ja teine hunt.

«Enamik hübriide leitaksegi, sest nad näevad välja ebaharilikud,» ütleb Tartu Ülikooli doktorant Maris Hindrikson, kes uurimuse läbi viis. Tema kaasautorlusel ajakirjas PloS One ilmunud teadusartikkel uuris kuue Taebla noorlooma ja lisaks ka kahe Lätis leitud kutsika geene ning andis teadusliku kinnituse sellele, mida loomi vaadates niigi kahtlustada võis – tegu on huntkoertega.

Ehkki suure tõenäosusega on sarnaseid loomi Eestis varemgi liikvel olnud, pole nende päritolu tõestamisega enne tegeletud, tõdeb Hindrikson. Seega on tegu esimeste kinnituse leidnud huntkoertega Eestis.

Läti huntkoerad tõid üllatuse

Üllatus see siiski ei olnud, sest tingimused olid Läänemaal Hindriksoni sõnul olemas. «Olukord, mis hundipopulatsioonis tol hetkel valitses, oli sobilik, et hübridiseerumine võiks aset leida,» selgitas Hindrikson.

«Läänemaal oli jahisurve suur ja asurkond madalseisus,» ütles ta. «Hulkuv koer võib teatud tingimuste kokkulangemisel saada emasele hundile alternatiivseks sigimisvariandiks. Ka Euroopas on kõik teadaolevad hübridiseerimisjuhtumid leidnud aset sarnastes tingimustes, kus hunte on vähe ja hulkuvaid koeri palju.»

Kuus Taebla huntkoera kuulusid küll samasse hundikarja, kuid ei olnud tõenäoliselt kõik samast pesakonnast.

Läti kutsikate geeniproov pakkus aga suurema üllatuse – kui tavaliselt sünnivad huntkoerad isase koeraga paaritunud emasele hundile, siis Läti hübriidide puhul oli kutsikate emaks koer. Varem pole Euroopas sedapidi hübriide geneetiliselt tõestatud.

«See oli üsna ootamatu, sest tavaliselt asjad niipidi ei käi,» märkis Hindrikson. «Loomade käitumuslik taust ei soodusta seda.»

Hundid seetõttu ei hävi

Jahimeeste lastud huntide geene uurides leidsid Hindrikson ja tema juhendaja Urmas Saarma veel kümme looma, kelle puhul võib kahtlustada, et tegu on juba omakorda huntkoerte järeltulijatega.

Selle tõestamiseks ei olnud geeniandmed aga piisavad, eelkõige nappis võrdlusmaterjali koerte osas. Mujal Euroopaski on vaid kahes uuringus leitud tõenäolisi jälgi sellest, et hübriidid on huntidega järglasi saanud.

Selline tagasiristumine võib hundipopulatsiooni ohtu seada, eriti kui see populatsioon juba on väike ja geneetiliselt vähese mitmekesisusega. Eriti Hispaanias ja Itaalias on hundi hübridiseerumine olnud viimastel kümnenditel mureallikas.

«See on risk, aga Eesti puhul kindlasti mitte peamine probleem,» ei näe Hindrikson Eesti puhul seda ohtu. «Hundid liiguvad üle riigipiiri, geneetiliselt on tegu ühise asurkonnaga Venemaa huntidega. Need [hübriidsed liinid] lahustuvad populatsioonis mitme põlvkonna jooksul.»

Palju rohkem probleeme võib asurkonnale tekitada tema sõnul liigne jahisurve.

Praegu uurib Urmas Saarma töörühm geeniandmete alusel Eesti hundipopulatsiooni struktuuri ja jahisurve mõju sellele.

Tagasi üles