Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tallinn põleb. Täna taas!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kümme aastat tagasi tähistas Velikije Luki 20. sünnipäeva klubis Zelluloos, täna võib punklegendi kuulata Volta tehases. Fotol Ivo Uukkivi ehk Munk ja Villu Tamme. | FOTO: Liis Treimann

Kümme aastat tagasi, mil Velikije Luki sünnist möödus kakskümmend aastat, meenutasid ajakirjanik Kairit Tsäro algatusel noorusaegu punklegendid Munk ehk Ivo Uukkivi ja Villu Tamme. Täna tähistab meeste bänd juba kolmekümnendat sünnipäeva, sel puhul trükime ära kunagise dialoogi.

Munk: Räägime, miks me aastal 1982 kohtusime, miks koos bändi tegema hakkasime, miks sa selliseid lugusid kirjutasid, miks sa selline oled? Miks me seda plaati 20 aastat tegime ja kellele seda vaja on? Meile? Endistele fännidele? Uutele?

Kas sa kirjutasid laule sellest, mida enda ümber nägid, või tahtsid inimestele midagi öelda? Tahtsid silmi avada või? Ah! Milleks? Kellel? Arvasid, et suudad maailmas midagi parandada või?

Villu: Aga sa ise?

Munk: Minu tegevus ei olnud mõtestatud – tundsin, et mind ümbritsev on kuidagi võlts. Ei osanud sellele nagu vastu ka hakata ja siis röökisin nagu laps, kellele miski ei meeldi, ise teadmata, mida täpselt, aga tekkis tunne, et see aitab. Kokkuvõttes kukkus lahe välja.

Lahe oli ka see, et leidsin mõttekaaslasi, kes sellele üürgamisele korraliku müra taha tegid. See, mida sa tollal kirjutasid, tundus mulle siis ainuõige! Ja on seda mõnikord siiamaani vist! Täna ma enam nii vokaalida ei suuda. See hullus on kuhugi kadunud ja oleks minu eas vist kohatu ka ... võib tunduda veidi piinlikuna, et mis nüüd, vanal käivad mingid hood peal või? Ah jaa, ma ei tarvita ju nüüd enam alkoholi, mis katuse kohalt nihutas, aga Velikije Luki esimesel kauamängival plaadil «Tallinn põleb» (ilmus 2002. aastal) on ju tegelikult üpris sarnane tase saavutatud nagu siis. Plaadi tegime va 20. sünnipäevaks krt … (Paus. Munk vaatab ringi, sülitab tuhatoosi, intervjueerija Villu kattub halli tolmuga …)

Kuigi mõned lood plaadil tunduvad mulle tagasivaatamisena, mõned on jälle täiesti uus tase – seda võib ka su laulusõnade kohta öelda. Mu laulmisoskus ja diktsioon on häbiväärselt paranenud, mis ei sobi vist eriti kokku Luki stiiliga, aga nii hea ta ka ei ole, et kõik ära rikuks. Paljudest sõnadest ei saa õnneks siiani aru.

Sa ju häbenesid sõnu plaadi juurde panna, et nii ajast ja arust, et paneme parem internetti, sealt nagunii keegi ei viitsi lugeda. Küsi veel midagi.

Villu: Okei. Küsiksin kõigepealt seda: miks, kurat, sa tuhatoosi sülitasid? Ma võtsin just intervjuu puhuks kapist puhta maniski, nüüd on ta rikutud ja peab pesumajja viima.

Õnn on see, et me pole oma mänguoskust suutnud parandada, sest pooled head punkbändid on selle nahka läinud ... Õpivad mängima ja arvavad, et nüüd alles teevad lahedat muusikat, ehkki välja tuleb mõttetu ja jõuetu plännimine. Aga mu tekstid olid tegelikult nii lapsikud, et häbi on. Hakkasin natuke arenenumaid tekste tegema alles pärast Lukist lahkulöömist, ent pole õiget taset saavutanud siiani.

Huvitav kuulda, et sinu jaoks oli mu looming ainuõige! Aga su Luki-eelse bändi Kopli Otelli looming? See on ka ju jätnud tugeva jälje kohalikku pungiajalukku.

Munk: Nojah. Jälje? Seda küll! Kopli Otell oli ikka veel lapsikum kui sinu sõnad. See oli ikka korralik rämps nagu pungile kohane. Seal ei õppind ka keegi õnneks pilli mängima. Müts maha Kopli Otelli ees! Sul võiks hoopis oma arenenud tekstide pärast häbi olla! Need lapsikud just ONGI lahedad! Lihtsad ja geniaalsed!

Villu: Mäletad, et mina mängisin enne Velikije Lukit bändides, mida üldse keegi ei teadnud, välja arvatud bändiliikmed? Tegelikult mu esimesel bändil oli üks hitt ka, õigemini laulsin seda üksinda kidraga. See oli naistepäevalaul õpetajatele, kohutavalt ropp ja õel laul. Pidin selle teksti vahetundides pidevalt teistele ringi kirjutama. Bändi nimi oli Türann, kaks n-i lõpus tähendasid «niinimetatud». Ma tegin juba Türannile mõtestatud tekste, aga need olid ikka liiga lapsikud. Üks paremaid lugusid oli «Automaadid», mis võrdles palgasabas seisvaid inimesi automaatidega, kes teevad tööd, kui neile raha annad. Ma ei tea, miks ma seda räägin. Pidin hoopis rääkima, et mingil hetkel, aastal 1987 sai mul Lukist villand ja lahkusin reeturlikult, sest olin oma «sooloprojektiga» ehk J.M.K.E.-ga liiga tegev. Sellega põhjustasin Luki allakäigu, õigemini küll tõusu, kuivõrd uus koosseis tegi muusikat laiema publiku kõrvadele. Aga see ei olnud enam vist see õige asi?

Munk: Ei olnud jah. Siis algas see perestroika ka ja sinu terav sõnum ei mõjunud enam nii julgelt kui varem. Ja need lood, mis pärast sind sündisid, ei olnud enam päris minu maitse. Tahtsin lihtsalt edevusest edasi esineda. Rokimees oli ikka mõnus olla, eriti kui oled noor ja kriitikameel ei ahista tegutsemist. Pooled sinu lood jäid edasi ja jõudsid isegi raadiosse ja telesse, mis oli ju punkbändi kohta kõva sõna.

Kokkuvõtteks: kui Nõukogude Liidus lõppes stagnatsioon, algas stagnaaeg Velikije Lukis. J.M.K.E. sa tegid siis, kui ma Nõukogude armeesse läksin? On ju. Tean küll, tahtsid ise laulma hakata. Nii halvasti, kui mina tollal, sa ikkagi ei suutnud.

Villu: Ära jama. Ma pole küll purjus praegu, aga ikka tahaksin öelda, et sina oled üks paremaid lauljaid, keda ma näinud ja kuulnud olen. Viisi pole me kumbki muidugi õieti pidanud, aga no sul on ikka hääl ju taga. Tänu näitlejakoolile nüüd ka diktsioon! Minul on siiamaani «tiksjoon», hullem kui sul vanasti.

Munk: Velikije Luki kui selline keelati vahepeal ära ka. Sõnadest nad nagunii aru ei saanud, ju nad siis igaks juhuks keelasid. Kultuurivalitsusele öeldi kõrgemate jõudude poolt, et sellist bändi pole olnud, ei ole ega tule. Meile ei saanud seda öelda, sest meid ju pole olnud. Nii kole oli vist – pidime esinema nime all Suured Sibulad!

Villu: Ma tegelikult arvasin esialgu ka, et «luki» tähendab sibulaid, aga siis sain Velikije Luki linna vapiga märgi, kus peal oli kolm vibu. Selgus, et linna nimi ongi hoopis Suured Vibud. Või oli see Vibupüssid. Alguses me vist mõtlesime, et sibulkuplite järgi on nimi pandud. Või ei olnud nii?

Munk: No oli oli. Nägime siis vibude moodi välja küll. Peaks vist lõpetama hakkama. Sul suitsud otsas. Kust sa neid Tallinna suitse veel välja tõmbad?

Villu: Kuldar (VL soolokitarrist) andis paar tükki, ta spetsiaalselt hoidis. Et Tallinn ikka põleks.

Intervjuu ilmus algselt ajakirjas Nädal

Velikije Luki

•    7. detsembril esineb     Velikije Luki Volta tehases, Tööstuse 47 hoovil asuvas hoones. Algus kell 19

•    Lisaks esinevad Ajutine Valitsus ja Anonüümne AK

•    Tänane Velikije Luiki: Ivo Uukkivi (vokaal), Villu Tamme (kitarr), Kuldar Hanstin (kitarr), Raivo Pilt (bass), Raik Kuusemets (löökriistad)

Tagasi üles