Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Heiki Hanso: täiesti tavaline, maailmakuulus tamm

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Heiki Hanso. | FOTO: Peeter Langovits
Orissaare staadioni tamm. | FOTO: Kalmer Saar
Orissaare staadioni tamm, Euroopa aasta puu 2015. | FOTO: Kalmer Saar
Orissaare staadioni tamm. | FOTO: Kalmer Saar

Kogukonna puul on väga oluline roll inimeste elus, kirjutab MTÜ Arboristide Koda esimees Heiki Hanso, kes oli Orissaare tamme Euroopa aasta puuks nimetamise eestvedaja.

Orissaares, ühes väikeses alevikus Saaremaal, on üks koolistaadion. Staadion ise on tavalisest tavalisem, muru kasvab mattide vahelt ja jooksuringi keskel on jalgpalliväljak, kettaheite- ja kuulitõukering, kaugushüpperada ja liivakast.

Staadioni ei ole juba päris ammu remonditud. Nii kaua, kuni minu mälu ajas tagasi oskab rännata, on ta välja näinud täpselt samasugune kui praegu. Nüüd on sellest saanud staadion, kus minagi olen ketsides sadu ringe jooksnud ja jalkat tagunud, aga väga kuulus, nii kodumaal, Euroopas kui maailmas, sest keset Orissaare staadioni jalkaväljakut kasvab üks puu, mis tõi Orissaare päris omapärasel moel maailmakaardile. 200-aastane tamm sai 5. märtsil Euroopa aasta puu tiitli.

Miks just see puu?

Nagu uhke puu vanus lubab oletada, oli enne tamm ja alles siis staadion. Kohalikud ajaloohuvilised on Orissaare sümboliks kujunenud tamme elulugu uurinud ja leidnud mitu põnevat seika.

Näiteks on kadunud spordimees Henno Sepp kirjutanud väikese jutu staadioni saamise loost. Enne staadioni oli selle koha peal park koos kõnniteedega. Tamm oli seal ja tema küljes oli kiik. Ühes pargi ääres oli võrkpalliväljak, teises õunaaed, kus poisikesed tihti õunaraksus käisid, ja see ei meeldinud naaberkinnistu peremehele Rafael Pallasele.

Siis tuligi Pallasele idee rajada pargi asemele spordiväljak. Rahvas seda üldiselt ei pooldanud. Pallas aga oli sõjaveteran ja suur organisaator ja nii tehti mõte 1946. aastal teoks. Kõige suurem töö oli puude mahavõtmine, seda tehti ühiskondlikus korras, talgutena. Kuivastust toodi puude väljajuurimiseks appi lausa kaks linttraktorit. Mõistagi taheti maha tõmmata ka tamm, mis 69 aastat hiljem Orissaarele hulga kuulsust tõi,  aga isegi kahe traktori jõud ei hakanud selle peale ja lõpuks löödi käega. 1951. aastaks oli staadion üks oma aja vingemaid ning tol aastal peeti seal rajoonidevaheline kergejõustiku võistlus, mille võitis Orissaare rajoon.

Kuid kõnekaim sportmängudest on fakt, et rajooni spartakiaadidel mängiti alati ka jalgpalli ning Lenini nimeline-kolhoosivõistkond võitis ülekaalukalt, 0:10 Orissaare meeskonda. Naabervalla Pöide meeskonnal oli aga välja töötatud «ümber tamme kombinatsioon» ja selle vastu ei saanud keegi.

Orissaare naabervallas Pöides Reina külas elas ja tegutses üks isevärki mees, tõsine vene õigeusklik, keda kohalikud hüüdsid prohvet Seiuks või Vana-Seiuks. Seiu, kodanikunimega Aleksei Aav, oli huvitav mees. Ta oli kõva sordiaretaja ja teadis mõndagi puuhooldusest (tema aretas Seiu-nimelise pirnisordi, mis kasvab paljudes Eestimaa aedades).

Kuid prohvetina sai Seiu laiemalt kuulsaks siis, kui saatis nii Hitlerile kui ka Stalinile märgukirja, et on vaja astuda tuhandeaastase rahuriigi koosseisu.

Seiu jutlustas kohalikele kõikjal, kuhu rahvast kokku tuli: surnuaiapühal müüril seistes või koguni puu otsa ronides. Oma sõnumi edasiandmiseks kasutas ta lehtrist valmistatud ruuporit. Orissaare tamm oli jutlustamiseks üks tema lemmikpuid, teavad kohalikud, ja nii hüüti puud ennastki Seiu tammeks.

Vana-Seiut teadsin ka mina hästi, sest olen ise samuti Reina küla poiss. Seiu elas  minu sünnikodust varsti kilomeetrikese kaugusel. Väikse poisina sattusin küllaltki sagedasti temaga koos nelja kilomeetri pikkust koduteed Orissaarest Reinasse ette võtma. Teekonnal rääkisime palju jumalast ja elutarkustest. Ta laulis alati, kui meie talust, jalgratas käekõrval, möödus: «Õnnelikud lapsed, kes nooruse rüpes... »

Arboristina võin öelda, et staadionitammel on kindlad märgid, et aastakümneid tagasi on teda väga osavasti kujundatud. Mine tea, kas see oli, aga ehk tänas  prohvet Seiu võimast puud just sellega, et dendrotarga ja sordiaretajana aitas tamme niimoodi pikemale elule, et see ka täna meile silmailu pakkuda saaks.  Nii tore oleks mõelda, et just tema on hästi välja kukkunud lõikustööde autor.

Orissaare tammest on aja jooksul saanud tõeline sümbol. Teda kasutatakse valla vapil, temast on tehtud maale ja fotosid, kirjutatud luuletusi ja jutukesi. Ja nagu ikka sümbolite vastu protestitakse, on ka uhke puu pidanud tundma ja taluma teisitimõtlejate tegusid.

Kohalik noormees Taavi rääkis mulle järgneva loo.

Üsna millenniumi alguses jalutas kümneaastane Taavi sõbraga alevis ja märkas puu juures kahtlast tegevust. Kamp noorukeid üritasid puuõõnsusesse tuld teha. Tõusis tossu ja plaan puu põlema panna paistis edenevat. See oli esimene kord Taavi elus, kui ta kutsus politsei.

Tal on eriti erksalt meeles, kuidas veel tol ajal oli patrullautoks Žiguli, millega kohale tulnud konstaabel sisselülitatud sireeni ja vilkuritega tegi ringi ümber staadioni ning inspekteeris olukorda.

Kohale tulid ka tuletõrjujad, kes juba põleva tamme sisemuse kustutasid. Tuletegijateks osutusid hiljem kätte saadud Orissaare sanatoorse eriinternaatkooli õpilased, kes end tihti seesuguste ettevõtmistega lõbustasid.

Tamme suurde õõnsusesse on tuld tehtud üsna mitmel korral ja mis seal salata, kuumusega kõvasti kahju saanud juurekaela olukord on päris nigel.

Minul oli küllaltki keeruline puberteet. Usun, et sel ajal – nagu sajad teisedki pubekad – ma lihtsalt ei saanud elust aru ega osanud paremini.

Ühel päeval, pea 20 aastat tagasi, oli hea sõbra sünnipäev. Mina olin siis veel 17. Oli pikk pidu, magama ma ei jõudnudki ja peojärgsel hommikul läksime meiegi Orissaare staadionile jälgima Ida- Saaremaa suurimat spordipäeva, Väikese Väina Mänge.

Manustasime muidugi kambakesi märjukest, et oleks lõbusam köieveo duelle vaadata, kuni soe päike, sumisev pea ja magamata öö lajatasid mulle nagu vasaraga... Vajusin staadionimurul istuvate pealtvaatajate vahel teadvusetusse unne. Õnnetuseks sai köievedu millalgi läbi ja rahvas koos minu lõbusa seltskonnaga liikus teisele poole tamme, kus algas kuulitõukevõistlus.

Mina jäin üksinda, seljakott pea all, keset kuuma suvepäeva ja tammega staadionit magama. Muidugi panid seda tähele hea komblusvaistuga kohalikud politseinikud, kes otsekohe tegutsema asusid.

Nad tulid kahekesi, ning selle asemel et mind äratada püüda või kahevahel ära talutada, väänasid minu teadvusetu maise keha kõhuli ja tõstsid selja taha väänatud käest kogu alevirahva silme ees maast lahti, nii et käelaba jäi selja taha kõrgele pea kohale...

Ma ei tea, mida neile tol ajal Paikusel õpetati, või ehk nad tegid anatoomiatunnist poppi või unustasid tähelepanujoovastuses inimese kehalised taluvuse piirid. Igal juhul toibusin tunde hiljem kaineris, õlg paistes kui poksikinnas ja sinine. Kohalik ambulants fikseeris laiaulatuslikud vigastused: minu vasak õlg purunes sealsamas tamme all jäädavalt. Magada saan juba 20 aastat ainult ühel küljel, järsema liigutusega viskab õla sageli liigesest välja. Nooruki šansid täisväärtuslikuks eluks said tol palaval suvepäeval tamme vilus jäädavalt kahjustada. Kuid mis parata, olen õppinud sellega elama ja ega tamm ning staadion võimuliialdusega hiilanud politseinike tõttu kohalikule kogukonnale vähem tähtsad ole.

Nagu tamm igal aastal vaikselt, aga visalt edasi kasvab, areneb ka inimene ja kogukond puu ümber. Orissaare tamm on kohalike jaoks ikoonilise tähtsusega. Eestis on teisigi puid, millel on neid ümbritseva inimtegevusega vähemasti sama palju pistmist. Seoses tamme esitamisega Euroopa aasta puu 2015 konkursile jõudis minuni väga huvitavat infot. Õigemini mälestuskillukesi erinevatelt inimestelt ja nende eluhetkedest.

Sain tunda, et kogukonna puul on väga oluline roll  ja tähtsus inimeste elus. Selle puu ümber on aset leidnud unustamatuid ja unustatud hetki meie kõikide kulgemisest. Kui vaid oleks võimalik saada need universumi fragmendid sõnadesse ja kuulda kõike, mis inimeste elus selle puuga seotuna juhtunud on! Mitte ilmaasjata ei vääri sellised puud Euroopa aasta puu tiitlit, mis nüüd Orissaare tamme alatiseks pärgama jääb.

Tagasi üles