Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kadri Kasak: kust tulevad napsitajad?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kadri Kasak Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts | FOTO: Erakogu

Kui uskuda Eesti alkoholitootjaid, on iga uue napsitaja teke sama müstiline küsimus kui näiteks see, kust tulevad äädikakärbsed. Kahe suurima välismaise kontserni esindajad on viimase paari aasta jooksul igatahes suutnud kinnitada avalikkusele, et reklaam kindlasti uusi napsisõpru ei lisa. Ilmselt on siin süüdi kõik teised, kuid õlletootjad ise panevat igal aastal miljoneid eurosid reklaamidesse vaid selleks, et pisut omavahel mürada ja kallutada oma õllemarkide poole neid inimesi, kes juba joovad.

Aga laseme rääkida asjaosalistel. Soome ettevõtte Olvi kohaliku tütarettevõtte A. Le Coq juht Tarmo Noop ütles eelmisel aastal portaalile Naine24, et «ükski reklaam ei pane mingit toodet tarbima, kui sel tootel pole tarbijat», ning lisas sellele teisegi noopismi: «Näiteks kui ma seeni ei söö ja mulle neid reklaamitakse, siis ma seeni sööma ei hakka.»

Kas Tarmo Noop pole tõesti tutvunud teaduslike uuringutega, mis tõestavad näiteks reklaami ja suitsetamise vahelist tugevat seost? Suits on inimesele vähem loomuomane kui seente söömine, kuid ometi suutsid massiivsed reklaami- ja tooteasetuskampaaniad 20. sajandil tuua sadu miljoneid inimesi suitsetamise juurde. Kui meessuitsetajate turg oli juba küllastunud, võeti teadlikult ette naised ning suunati hulk kampaaniaid neile. Väga edukalt seejuures. Alkohol ei ole siin erand: viimastel aastatel Euroopas tehtud uuringud kinnitavad, et alkoholireklaami tõttu joovad noored rohkem ja alustavad varem.

Alkoholitootjad väidavad, et ei kasuta reklaamides alla teatud eapiiri näitlejaid. Kuid selleks, et noori jooma meelitada, ei pea reklaamitegelased isegi alati noored olema. Piisab sellest, kui nad kehastavad inimesi, kellesarnasteks noored kunagi saada tahavad. Sel juhul võib peategelane olla ka 30- või 35-aastane, aga kui ta sõidab ägeda autoga kahe ilusa vastassoo esindaja saatel läbi tuledes öise linna, siis on raske uskuda, et see ei mõju alaealistele, kes ehk näeksid ennast peagi just sellise idealiseeritud täiskasvanuna.

Saku õlletehase turundusdirektor Kadri Ärm väitis eelmise aasta märtsis, et õllereklaami eesmärk ei ole panna vaatajat rohkem tarbima ning tarbijad teevad oma otsuseid ka ilma selleta. Ta lisas: «Alkoholitootjad tegutsevad selle nimel, et alkoholi ei kuritarvitataks.» Sellele järgnes jutt ettevõtte sotsiaalse vastutuse projektidest.

Kui ajakirjanik küsib ebameeldiva küsimuse, võib alati viia jutu sotsiaalsele vastutusele. Või seentele. Ja seejärel räägi juba ükskõik, mida tahad.

Tegelikult on tootjatele majanduslikult oluline, et uute avatud pudelite seas oleksid ka need pudelid, mida avavad noored ja avavad võib-olla elus esimest korda. Selline majanduslik huvide konflikt on alkoholitootmisse tugevasti sisse programmeeritud ning juba seepärast vajavad alkoholitootjate reklaamitavad pidevat ja väga tugevat kontrolli.

Ma ei taha ainult kritiseerida. Võrreldes 90ndate keskpaigaga on Eesti alkoholireklaamid tsiviliseeritumad. Ent kui meie suurimad tootjad tahaksid päriselt olla vastutustundlikud, siis peaksid nad lõpetama süüdimatu jutu ajamise, nad peaksid tunnistama, et on aastaid tootnud reklaame, mis on mõeldud ligi tõmbama noori ja isegi alaealisi tarbijaid.

Nad peaksid tunnistama ka seda, et see strateegia töötab – Eesti saab järjekordselt uhkust tunda Euroopas esimeseks olemise üle, seekord siis noorte alkoholitarbimise poolest. Ja lõppude lõpuks, kui probleemi on tunnistatud, saab mõelda, mis sellega edasi teha.

Tagasi üles