Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vesivärviline Supilinn

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kunstnik Ago Teedema avas näituse «Paabulinn» Gildi galeriis 11. jaanuaril. Vaadata saab seda 10. veebruarini. | FOTO: Kristjan Teedema

Sellega, et Ago Teedemal õnnestus abielu kaudu elama asuda Meloni tänavasse, on vedanud nii Teedemal kui ka Supilinnal ja seega Tartul tervikuna. See linnaosa sai endale läbi aegade andekaima kunstniku, milles on ka Supilinnal teeneid.

Kunstiajaloolane No mida oleks andnud kaunishing Ago Teedemale Annelinn?! Supilinn on Emajõgi, põnevad aiad, salapärased puud, luuletajad ja joodikud, eriliselt vormikad naised, see on poeesia.

Aime Jõgi artiklist (Tartu Postimees, 12. jaanuar) loeme, et kunstikollektsionäär Jaak Metsalu paelub kunstniku intellekt. Muidugi kulub see ära, kuid mind võlub tema kunstis ja üldse kunstis eelkõige emotsionaalsus ja äraarvamatus. Kui Tee dema püüdis vahepeal oma kunstiga maailma parandada, siis sellega ma kaasa ei läinud.

Akvarellid

Siiani n-ö stabiilseid tehnikaid, nagu õli, akrüül ja pastell, viljelenud Ago Teedema on Gildi galeriis ülespandud näitusega «Paabulinn» sukeldunud akvarelli vesistesse voogudesse ja minimeerinud oma teadvuse kontrolli.

Autoriks oleks nagu laps, kelle pintslist on kogemata märjale paberile tilkunud rõõmsad värviplärakad, mida vesi omasoodu laiali kannab. (Vesi kaasautorina on ikka mõned pildid ka ära rikkunud.) Neis eralduvad ähmaselt figuurid, puud ja majad, aga üks toredamaid on peaaegu abstraktne «Soome kelk».

Asjatundmatu võibki neid maale pidada lapselikeks plätserdusteks: eri värvi laigud üle paberi pinna! Lihtsus on aga näiline, asjatundja hoomab väga head värvi- ja kompositsioonimeelt, nende kahe abil on saavutatud tasakaal ja harmoonia ning vajalik kompositsiooniline keskendatus, värviplekid on kaugel juhuslikkusest.

Teedema on suutnud vältida magusust, mille all kannatab enamik akvarelliste. Tema teemad lähtuvad aastaringsest loodusest, nii nagu need tulevad esmalt pähe agulis lonkijale, ei mingeid päevaprobleeme.

Kaks erandit

Siiski on kaks erandit. A. Le Coqi maalid tegelevad õlletehase toodangu sotsiaalsete mõjudega. «Hommikutund» kujutab neid mõjusid hommikuses õllepohmellis depressiivse külma rohelisena, «Õhtutund» on aga õlleuimast lahtununa optimistlikult soojakoloriitne.

Oma järgmisel näitusel märtsikuus kultuuriklubis Promenaadiviis on Teedema lubanud minna meie kaasajast veelgi kaugemale ja tahab tuua väljapanekule pilte Supilinnas elavatest antiikkangelastest.

Tagasi üles