Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lasteaiadetektiiv ja võluprillid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

Vanema rühma mängutoa seinu kaunistasid vahvad pildid. Seal rippus laste joonistusi, pilte loomadest ja lindudest ning armastatud muinasjutu- ja multifilmitegelasi. Eriti palju pilte oli Lottest, Karlssonist ja Pipi Pikksukast. Ühel hommikul ilmus seinale pilt, millel kujutatud isiku kohta öeldi mudilastele, et tegemist on väga tähtsa onuga, kellele alluvad kõik linna lasteaiad. Villi ja Hugo imetlesid portreed suure vaimustusega.

«See on küte, mees!» kiitis Villi.

«See on reaalne kaka!» jauras Hugo.

«Poisid, lõpetage ära. Lapsed ei räägi niisugust juttu,» pahandas õpetaja noorte nihilistide juttu kuuldes. «Marss käsi pesema, kohe hakkame sööma.»

Sel ajal kui puder laste kõhtusid täitis, istus lasteaia direktor oma kabinetis ja vaatas aknast välja. Kõnniteedel liikus palju inimesi. Direktor suunas pilgu noormehele, kes toimekal sammul kesklinna poole kõndis. Direktor keskendus ja mõtles: nüüd! Kohe oli noormees kõhuli maas. Seejärel ilmus vaatevälja keegi vanem naine. Ehkki vanadaam püüdis viimasel hetkel majaseinast tuge leida, kukkumisest see teda ei päästnud. Seejärel tulid tütarlaps kirju salliga ja härra seanahast portfelliga, käpuli lendasid mõlemad. Palju inimesi kõndis lasteaiast mööda ja vähe oli neid, kes püsti jäid. Direktor loendas kukkujaid, kuni lugemine sassi läks. Ta ei osanud arvatagi, et valvas silmapaar jälgis tema tegevust läbi kabineti seina puuritud augu.

Sander jõudis lasteaeda hiljem kui tavaliselt. Ta oli isaga hambaarsti juures käinud. Isal oli hamba sisse tekkinud auk ja ehkki kõik teadsid suurepäraselt, et hambaarsti pole tarvis karta, kartis isa hambaarsti ometi paaniliselt. Mistõttu ta lükkas arsti juurde minekut edasi, kuni hammas päriselt valutama hakkas. Kõik see aeg, mil isa hambaarsti toolis lõdises, pidi Sander tema kõrval seisma ja julgustama. Et esivanema tuju tõsta, lubas poiss, et ehitavad õhtul patjadest ja tekkidest mugava pesa, kust ükski hambaarst neid kätte ei saa. Mõte mugavast pesast meeldis isale väga. Ta hakkas kohe, kui oli hambaarsti käest pääsenud, pesade klassifikatsiooni välja mõtlema.

«Linnupesa, seapesa, kotkapesa, peakorter ja kindralstaap sõja-aastail,» loetles isa pesade tüüpe ja täpsustas: «Linnupesa on kõige levinum, väga lihtne ja töökindel pesatüüp, mis koosneb tekist ja kahest padjast. Seapesa tegemiseks on vaja tekki, kahte patja ja kaisupatja. Kotkapesa koosneb kahest tekist, neljast padjast ja nutsakuks keeratud hommikumantlist. Peakorteri saame, kui kuhjame üksteise otsa kolm tekki, viis-kuus patja ja vooderdame ehitise käterättidega. Kindralstaap sõja-aastail on kõige keerukama konstruktsiooniga ehitis, seda tüüpi pesa valmistamiseks vajame kõiki madratseid, linu, tekke ja patju, mis kodus leiduvad, lisaks veel mantleid ja kasukaid ning saunalinu. Mis tüüpi pesa meie ehitame?»

«Kindralstaabi loomulikult,» lubas Sander ja isa võttis selle fakti rahulolevalt teadmiseks.

Pärast seiklusi hambaravikabinetis tundus lasteaed ütlemata mõnus ja rahulik paik. Keegi ei hüüdnud appi ega soovinud voodiriideid hunnikusse ajada. Villi ja Hugo küsisid Sandri käest, kas ta teab, mis asi on radiaator. Ja vastasid loomulikult kohe ise.

«See on küte, mees!» kiitis Villi.

«See on reaalne kaka!» jauras Hugo.

Õnneks saabus Elisabet ja päästis Sandri tüütajate käest. Nad läksid salakohta, kust avanes vaade direktori kabinetti.

«Vaata, mis toimub!» ütles Elisabet. Sander surus silma vastu auku ja vaatas pingsalt. Ei paistnud nagu midagi erilist toimuvat. Direktor istus laua taga ja jõllitas aknast välja.

«Kuidas sa aru ei saa,» imestas Elisabeth. «Ta teeb nii, et kõik inimesed tänaval, keda ta vaatab, kukuvad pikali. Direktor tuleb peatada.»

«Jah, aga kuidas?»

«Väga lihtsalt. Küsimus on prillides. Prillid annavad direktori pilgule võlujõu. Me peame tema prillid enda kätte saama.»

Ning Elisabet tutvustas salaplaani, mille geniaalsus ja keerukus vapustasid Sandrit hingepõhjani.

«See on nagu kindralstaap sõja-aastail,» ei suutnud poiss vaimustust varjata.

«Mitte kindralstaap, vaid lehma pesa,» lõi Elisabet käega ja ütles, et praegu pole aega tühja juttu ajada.

«Köied ja taskulamp on meil olemas, tarvis on veel kummiliimi, kääre, ämbrit, värvilist paberit, tõrvikut, vihmamantlit ja kahte harjavart,» kõneles tüdruk ning saatis Sandri vajalikke esemeid hankima.

Pärast lõunauinakut nähti lasteaia direktorit mööda maja uitamas ja kadunud prille otsimas. Samal ajal liikusid jalakäijad rahulikult mööda tänavat ja kõik nad püsisid kindlalt jalgel. Linnapea pilt kukkus mängutoa seina pealt alla. Juhtum vapustas Villit nõnda, et poiss tegi elevusest püksid täis.

«See ei ole küte, mees!» kaebles Villi.

«Õpetaja, appi! See on reaalne kaka!» hädaldas Hugo.

Varsti tuli isa Sandrile järele ja rääkis koduteel, et ei jõua ära oodata, millal saab tööga pihta hakata. Sander katsus taskus direktori prille ning mõtles, et oleks põnev need korraks ette panna ja vaadata, mis juhtub.

Tagasi üles