Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ilmar Raag: kas riik võib rääkida?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ilmar Raag | FOTO: Raigo Pajula

Kui võtta absoluutsena nõuet, et «mõjutustegevus oma kodanike suhtes pole valitsusele lubatud», peaks loobuma ohtudest teavitamisest ning lõpetama laulupeo riikliku rahastamise, kirjutab valitsuse kommunikatsioonibüroo nõunik Ilmar Raag oma oponentide väiteid absurdini arendades. «Psühholoogilise kaitse» piir jookseb sealt, et valitsus ei piira võistlevate ideede «turule pääsu».

Teate, see väljend «psühholoogiline kaitse» on eufemism. Soovi korral võib sinna toppida kõige õudsemad asjad, mida ette kujutada demokraatia allakäigust. «Tõeministeerium» ja tsensuur on esimesed sõnad, mis sel puhul meelde tulevad. Ainuke asi, et selle vabariigi ajal neid ei plaanita. Seejärel on psühholoogilisele kaitsele veel teine vaade, mis ei sisalda midagi kardinaalselt uut võrreldes sellega, mida riik on varem teinud. Või kas keegi tõesti arvab, et me ei ole varem püüdnud reageerida vaenulikele inforünnakutele? Või arvate, et riik ei peaks üldse suud paotama, sest see võib mõjutada kodanike hoiakuid?

Vaatame seda väidet veidi lähemalt. Kodanike mittemõjutamise utoopia on praeguseks sama auklik nagu vaba turu «nähtamatu käe» metafoor. Eksisteerib ju teooria, mille kohaselt absoluutselt vabal turul tagab konkurents toodete vahel tarbijale parima hinna-kvaliteedi suhte. Samal ajal aga püüab sellel turul iga osaleja kasvatada oma turuosa. See tähendab soovi hakata ühel hetkel tarbija asemel ise turgu kontrollima. Selle ja mitmete teiste moonutuste vältimiseks on loodud konkurentsiamet, mille ülesandeks on vaadata, et terve konkurents jääks alles. Demokraatia on üles ehitatud sarnasele ideedekonkurentsi põhimõttele. Keegi ei tohiks saavutada sellist monopoli või olla turul, et see lämmataks üldist arengut. Kuivõrd Eesti avalikkus näib uskuvat selle süsteemi õiglusesse, on see ka meie psühholoogilise kaitse aluseks. Meie riiki usutakse ka seepärast, et presidendi lambaks sõimamise pärast kedagi Ruhnu asumisele ei saadeta.

Ideaalis peaks meie demokraatia toimima nii, et kui tekib mingi idee, siis ühiskond arutab seda. Ajakirjanikud kirjutavad, kommentaatorid trollivad ja humoristid naeruvääristavad. Seejärel on vaja, et keegi sünteesiks tekkinud arutelu tulemused, et arvamuste polüfooniast kujuneksid mingid ettepanekud, misjärel riigikogu vaidleb oma rahvaesindatuse baasil need teemad veel kord läbi ja ideest saab meie elu kujundav seadus. Sellesse võistlevasse süsteemi on sisse kirjutatud ka võimude lahusus ja ümbervalimiste võimalus. Kui valitsus ei suuda seda, millest ühiskond räägib, enamikule vastuvõetavalt sünteesida, tuleb ta loomulikult valimisurnide juures maha hääletada.

Kuid tuleme nüüd algse küsimuse juurde tagasi: kas selles võistlevas süsteemis tohib riik ise midagi ütelda? Ühiskonna üldise hüve instrumendina peaks ta olema vait nagu haamer sepa käes ja laskma sepal ehk rahval ise laulda. Olgu nii, keelame riigil rääkimise.

Suur keemiaettevõte tahab alustada Eestis fosforiidi kaevandamist. Kuna ta teab, et riigi kehtivate keskkonnanormide tõttu on kaevandusloa saamine väga raske, palkab ta parimad Eesti suhtekorraldajad organiseerima kampaaniat keskkonnaministeeriumi vastu. Heades ülikoolides õppinud kommunikatsiooniprofid koostavad kommunikatsioonistrateegia tõestamaks, et riik on tegelikult võimetu tegema korralikku analüüsi ja tegelikud keskkonnakahjud on palju väiksemad kui arvatakse. Eesmärk pühitseb abinõu. Korraldatakse silmast silma kohtumisi ajakirjanikega. Väga täpselt koostatud sõnastuses räägitakse töökohtade loomisest. Lisaks tehakse annetus juhtiva koalitsioonipartei kassasse.

Ma saan aru, et kui nüüd uskuda minu oponente, siis üle kõige ei tohiks riigi keskkonnanormide kaitseks sõna võtta inimene, kes kasvõi kaudselt on kokku puutunud kommunikatsiooniga. Sest, oh õudu, riik ei tohi ju oma kodanikke mõjutada. See aga juhtuks kindlasti, kui riik esitaks avalikkuse ees eralobile alternatiivse seisukoha. Mõelda vaid, kui veidi nutikam inimene läheks «Rahva teenrite» saatesse ETVs ja suudaks eralobistile vastulausena esitada midagi usutavat. Kuna ajakirjanikul on vaja tasakaalustatuse huvides siiski eralobile vastukaaluks kedagi leida, oleks vist kõige ohutum esimene tänavalt leitud keskharidusega kodanik, kellel puuduks huumorimeel ja kes ei oleks midagi kuulnud metafooridest või irooniast, sest need on kahtlemata mõjutusmeetmed.

Või siis sotsiaalmeedias ilmub üleskutse, et mindagu laupäeval Lasnamäele venelasi peksma. Te ju teate, kuidas see spontaanselt Facebookis käib. Võib ette arvata, et laupäeval on seal kohal rida noori kaklushimulisi eesti radikaale, teist samapalju vene kodukaitsjaid ja lisaks veel lugematul hulgal uudishimulikke. Ajakirjanik läheb päev varem politseiametisse ja küsib, mida need kavatsevad ette võtta. «Eee, teate...» tuleb vastus, «Me ei saa seda teile öelda, sest ilmselt me mõjutaksime inimeste käitumist sellega. Aga teatavasti ajakirjanduses kirjutasid ilmeksimatud inimesed, et riigiesindajad ei tohi oma kodanikke mõjutada. Nii et me läheme kohale ja siis vaatab, mis saab.» Ajakirjanik on veidi segaduses, aga ta mõistab olukorda. Tõepoolest: kõik need sõnumid, millega julgeolekuorganid avalikkuse ees esinevad, kuuluvad kõige otsesemalt psühholoogilise kaitse alla. Selle ajakirjaniku enda väljaande juhtkiri kirjutas, et psühholoogiline kaitse tähendab tõeministeeriumi, ja see on ju tõepoolest saatanast.

Kui see näide puudutas teemat, mis on otseselt minu töövaldkond, siis läheme nüüd edasi. Kui õigus on Ahto Lobjakal, kes kategooriliselt väidab, et demokraatlikus riigis ei ole kohta propagandal, siis sellega nõustumisel alustame kõige avalikumast ja kahtlemata kõige võimsamast propagandast – laulupeost. Riik ju isegi mitte ei varja, et ta rahastab nii võimast ühtehoidmise ülistust. Või oot-oot, hiljuti rahastas riik kolme väga erinevat filmi: «1944», «Free Range Fred» ja «Nullpunkt». Kas sellise valiku tegemine ei ole mitte kultuurilise mitmekesisuse propaganda? Tegelikult ükskõik, millele kultuuriministeerium raha ei annaks, ikka toimuks mingi väärtuse eelisarendamine ideede vabaturu moonutamise hinnaga. Ilmselt oleks lihtsam, kui paneksime selle jõleda mõjutusministeeriumi lihtsalt kinni. Ja loomulikult tuleb Pika Hermanni tornist koristada lipp, sest see võib tekitada kodanikes imelikke mõtteid.

Nüüd ehk võiksid minu oponendid hakata väitma, et nemad ei räägi sellest, vaid millestki muust. Aga minu jaoks puudutavad kõik need näited tegelikult psühholoogilise kaitse valdkonda. Kus on piir? Piir läheb sealtsamast, kust ma alustasin. Kas riik piirab ilusal rahuajal uute ideede juurdepääsu «ideede agoraale» või mitte? Kas riik eeldab, et tema sõnumid on rahva tahte peegeldusena võistlemas kõigi teiste sõnumitega, jättes ühiskonnale kohtuniku rolli?

Veidi pettunult, et riik ei üritagi kehtestada tõe monopoli, küsivad nüüd pettunud oponendid, et millega siis tegeleb «psühholoogilise kaitse» nõunik päriselt? Lühidalt seletades on tema asi aidata ametkondadeüleselt otsustada, millised on meie sõnumid ja soovitud lahendused kriisiolukordades. Seejärel tuleb ka otsustada, kuidas neid sõnumeid levitada. Selle tegevuse töömeetodid pärinevad strateegilise kommunikatsiooni käsitlustest, mille puhul on võtmekriteeriumiks kaks aspekti. Esiteks, kui need sõnumid ei peegelda piisavalt ühiskonna ootusi, siis lakke vaadates väljamõeldud sõnumid kõige tõenäolisemalt ebaõnnestuvad. Teiseks, kui sõnumid ei moodusta tervikut vastavate tegudega, ka siis on usalduse krediit raisatud olukorras, kus üldjuhul on olemas ka konkureerivad sõnumid.

Lõpuks ma arvan, et psühholoogilise kaitse ühed parimad tegijad Eestis on seni olnud Juur ja Kivirähk, sest kui me kaotame huumorimeele, on asi tõesti halb. Kõiges muus aga peab rahvas ise võistlevas ideede keskkonnas otsustama, kelle jutt talle rohkem meeldib.

Tagasi üles