Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Pisarad sulatavad jääkiriku

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kõik või mitte midagi – selline põhimõte on Brandil, keda mängib Ivo Uukkivi. | FOTO: Siim Vahur

Esimest korda jõudis Eestis teatrilavale Henrik Ibseni «Brand», lavastajaks Ingo Normet ja nimiosas Ivo Uukkivi.

Henrik Ibseni dramaatilise poeemi «Brand» (1866) esmatõlge (Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo) ja esmalavastus Eestis on sündmus, mida välkvastukajas ei sõnasta. Põnev oli esietendusel tajuda «Brandi» variatsioone Ibseni loomingus, lisaks «Peer Gyntile» meenusid «Ehitusmeister Solness», «Metspart», «Doktor Stockmann» jt.

Näib paradoksaalne, et suurvorm «Brand» sündis väikeses VAT Teatris, ent kui mõelda, haakub «Brand» nii «Sokratese» kui «Faustiga». Tänu Pille Jänese vaimustavale kujundusele, tühja lava usaldamisele, muutub Ingo Normeti lavastuse napp jõuline laad veenvaks just rahvusraamatukogu ahtas teatrisaalis.

Mängib ju Ivo Uukkivi Brandi suure pöördlava või hoopis piiritu looduse mõõtkavas, aga sissepoole suunatud intensiivsusega. Saame lugeda Brandi mõtteid ta silmist, raam-misanstseeni visa rühkiv paigalkõnd aga loob nägemusi liustikest ja kuristikest mehe hinges. Brand tõepoolest kasvab, samal ajal kui teda ümbritsev tõelus kahaneb. Mõjusaks kujundiks muutub väike kirikumakett – piparkoogimaja.

Lugupidamist äratab lavastuse maksimalism, olustikulisusest puhastatud, tõstetud mängumaneer. Ingo Normet on ka heli- ja valguskujundaja, Wagneri muusika massiivsust tasakaalustab valguse ja varjude hääletus.

Ivo Uukkivile on Brandi osa uhke ja väärikas katsumus, lavaelust hoovab traagilist väge. Mida harvemaks jääb teatris saladusega suurrolle, seda enam hing neid igatseb. Muide, ka vastukaaluks lobedalt katkendlikule seriaalinäitlemise mudelile. Brandi diagnoos ligimestele on aktuaalne, ta elutõsidus igavikku haarduv, vastuoluline, põhjani aus.

Uukkivi ei kujuta Brandi jäise fanaatikuna, vaid laavana pulbitseva hingega otsijana. Kõige köitvamaks kujuneb ta võitlus iseendaga stseenis, kus Brand impulsiivselt otsustab päästa oma väikese poja elu, aga jõuab tagasi kreedoni «kõik või mitte midagi».

Inimlikult kurvana avaneb Brand dialoogis emaga, üürike läheduselootus paotab temas lapse. Kui lohutu vastandus Peer Gynti südamlikele suhetele ema Asega! Kummastava konarliku rütmiga loob Tiia Kriisa isepäise vanamuti rolli, Brandi ema silmad kiiskavad sama külmalt kui ahnelt krampuvas sõrmes küütlev sõrmusekivi.

Tegelaste käed on üldse ilmekad, nii Brandi pingul käe­sooned kui ta naise Agnese õrnad lendlevad käed, mis hirmjärsku vananevad. Katariina Undi Agnes tunneb kohe, et on Brandile määratud. Agnes vaatleb ja kuulatleb meest ainiti, silmis lapselik imestus ja varavana valu. Agnese vagur töörühmamine viis mõtte Krõõdale Andrese kõrval.

Silma torkab kostüümide must-hall-valge süsteem: Agnese kleidi valevus tumeneb järk-järgult, kuni hele sälk musta leinakleidi seljal mõjub avausena tiivapaarile.

Kõrvalrollides võimutseb karikeeriv kõle kirmetis, vahel paisuvad õõnsad registrid laviiniks, mille alt ihkaks pääseda. Keeruka muundumise läbib Ago Sootsi Ejnar, esialgu veenvam noore lehviva boheemlase kui «pühaduse pesukurikaga puhtaks pekstuna».

Iroonilist demagoogiamürki pritsib Margo Teder Foogtina, kelle mantli kullakarva vooder reedab räiget rikkust. Algul ajab Foogt naerma, hiljem tekib tülpimus, mitte rollisooritusest, vaid nähtusest, kes elust iivelduseni tuttav. Klaarilt vastandab Tanel Saar humanistist Arsti ja silmakirjaliku Praosti eluhoiaku.

Liisa Pulk katsetab julgelt häälevärve, valvsaks tegi hullukese Gerdi kõnerütmis vilksatav sarnasus suvise Vargamäe Mariga. Uudse hiiliva külmusega mängib Pulk jultunud Mustlasnaist.

Kui esimene vaatus kiskus kaasa kui üdini lõikav tuuleiil, siis teise vaatuse tormiks paisuv raskepärasus kippus väsitama. Häiris paar ebakõla stilistikas. Mikrofoni kasutamine brutaalse, kurdistava mürariistana pigem tühistas Meelis Põdersoo etendatud rahvamassi rabeda naivismi. Tõrke tekitas Brandi näole valgunud verenire: efektne kui välgunool, ent lavastuse tinglikkusest irduv, kujutlusvõimet kärpiv.

Kargena toimib finaaliremarkide distantseeritud lausumine, analoogset võtet kasutas Andres Noormets Ibseni-lavastuses «Stockmannid». Unenäoline kaugenemine tõelusest võimendab vaimset kohalejõudmist. Lõpuks jäävad valgusallikana helklema Brandi läbitungivad silmad.
Oleks aeg, et nüüd ilmuks näitelavale ka uus Peer Gynt, kes Brandiga kujutlusruumis kirglikult polemiseeriks. Meenub, kuis juba seitse aastat tagasi igatseti Peer Gynti rolli Üllar Saaremäed – Ivo Uukkivi kursusevenda.

Henrik Ibsen

«Brand»

Lavastaja Ingo Normet. Nimiosas Ivo Uukkivi

VAT Teatri esietendus

Tagasi üles