Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Allan Puur ja Jaak Valge: ohtlik väljaränne

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Elukoht väljaspool sünniriiki. | FOTO: graafika: Alari Paluots

Ühiskond ei tohiks end uinutada teadmisega, et väljarändajate arv hakkab peatselt loomulikul teel vähenema. Mis meid ootab, milline on Eesti olukord Euroopa taustal ja mida poliitikaga teha saab, kirjutavad TLÜ Eesti demograafia instituudi juhtivteadurid Allan Puur ja Jaak Valge.

Eesti rändesaldo 2000-2014. | FOTO: graafika: Alari Paluots
Eesti rahvaarvu prognoositud vähenemine 2015-2100. | FOTO: graafika: Alari Paluots
Allan Puur. | FOTO: Mihkel Maripuu
Jaak Valge. | FOTO: PP

Lähema paarikümne aasta vältel ootab Eestit ees rahvaarvu ja eriti tööealiste arvu märkimisväärne vähenemine. ÜRO «konstantses» prognoosis eeldatakse, et kui sündimuskordaja Eestis on 1,64 last ühe naise kohta, kahaneb Eesti rahvaarv järgmise 25 aasta jooksul 11 protsendi võrra. «Madala» prognoosi kohaselt – eeldusel, et sündimuskordaja langeb 1,4 lapseni - aga 16 protsendi võrra. Tegelikult jäi aastate 2000–2013 keskmine sündimuskordaja nende kahe vahele (1,54).

Perepoliitika probleeme nende prognooside valguses on vaagitud Postimees AKs 7. veebruaril ilmunud artiklis. Käesolev analüüs on selle jätk.

Põhjuse teema jätkamiseks annab asjaolu, et sündimuse kõrval on teine peamine Eesti rahvastikku kujundav tegur ränne. Ametlikel registreerimisandmetel on Eestist alates sajandivahetusest lahkunud 31 000 inimest rohkem, kui siia saabunud. Tegelikult – kuna paljud lahkujad pole oma mujale siirdumisest teada andnud – on rändest põhjustatud rahvastikukadu suurem. Loendustele tuginedes on statistikaamet aastate 2000–2014 rände läbi kujunenud rahvastikukaoks hinnanud 50 000 inimest. Seega ületab rändest tekitatud miinus loomulikust iibest johtuvat kadu, mis oli samal perioodil 39 000 inimest.

Prognoosides on aga rändele sündimusega võrreldes paradoksaalselt vähem tähelepanu osutatud. Nii on ÜRO analüütikud eeldanud Eesti sisse- ja väljarände tasakaalu ning jätnud muud stsenaariumid läbi arvutamata.

Kui aga oletada viimase kümnekonna aasta keskmisega sarnase rändemiinuse püsimist (vähenemine -0,24% rahvaarvust aastas), süveneks rahvaarvu kadu ÜRO prognoosidega võrreldes aastaks 2040 täiendavalt 5–6 protsendipunkti võrra. Veerandsaja aastaga kahaneks rahvaarv isegi optimistliku «keskmise» variandi puhul – see näeb ette sündimuskordaja tõusu 1,8 lapseni naise kohta 2030. aastateks – 15% võrra. Madalama sündimustaseme – 1,64 või 1,40 last, mille vahele Eesti praegune sündimustase paigutub – ja rände koostoimes ulatuks kahanemine vastavalt 16 või 21 protsendini. Siinjuures ei ole arvestatud, et rändekaost moodustavad suure osa just parimas pereloomeeas inimesed, seega võib kahanemine olla veelgi suurem. Meenutagem, et aastatel 1990-2014 ehk eelmise veerandsaja aasta vältel kahanes Eesti rahvaarv samuti 16 %, kuid suure osa sellest moodustas okupatsiooniaastatel saabunud mitte-eestlaste tagasiränne.

Muidugi sõltuvad kõik prognoosid läheteeeldustest ja äärmuslike prognoosivariantide realiseerumise tõenäosus pole tavaliselt suur. Küll aga näitlikustavad erinevad prognoosivariandid rände olulist ja praeguse olukorra kestmisel tugevasti negatiivset mõju rahvastikutaastele. Ühiskond ei tohiks end uinutada teadmisega, et väljarändajate arv hakkab peatselt loomulikul teel vähenema, vastavalt sellele, kuidas rändeealiste seas hakkavad tooni andma väikesearvulised aastakäigud. Pigem võiks see tähelepanu teravdada, sest potentsiaalsete väljarändajate hulga kahanemine tähendab ju ühtlasi vähem lapsevanemaid, töötegijaid, kultuuriloojaid jne - just seda, mida vältida tahame.

Eesti olukord teiste Euroopa Liidu riikide taustal

Elukoha registreerimisel põhinevate rändeandmete usaldusväärsus on probleem mitte ainult Eestis, vaid puudutab kogu Euroopat. Seetõttu kasutame Euroopa 2010/11. aasta rahvaloenduste andmeid. Pole alust arvata, et need oleks eri riikide puhul erinevalt kallutatud: seega annab just loendusteave olukorrast võimalikult tõelähedase võrdleva pildi.

Kõigepealt saab lohutada neid, kes leiavad, nagu oleks Eestis vähe multikultuursust. Vaatamata sellele, et sisserännanute osakaal on meil võrreldes 1990. aastate algusega vähenenud, kuulub Eesti esimese põlvkonna immigrantide suhtarvult jätkuvalt Euroopa Liidu maade tippu: kogurahvastikust on vähemalt 15% välissündinuid Luksemburgis (39), Küprosel (23), Iirimaal (17%) Austrias (16) ja Eestis (15). Belgias, Hollandis, Horvaatias, Kreekas, Lätis, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Sloveenias ja Ühendkuningriigis, jääb see suhtarv 10–15% vahele, teistes maades alla 10%. Kui arvestada ka teise põlvkonna immigrante (kelle vanemad on sündinud väljaspool asukohariiki), tõuseks Eesti kindlasti ettepoole Austriast ja Iirimaast, aga võib-olla ka Küprosest.

Esimeseks asetub Eesti aga siis, kui koostame edetabeli väljaspool Euroopa Liitu sündinud isikute kohta. Neid on Eestis 14%, Lätis 13%, Küprosel 11% ja Sloveenias 10%, kõigis teistes riikides alla 10%. Eesti, Läti ja Sloveenia välissündinud pärinevad põhiliselt vastavalt endise Nõukogude Liidu ja endise Jugoslaavia aladelt, Küprosel elavad välissündinud on aga “uuemad”, pärinevad Venemaalt, Gruusiast ja mitmest Aasia riigist. Immigrantrahvastiku sedavõrd suur osakaal selgitab ka Eesti lõimumisprobleeme.

Uusimmigrantide osakaalu järgi ehk nende järgi, kes on riiki tulnud 2000. aastal või hiljem, on tipus Küpros (19%), Luksemburg (15%), Iirimaa (10%), Hispaania (10%), Austria (9%) ja Rootsi (9%) ning viimastel kohtadel Poola (1%) ja Rumeenia (0,4%). Hilisimmigrantide väikese osakaalu poolest eristuvad teistest väga selgelt Ida-Euroopa maad: ka Eesti kuulub oma 2%-ga (number sisaldab ka tagasirändajaid) viimase grupi hulka. See fakt osutab, et Eesti võimalused võõrtööjõudu hankida on Euroopa jõukamate ja/või lõunapoolsete riikidega võrreldes ahtamad.

Rahvaloenduste abil saab selgitada, kui palju Eestis sündinud inimesi on elama asunud teistesse Euroopa Liidu maadesse, samuti EFTA riikidesse (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits). Kokku elas 2011. aastal seal 70 000 Eestis sündinut, ootuspäraselt leidus neid kõige rohkem Soomes (25 000), Rootsis (10 000) ning Saksamaal ja Inglismaal (kummaski 9000). Need, nagu ka eeltoodud migratsiooniarvud ei sisalda lahkunuid, kes on ära olnud vähem kui aasta. Selliseid pole aga just Eesti puhul – arvestades töörännet Soome – sugugi vähe.

Euroopa üldine seaduspära - küll mitmete eranditega - paistab olevat aga see, et idaeurooplasi elab väljaspool oma sünnimaad teistes Euroopa maades keskmisest (4%) sagedamini: näiteks rumeenlasi 11%, leedulasi ja poolakaid 10%, slovakke 9%, lätlasi 8%, tšehhe 7% ning bulgaarlasi, eestlasi ja sloveene 5%. Huvitav tähelepanek puudutab Põhjamaid, kus Euroopas esimesena kõrvaldati piirangud tööjõu vabalt liikumiselt. Loendusteave näitab, et 1954. aastal loodud Põhjala ühine tööturg ei ole viinud inimeste massilise ümberasumiseni riikide vahel. Juuresolevalt jooniselt on näha, et väljaspoolt oma riiki elab vaid 2,5% Norras ja Taanis, 2,9% Rootsis ning 4,3% Soomes sündinutest.

Kui vaadata Euroopa-siseseid rändevooge vanuseti, siis Balti ja teistegi Ida-Euroopa maadest pärinevate inimeste puhul on tegemist aktiivsemas eas isikutega: Eestist lahkunute hulgas on 20-49 aastasi 68%. Samal ajal on suurenenud neist jõukatest maadest, kuhu asuvad elama Eestist pärit tööealised inimesed, vanemaealiste isikute ränne Vahemeremaadesse. Kui palju Põhja- ja Lääne-Euroopa vanemaealisi veedab seal aga vaid talve, see rändenumbrites ei kajastu. Kuid küllap võib - muidugi väga lihtsustatult - öelda, et seniste Euroopa Liidu migratsioonisuundade jätkumisel hakkavad Eestist ja teistest Ida-Euroopa riikidest pärit töötajad teenima pensioni jõukate Euroopa riikide vanemaealistele kodanikele, kes kulutavad selle pensioni Vahemeremaades või mujal sooja päikese all. Kaotajaks ei jää ilmselt ka Ida-Euroopa võõrtöötajad ise, kes teenivad endale hoopis kopsakama pensioni kui neil koduriikides saada oleks.

Erakonnad rändest

Erakondade programmide alusel tuleb järeldada, et suurele väljarändele, mis võimendab oluliselt rahvastikuprobleeme, on märksa vähem lahendusi otsitud kui perepoliitika küsimustele. See on osalt ka arusaadav, sest välisränne on paljuski mõjutatud üldisest Euroopa ja maailma majanduslikust ja poliitilisest olukorrast, mida Eestis otsustavalt kujundada ei ole võimalik. Pealegi polnud Eestil kuni viimasel rahvaloendusel teostatud inventuurini kuigivõrd täpset arvulist teavet välisrände ulatuse kohta.

Erakondade programmide rändega seotud eesmärkidest on olulisemad väljarände vähendamine, tagasirände suurendamine ning kvalifitseeritud tööjõu sissetoomine väljastpoolt Eestit.

Reformierakonna kehtivas põhiprogrammis rõhutatakse, et erakond peab vajalikuks tõsiselt keskenduda rändetemaatikale: võõrtööjõu senisest suurema vajalikkuse ilmnemisel tuleb selgelt määratleda selle maht ja töösuhete laad ja kestus. Erakond eelistaks kõrge kvalifikatsiooniga töötajate sisserännet ning Eestist mujale õppima ja töökogemusi omandama lahkunute tagasirännet. 2015. aasta valimisprogrammis «Uus Põhjamaa» küsib Reformierakond valijaskonnalt mandaati selleks, et liikuda kindlalt edasi Eesti poole, mille rahvaarv kasvab. Väljarände pidurdamise eesmärki programm ei sisalda. Samas soovib Reformierakond senisest enam väärtustada inimeste mobiilsust, mis on lugeja jaoks lahti mõtestatud kui suurem valmisolek töö leidmiseks elukohta vahetada.

Keskerakonna põhiprogrammis peetakse vajalikuks toetada eesti rahvusest põlvnevate isikute elamist Eestis või võõrsilt siia elama asumist ning riikliku programmi väljatöötamist kodumaale naasta soovivate eestlaste toetamiseks. 2015. aasta valimisprogrammis on teemat käsitletud valdavalt majanduspaguluse võtmes: teatatakse, et keegi ei peaks Eestist pagema töötuse tõttu, «olude sunnil».

Sotsiaaldemokraadid leiavad oma põhiprogrammis, et Eesti demograafilise olukorra parandamiseks on vaja ellu rakendada pikaajaline riiklik kava, küll sealjuures eraldi rännet välja toomata. Valimisprogrammis seatakse eesmärgiks väljarände vähendamine ja tagasirände suurendamine ning kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise väljastpoolt Eestit.

IRLi valimisprogrammis muretsetakse, et Eestile on tekkinud arvestatav uusemigrantide hulk ning peetakse vajalikuks uue eestluse toetamise programmi koostamist, mis hõlmab tagasipöördumise soodustamist ning kohanemisprogrammi naasvate eestlaste abikaasadele. Välismaal elavate eestlastega sidemete tugevdamiseks soovitab IRL maailma eestlaste regulaarselt koguneva esinduskogu ellukutsumist.

Vabaerakonna programmis selgitatakse, et liikumisel Eestist välja on nii majanduslikud ja sotsiaalsed kui ka emotsionaalsed põhjused, ning tuleb teha kõik, et väljarännet vähendada ning hoida alal Eestist lahkunute sidet kodumaaga. Riik peab soodustama tagasipöördumist. Eestisse oodatakse neid inimesi, kes on valmis ära õppima keele, jagama meie väärtusi ja olema Eesti riigile lojaalsed, eelkõige spetsialiste, kelle siiatulek aitab kaasa Eesti arengule, kuid vähese haridusega tööjõu kontrollimatu sissevool ei lahenda ühtki Eesti ees seisvat probleemi, vaid süvendab neid, kuna kaasnevad sotsiaalsed kulud ühiskonnale on hetkekasust suuremad. Ka Vabaerakonna valimisprogramm teadvustab rändega seonduvat kõigist ülejäänutest murelikumalt. Avaosa iseloomustab Eesti olukorda järgmiste sõnadega: maa on tühjaks jooksnud ja siinsed ettevõtted on kängunud; meie inimesed ja töökohad on nüüd Soomes, Rootsis ja Austraalias; meie vanavanemad on jäänud ilma noorte toetusest ja virelevad oma lähedastest kaugel.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) eristub ülejäänutest strateegilise visiooni vajaduse selge esiletoomisega. EKRE peab vajalikuks kontrolli sisseseadmist immigratsioonile nii idast kui läänest ning mujal elavate eestlaste Eestisse naasmist. EKRE pakub välja võimaluse haridustee omandamise järel püsivalt välismaale siirdunud noortelt hariduskulud ja õppelaen tagasi täies mahus tagasi küsida.

Peaaegu kõik erakonnad soovivad senisest rohkem toetada emakeele õpet välismaal elavate eestlaste lastele. Vähem leidub programmides konkreetseid ideid kõrgesti kvalifitseeritud tööjõu sisserände toetamiseks. Sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks toetada välismaalaste õpinguid Eesti kõrg- ja ametikoolides, kust nad õpingute lõpetamisel võiksid tööturule siseneda. Reformierakond on eraldi välja toonud välismaalaste lastele mõeldud hoiuvõimaluste arendamise.

ndepoliitika võimalusi

Küllap on poliitikaski nagu elus suurimaks tarkuseks nende asjade eristamine, mida muuta ei saa, neist, mis on muudetavad. Esimeste hulka kuuluvad meie geograafia ja ajalugu.

Mitmel põhjusel näib ebareaalne jõuda lühikese ajaga kõige jõukamate klubisse, mis kutsuks tagasi siit lahkunud inimesed ning meelitaks juurde hulgaliselt kõrgspetsialiste.

Seetõttu tuleb olla valmis, et vähemalt veel mõnda aega viib ränne Eestist rohkem inimesi välja kui juurde toob. Tootlikkuse suurendamise kõrval muutub sel taustal väga oluliseks oskus kahanevat inimvara targalt kasutada. Hiljutises Praxise analüüsis (Postimees AK 21.02) juhiti tähelepanu, et lisaks ligikaudu 40 tuhandele töötule leidub mitmeid arvestatava suurusega rahvastikurühmi - eelkõige vanemaealised, osalise töövõimega inimesed, mittetöötavad ja –mitteõppivad noored, kodused lapsevanemad - kelle hulgast oleks sobivate meetmete toel võimalik töökäsi juurde leida. Tegemist on majandusliku ja sotsiaalse hinna poolest palju tõsiseltvõetavama võimalusega, kui võõrtöötajate hulgaline maaletoomine, ning see on ilmselt ka lihtsamini teostatav piisavalt atraktiivsete tööturumeetmete väljaarendamise korral. Vanemaealiste jätkuvalt ulatuslikum rakendamine on nagunii paratamatu, ning mida selgemini seda teadvustada, seda tõhusam tulemus olla võib.

Väljarände vähendaja ja tagasirände soodustajana toimib kindlasti ka sidusam ühiskond. Arvestades, et sajandivahetusest alates on tagasirändajate suhtarv Eestisse saabujate hulgas suurenenud 60 protsendile, tundub just tagasirändamise kaardile panustamine ratsionaalne.

Oma riigist võõrandumise hind ei seisne kaugeltki saamata jäänud maksutulus. Selles mõttes on head kõik algatused, mis Eesti veel inimsõbralikumaks teevad. Kui Eestil õnnestuks selles osas positiivselt eristuda - vähemalt meie oma inimeste jaoks – oleks see selge võit.

Aga positiivne eristumine saab olla konkreetsem. Peretoetustest kirjutades pakkusime, et Eestis võiks sündida pikemaajaline erakondadeülene kokkulepe perepoliitikaks eraldatavate vahendite hulga kohta ning seejärel võiks mõni sõltumatu mõttekoda erakondade programmides sisalduvad meetmed süsteemseks ja tulemuslikuks poliitikakomplektiks kujundada. Eeldused selleks on olemas, sest mitu võrdlevanalüüsi on näidanud Eesti senise perepoliitika üsna suurt hoolivust Euroopa Liidu keskmise taustal.

Ka perepoliitika tark arendamine võiks aidata kaasa rändega seotud murede leevendamisele. Nimelt arvestades asjaolu, et Eestit lahkujate ja tagasirändajate hulgas moodustavad alla 35-aastased tervelt kolm viiendikku, võiksid perepoliitika meetmed mõjuda positiivselt ka rändebilansile. Aga sel juhul peaksid need meetmed olema tõepoolest sellised, mis looksid laste sünniks ja kasvamiseks soodsad tingimused just Eestis. Poliitilise tahte korral ei peaks see olema sugugi võimatu, sest ühelgi erakonnal ei tohiks olla midagi niisuguse eesmärgiseade vastu. Kui mõelda suurelt, siis miks ei võiks uuenduslik ja toimiv perepoliitika saada IT taoliste kasvuvaldkondade kõrval üheks Eesti märgiks?

Kui meie maailmakorralduse alused põhjalikult ei muutu, ei õnnestu Eestil lähimatel aastakümnetel saada viie Euroopa rikkama riigi hulka. Kuid väga hea rahvastikupoliitikaga riigiks võiks Eesti ometi saada, mis tähendaks mitte ainult püsimajäämist, vaid potentsiaali loomist ka viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmiseks tulevikus. Kui Eestis võetakse vastu otsus emiteerida riigi võlakirjad, võiks inimvara arendamine ja läbimõeldud rahvastikupoliitika olla nende esmavaldkondade seas — eespool raudteerööbastest ja betoonist —, kuhu vahendeid paigutada.

Tagasi üles