Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Marti Aavik: hädakella on vaja lüüa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marti Aavik | FOTO: Liis Treimann

Möödunud nädala keskel saime teadusajakirja Nature veebiküljelt lugeda «uue Euroopa» teaduse võrdlust. «See on ju ainult kiidulaul Eestile,» võiks ansiplikult hüüatada, ja üksnes Nature ajakirjanike teksti lugedes saaks seda täie õigusega teha.

Kodumaal nähakse aga häda või koguni «paanitsetakse». Kui midagigi paanikalaadset ei oleks, poleks Tartu Ülikooli rektoril Volli Kalmul tasunud kirjutada, et kõrgharidus ja teadus vajavad paanika asemel plaani (PM 04.11).

Nature loost vaatab areneva ja suure Poola ning kiirelt varasemat hiilgust kaotava Ungari kõrval vastu väike ja tubli Eesti, kus on tehtud reforme ning suurendatud teaduse ja arenduse kulusid. Esipersoon on loos akadeemik Andres Metspalu – talent, keda Eesti ei kaotanud, vaid ta tuli USAst tagasi ja tegi hoopis kodumaal geenivaramu.

Üks praegune põhjus muretsemiseks on aga nimelt see, et samal rahastamiskursil jätkates pole meil võimalik Eestisse tagasi kutsuda talente, kelle oleme saatnud välismaale tuult tiibadesse koguma. Meil suletakse praegu ka häid uurimisrühmi, mis nende mõõdetavat tublidust arvestades oleks maailma suurtes keskustes eluvõimelised.

Kui me oleks otsustanud (kodanikkonnana, riigina) selgesõnaliselt, et meil pole senises mahus teadust tarvis, sest me ei taha ja/või ei suuda seda üleval pidada, oleks selline taandareng mõistetav. Aga me oleme ju igal pool väljendanud täpselt vastupidist soovi! Alates manifestidest (tööandjate oma näiteks) kuni riikliku strateegiani «Teadmispõhine Eesti 2014–2020» välja. Viimases on expressis verbis kirja pandud, et 2015. aastast tõstetakse riigi ja omavalitsuste teadus- ja arenduskulud ühele protsendile SKPst ning hoitakse seda taset. Kusjuures need sõnad on kinnitatud Eesti Vabariigi valitsuses (31.10.2013) ja saanud kõrgeima heakskiidu riigikogus (22.01.2014).

Üldised suhtarvud ei paistagi veel väga hullud. Võime end lohutada, et vahepealsel paaril «hiilgeaastal» panustasid põlevkiviõli tootjad oma arendustesse, mis on nüüd tehtud – keegi ei tahaks, et sama tehast peab kaks korda välja mõtlema (loodame, et hakkab tööle).

Tegelikkus on aga see, et liigume vales – s.o languse – suunas, ja seda ka sisuliselt. On väga hea, et Eesti on suutnud kaasata ELi maksumaksjate raha (üle poole kogu teaduse avalikust rahastamisest) ja selle eest hooneid ehitada ning sisustada, aga ka neid maju pole tarvis igal järgmisel aastal üha uuesti ehitada.

Betoonseinad ei loo uusi teadmisi, seda teevad inimesed. Leian kodaniku ja maksumaksjana, et meil on vaja oma teadlastele raha juurde anda. Muidugi, kunagi ei lahenda pelk raha juurde kallamine kõiki probleeme, aga praegu paistab Eesti teadussüsteem mulle tublim kui selle rahastamine.

Tagasi üles