Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/09/1423388t1hc481.jpg)
Ma olen kogu elu elanud Mandri-Euroopa piiri peal. Oma kodu või töökoha aknast võin näha Aasiat, mis algab kohe teisel pool Bosporust. Ilmselt seepärast olen alati, kui mõtlen Euroopa ja modernsuse peale, tundnud end natuke provintsiasukana – arvatavasti üsna samamoodi kui kogu muu, mitteeuroopalik maailm.
Nagu paljud inimesed, kes elavad mujal kui läänes, olen pidanud oma identiteeti mõtestama Euroopat eemalt vaadates. Selle identiteedi väljatöötamise käigus olen sageli mõelnud, mida Euroopa õigupoolest nii mulle kui meile kõigile tähendab. See on kogemus, mis on mul ühine suurema osa maailma elanikega. Aga et minu kodulinn Istanbul asub just seal, kus Euroopa algab – või lõpeb, kui kellelegi niimoodi rohkem meeldib –, siis on ehk mu mõtted ja tunded olnud pisut intensiivsemad ja püsivamad.