Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vabaduseiha sunnib kirikule selga keerama

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Glasgow’ ülikooli professor Callum Brown tegeleb religiooni ja sekulariseerumise, moodsa humanismi (ateismi) kasvu ja sotsiaalsete rituaalidega peamiselt 20. ja 21. sajandil. | FOTO: Kristjan Teedema

Septembri lõpus Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli külastanud professor Callum Brown Glasgow’ ülikoolist rääkis Tartu Postimehele, mis on usunditega maailmas juhtunud ning juhtumas.

Kui võib, siis ma alustan isikliku küsimusega – kas te olete usklik?

Ei. Ma olen ilmalik humanist. Teaduslikust vaatenurgast olen ma eelkõige agnostik (maailma tunnetatavust kas täielikult või osaliselt eitav – KT).

Ei ole mingeid tõendeid, et jumal on olemas või teda ei ole olemas. Ma elan oma elu ateistina, aga ma usun headusesse, mis tuleb meie seest. Ma usun, et inimesed teevad kõlbelisi valikuid.

Üldiselt eestlastele ei meeldi usust rääkida. «Usklik» võib esineda meil isegi sõimusõnana.

Kas tõesti? Seda ma ei teadnud.

Aga samas me usume, et kui must kass jookseb üle tee, siis toob see meile õnnetust.

See on normaalne. Kõik Euroopa rahvad usuvad musta kassi. Niisiis, Eestis toob must kass õnnetust? Näiteks Šotimaal on mustad kassid hea õnne märk.

Ka venelased usuvad väga palju ilmalikesse ennetesse, aga samas on nad väga religioossed inimesed.

Venelased ei ole väga usklikud. Üheski endises Nõukogude Liidu liikmesriigis ei ole religioossuse tase kõrge. Kui me räägime väga kõrge religioosse uskumuse tasemega maadest, siis võib nimetada Maltat, Küprost, Põhja-Ameerikat, Mehhikot, suurt osa Aafrikast.

Mulle tundub, et Venemaal käivad inimesed kirikus siiski märksa sagedamini kui meie.

Tegelikult ei ole erinevus üldse nii suur, kui me võrdleksime näiteks eestlasi ja poolakaid.

Oma loengus rääkisite sellest, kuidas inimesed on kaotanud oma religioossuse Kanadas, Inglismaal ja USAs. Mis on selle peamised põhjused?

Üks traditsioonidest kõigis usundites on see, et religioon püüab kontrollida inimeste seksuaalset aktiivsust. Kirik püüab luua normatiivset käitumiste kogu, religioonid tahavad inimesi enesele allutada.

Kuna kirikud on liiga kontrollivad ja liiga kehtestavad, pööravad inimesed oma uskumustes kirikutele selja.

Me elame mitmekultuurilistes ühiskondades. Inimesed soovivad riietuda erinevalt. On erinevad seksuaalsused. Gei­õigused. Seksuaalsuse küsimus on terav peaaegu igas kirikus.

Kirikud on olnud üldiselt aeglased muutustega kohanejad. Nad on pidevalt sellele vastupanu osutanud, eriti katoliku kirik ja just eriti sündimuskontrolli ja seksuaalsuse küsimustes.

Ent igal pool maailmas toimub hoiakute muutumine enesetapu, abistatud enesetapu, hasartmängude, vandumise suhtes. Me kõik tahame vabadust, et väljendada ennast kunstis ja igapäevaelus.

Kogu maailmas, aga eriti just Läänes, on toimunud väga tugev nihe indiviidi õiguste suunas ja vabanemine kirikute kontrolli alt. Selle põhjuseks on individualismi tõus. Läänes – Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja mingil määral ka Lõuna-Ameerikas – kasvab inimeste soov olla vaba võimust, mis kontrollib nende ihu.

Me tahame olla vabad ja seepärast ei saa me olla usklikud?

On keeruline uskuda institutsiooni ja selle õpetusse, mis üritab kehtestada kontrolli, mida sa ei soovi. Eriti noortel, kelle vabadusetaju põhineb popkultuuril, on keeruline aktsepteerida, et seksuaalsuse ja narkootikumid keelab sageli ära vana mees, kes kannab valget kraed ja peab jutlust.

See suundumus on olnud alates 1940–1950ndatest. Pärast Teist maailmasõda on Läänes toimunud noortekultuuris suur nihe, mis on lõhkunud kirikute võimu.

Milline mõju on geirevo­lut­sioonil kirikutele?

Kirik on lahingujoon, kus võideldakse selle üle, mil määral religioon võiks inimese individuaalsust kontrollida. Mõned kirikud on kohandunud ja mugandunud. Mõned liberaalsed kirikud USAs on saanud geidest preestrid ja piiskopid ... Geiõiguste küsimus on väga tähtis, aga see ei ole ainuke faktor, see on sümptom.

Eelkõige on inimestel soov otsustada ise oma seksuaalsuse üle ja selle üle, kuidas nad oma elus käituvad.

Kirik vaidleb geide õiguste ja teiste inimõiguste arengute ning abistatud enesetappude vastu.

Abistatud suitsiidid on mõnes riigis terav küsimus. Hollandis on see legaliseeritud. Mitmes USA osariigis ja Šveitsis samuti. Selle üle vaieldakse praegu Inglismaal ja Šotimaal.

Kirikud teevad kõik, et hoida seadustamast abistatud suitsiide. See on kriminaalselt karistatav seaduserikkumine enamikus riikides. Arstidel ei ole lubatud teha inimesele süst, mis lõpetaks tema piinad ja laseks tal surra. Seda käsitletakse kui mõrva.

Paljud, eriti sekulaarsed humanistid ja ateistid, taotlevad aga, et see oleks inimõigus. Nad soovivad, et see oleks lisatud Euroopa inimõiguste konventsiooni – õigus surra, kui sa seda soovid.

Miks me peakime kannatama surmavate haiguste ja suure valu käes? Kui meie koer piinleb valudes, me paneme ta magama, aga me ei tee seda samas olukorras inimesega. See on ebaloogiline.

Miks inimesed 1960–70ndatel oma usu kaotasid?

See on periood, mil noored inimesed olid mõjutatud popkultuurist, suurenes narkootikumide tarvitamine, oli seksuaalrevolutsioon.

Võtmeisik on siin «üksik naine». Üksik naine, kes ei tahtnud saada abikaasaks, ja kui ta tahtiski lapsi saada, siis ta soovis nende saamist edasi lükata. Ta ei tahtnud saada lapsi 18- või 20-aastaselt.

Tänapäeval mõeldakse laste saamisele 30–35-aastaselt, või isegi alles 40-aastaselt. Lääneriikides on praegu viljakustase madal. Laste arv ühe naise kohta on väga väike. See on põhjus, miks viimasel 40–50 aastal tuleb meile nii palju inimesi arenguriikidest. Meil on tööjõupuudus ja odav tööjõud on nõutud.

Sealhulgas on palju sisserändajaid islamiriikidest. On ennustatud, et tulevikus võib islam domineerida kogu maailmas.

See teooria on Ameerika kirikutel. Umbes kolm nädalat pärast 9/11 olin ma religiooniajaloolaste konverentsil Amsterdamis. Me rääkisime seal ka 9/11st ja selle mõjust.

Ameerika delegaadid olid üsna avameelsed ja ütlesid: kui just ei juhtu, et teie, eurooplased, taasavastate kristluse, siis teie riigid, kogu Euroopa, kaetakse islamiga. Euroopa delegaadid ei uskunud seda väidet! Aga me ei tahtnud ameeriklaste vastu ebaviisakad olla, öeldes, et vabandust, te räägite jama.

Me olime lihtsalt vait.

See on ameerikalik suhtumine. Nad arvavad siiani, et Euroopas hakkab domineerima islam. Ma ei usu, et keegi Euroopas seda tõsiselt võtab.

Euroopas on väga-väga vähe inimesi, kes ilma islamliku taustata oleks pöördunud islami usku. Nende hulk on väga väike. Üks arv, mida ma kuulnud olen, on, et kogu Skandinaavias on viimasel 20 aastal islami usku pöördunud tuhat inimest.

Kas on võimalik, et religioonid kaovad sootuks?

Ma ei oska tulevikku ennustada. Tundub mõistlik arvata, et erinevates vormides usundid siiski jäävad. Ma usun, et kirik ei sure täielikult välja. Alati jääb 10–15 protsenti inimestest, kes on usklikud ja käivad kirikus.

Inglismaal on mitmeid kirikuid, mis on nii nõrgad, et nad kuulutavad välja pankroti ja haihtuvad, kuid nende liikmed ühinevad uue kirikuga.

Teisest küljest on selge, et inimestele meeldib olla ebausklik. Eesti ajalehtedes on ju ka horoskoobid. Enamikus riikides on. Ja inimestele see meeldib. See on nagu mäng. Me oleme intelligentsed elusolendid, meile meeldivad hasartmängud, meile meeldib ennustada.

Ma olen intervjueerinud suurt hulka inimesi, kes on kaotanud religiooni. Enamik neist ütleb, et on vale arvata, et nad on kaotanud aukartuse universumi ees. Me tunneme teatud aukartust, kui me vaatame tähti. Paljud inimesed, keda ma olen intervjueerinud, räägivad, et nad on šokeeritud universumi suurusest ja nad ei näe mitte jumala võimu, vaid meie tähtsusetust, meie väiksust, ja see annab neile kindlust, et mingit jumalat ei ole olemas.

On naeruväärne arvata, et meie oleme universumis üksi ja jumal on loonud ainult meid, nagu usundid ütlevad. Vaata meie planeedi suurust! Me oleme nii väiksed, jumal ei saanud meid luua kui ainulaadseid.

Kõigil usunditel on hirm, et NASA tõestab, et Marsil on elu. Kui tõestatakse, et seal elavad väiksed putukad, siis on kõik nende pühad tekstid valed. Inimesed ei ole ainulaadsed. Elu maal ei ole ainulaadne. Elu on ka mujal.
-----------------------------------------------------------

Callum Brown

• Glasgow’ ülikooli professor Callum Brown tegeleb religiooni ja sekulariseerumise, moodsa humanismi (ateismi) kasvu ja sotsiaalsete rituaalidega peamiselt 20. ja 21. sajandil.

• Ühes oma praegustest projektidest uurib ta demograafiliste protsesside mõju religioonile alates 1960. aastatest seoses muutustega soorollides, seksuaalsuses ja religioossetes rituaalides, kasutades aktiivselt autobiograafiaid ja suulise ajaloo meetodeid.

• Tema tuntuimaid monograafiaid on «The Death of Christian Britain: Understanding Secularisation 1800–2000» (2001).

Tagasi üles