Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Martin Kala: et Euroopas võidaks julgus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Illustratsioon: Katri Karing
Martin Kala

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et end taasleidev Euroopa Liit särab küll järjest lootusrikkamalt, kuid tema poliitilised otsused väljendavad harjumuspärast hirmu.

Pärast pikka segadust paistavad Euroopa Liidus toimunud hiljutised sündmused õige pisut positiivsemas valguses. Euroopa tulevikku juhib uus leping, president ja välistegevuse kõrge esindaja.



Kui aga püüaksime viimaseid valikuid emotsionaalselt kaardistada, oleksime sunnitud tõdema, et need väljendavad ikka vana harjumuspärast hirmu. Ja siit paradoks: lootust on võimalik sütitada ka kõige traagilisemates tingimustes eeldusel, et seda julgetakse teha.



Euroopa institutsionaalne reform on läbi tammunud katsumusterohke tee. Kümme aastat tagasi asuti tõsisemalt arutama tulevikuküsimusi, mis annavad tooni praegusele arengule. Debati nurgakiviks oli toona arusaam, et kuueliikmelisele liidule loodud institutsioonid ei sobi suuremale liikmete arvule ja vajavad põhjalikku ümberkujundamist.



Tulevikuteemalise debati algatas tinglikult Joschka Fischer oma kõnega Berliini Humboldti ülikoolis 2000. aasta kevadel. Tema esitatud föderalistlik visioon Euroopa Liidust tekitas palju vastukaja ning eri arvamusi. Päädis see keskustelu Nice’i leppe, Laekenis esitatud Euroopa Tulevikukonvendi deklaratsiooni ning Euroopa põhiseadusleppe aruteludega.



Saksamaa välisminister põhjendas oma mõtteid arusaadavalt: et lähitulevikus oli ennustada suuremat laienemist Euroopa ida- ja kaguosasse, tähendas see liikmete peaaegu kahekordistumist. Eesootav ajalooline väljakutse vähendanuks aga teadupärast ELi toimevõimekust. Fischeri meelest oli hädavajalik poliitiline lõimumine veel enne laienemist ära korraldada.



Vaidlusi, kuidas tulevikuga paremini kohanduda, on viimaste aastate jooksul iseloomustanud tormid teeklaasis. Esiteks ja peamiseks on olnud erimeelsused küsimuses, kas EList peaks tulevikus kujunema riik või föderaalriik.



Õhus oli küsimus, kas Euroopa riikidele oleks kasulik tugev keskvõim Brüsselis, et nad saaksid maailma asjades kaalukamalt sõna sekka öelda. Teiseks tekkis mitme (Prantsuse, Hollandi, Iirimaa) referendumi ebaõnnestumisega suurem ports kriise, millega võttis võimust üleüldine rusutus. Noil aastal oli tavaks öelda, et Euroopa vajab mõtlemisaega.



Mida pidi saavutama uue leppega päädiv arutelu? Esiteks tooma institutsioonide suhtlusse lihtsust (keerukate reeglite abil). Võimude pädevus tuli seada tasakaalu ja muuta otsustusprotsess läbipaistvamaks – määrida mootori mehhaanikale tavotti. Teiseks oli kaalukausil ELi hakkamasaamine maailmas, mis muutub aastatega kiiremini kui me ise.



Kolmandaks tuli pakkuda uusi võimalusi, kuidas kaasata Euroopa rahvast, õigemini rahvaid ja otsida teid liidu populaarsuse suurendamiseks. Ülekantud tähenduses mõeldi siin ka eurooplaste omavahelist lähendamist. Kogemus on näidanud, et pole olemas «eurooplust». Et aga tekiksid «eurooplased» oma ühtsuses, tuli välja mõelda sümbolid, mis neid seoks ja ühendaks.



Üsna sümboolsetel põhjustel loodi ELi välistegevuse kõrge esindaja ametikoht ja alaline struktureeritud koostöövorm. See on see koht, kus tahaks rääkida Herman Van Rompuyst ja Catherine Ashtonist. Ma nõustun Ahto Lobjaka väitega, et nii Van Rompuy kui Ashtoni kõige väljapaistvam omadus on see, et nad ei paista mitte millegagi välja ega silma; et nad on Euroopa poliitilise halli massi destillatsioon.



Kuid kas peaksime süüdistama riigijuhte nõupidamistelaua taga tehtud halbade valikute pärast ja rääkima sellest, kuidas lasti mööda hea võimalus? Kõik on ju juriidiliselt korrektne: Euroopa president on sisuliselt ELi nõukogu peasekretär, kelle ülesanne on korraldada ümarlaua istungeid ja hoida pilk töökaustadel.



Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika kõrgem esindaja Ashton teab aga hästi, et mingil juhul ei suuda ta ujuda Pariisi, Londoni või Berliiniga vastuvoolu – jäädes alla riigipeadele, ei käi tema jõud üle ka nende välisministritest. Mõlemad on vahemehed, mitte juhtfiguurid ning midagi loomata otsivad nad kompromisse. Tehniliselt pole tegu mitte policy maker’ite, vaid taker’itega. Põhimõtteliselt teevad head nägu.



Küsiks: aga milleks neid ametikohti, seda Kissingeri kuulsat «Euroopa telefoninumbrit» siis vaja oli? Esiteks võib-olla välismaalastele – hiinlastele, brasiillastele, indialastele, venelastele, ameeriklastele ja kõigile teistele, kellel võiks tekkida idee ühtselt kõlavast Euroopast. Seda muidugi eeldusel, et nad valitud nägudest ka midagi arvaksid, mis jääb praeguste puhul ebaselgeks.



Peamiselt on sümboolsed ametikohad mõeldud ikka selleks, et luua inimeste vahel pidepunkte. Sümbolid mõjutavad meeli ja loovad kuuluvustunde. Kuidas muidu tunneksimegi iga päev oma kuuluvust Euroopasse, kui mitte lippude ja laulude, Euroopa päevade, kultuuripealinnade ja (maailma mastaabis) eestkõnelejate kaudu? Euroopale pole vaja esinumbreid mitte riigipeade, küll aga kodanike jaoks. Võrdkujud aitavad meil samastuda projektiga, mis asub niigi kaugel ja osutub tihti võõrastavaks.



Pettumus Van Rompuy ja Ashtoni valimises on just nimelt valiku sümboolne konsistents – lihakäntsaka asemel visati eurooplaskonnale ette näritud kont. Kümne aasta tagune eesmärk läks diilitamise tohuvabohus kaduma.



Efektseks ELi esinäoks, selleks meeldejäävaks ja oma tuntusega rabavaks isikuks valiti tagasihoidlik bürokraat ja välispoliitiliseks hiiglaseks leiti inimene, kel pole oma valdkonnas täisteadmisi ega vajalikke rahvusvahelisi võrgustikke ning keda ei tunta mõjuringkondades. Seda, et peab oma teadmisi süvendama, tõestas ta värskelt ka europarlamendi väliskomisjonile.



Minu meelest on siin kaks mõttepausi. Esimene on eurovälispoliitiline: viie aasta taguse moeväljendi «widening without deepening» ehk «süvenemiseta laienemise» asemel ei ole Euroopat lahjendanud mitte kardetud Ida-Euroopa liitmine ELiga, vaid vanade hirm uute arengute ja tegijate ees, mille puhul võiks väheneda nende mõjujõud.



Endine Euroopa Komisjoni välisvolinik Chris Patten pealkirjastas oma hiljutise artikli «Euroopa visioonitu juhtkond», ta väitis seal, et presidendi ja välisministri valikud peegeldavad Euroopa riigipeade iha institutsioone ikka ise juhtida.



Ja osake probleemist seisneb selles, et «uusi» ei lasta lähedale, nagu tunnistas Toomas Hendrik Ilves oma Varssavi Euroopa Kolledžis hiljuti peetud kõnes. Euroopa riigijuhid ei vaja ainult halle hiiri, vaid püüavad iga hinna eest vältida ka elujõulisi uusi figuure.



Chris Pattenit tahaks alati hea sõnaga meenutada: tegu oli märkimisväärse intellektuaali, aga ka osava läbirääkijaga, kes suutis äärmiselt ebasoodsal ja pingelisel ajal (1999 – 2004) siduda tolleaegsed riigijuhid Euroopa Komisjoni ühiste positsioonidega.



Tänu Patteni isiklikule karismale ja muidugi diplomaatilisele kaskadöörlusele – julgusele – saabus ühtsele välispoliitikale väljakutsuv ja põnev ajastu, mis päädis viimase kümne aasta suurima sündmuse – kümne uue liikme lõimimisega. Sellele oli eelnenud määratuma julguse ilming, mida ei saaks sõnastada paremini, kui seda tegi professor Timothy Garton Ash: 1989 oli Euroopa ajaloo kõigi aegade kõige parem aasta.



Teine, peamine tõik on selles, et ajaloos julgeid pöördeid teinud Euroopa on hakanud langetama ohutuid valikuid. Miks annavad kõvad poliitikud endast kõik, et luua endast nõrgemaid?



ELi asju on ju ikka veetud kartmatute tegude toel. Praegune EL on kummardus teda kujundanud meestele, nn Euroopa isadele, tänu kelle ühisele ja tungivale poliitilisele pealehakkamisele sai teoks vastupidav projekt. Ka Lissaboni leppe õnnestumise nimel olid Nicolas Sarkozy, Angela Merkel ja hulk väiksemaid tegelasi palju pingutanud, mis, ütleme ausalt, ei pidanuks kuuluma nende esmaste ülesannete hulka.



Miks ometi ei suudetud ületada rahvusriiklikku hirmu siis, kui Euroopale tuli leida karismaatilised esinduskujud? Julguse ületas kartus jääda Tony Blairi või eespool mainitud Chris Patteni suguste varju.



Prantsuse politoloogi Dominique Moïsi raamatu «Emotsioonide geopoliitika» põhiteesiks on emotsioonid – hirm, lootus ja alandus – ning nende mõju geopoliitikale, riikidevahelistele suhetele ja poliitilistele sündmustele. Püüdsin nuputada, millise emotsionaalse vastega kirjeldaks Moïsi Euroopa «nägude» tagasihoidlikke valikuid. Ma arvan millegipärast, et ikkagi hirmuga.



Võrdlus tuleb aga pisut kaugemalt, Alpi lumistelt tornitippudelt. Ajakirja Die Weltwoche peatoimetaja Roger Köppel selgitab, kuidas tema ajakirjanduskolleegid eksivad, arvates, et minarettide keelamine Šveitsis väljendab hirmu. «Toimunud referendumi tulemus ei väljenda mitte hirmu, vaid hoopis julgust.



Enamik šveitslasi otsustas ju kõiksuguste tõkendite kiuste kaitsta siiski oma vabadust ja väljendada teistsugust arvamust kui see, mida oleksid neilt oodanud riigi poliitikud ja intellektuaalid,» ütleb Köppel. Kohtlane oleks arvata, et referendumil on ainult üks võimalik tulemus.



Mul on tunne, et ennast taasleidev Euroopa Liit särab küll järjest lootusrikkamalt, kuid tema poliitilised otsused väljendavad harjumuspärast hirmu. Kõigi eelarvamuste kiuste oleksid valitsusjuhid võinud üllatada ja oma valikutega gaasi põhja vajutada. Uskuge, kui vaid poliitikud suudaks pisutki julgust juurde koguda, tuleks ka rahvas kaasa.


Tagasi üles