Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Eamets, Tiit Tammaru: Eesti välisrände uued suundumused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Pm

Natuke enam kui kahe aastakümnega on Eestist lahkunud ligikaudu 230 000 inimest, kellest eestlasi on u 50 000, kirjutavad Tartu Ülikooli teadlased Tiit Tammaru ja Raul Eamets. Samas on Eesti muutunud atraktiivseks ka sisserändajaile.

Raul Eamets | FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht
Tiit Tammaru | FOTO: Erakogu

Rände ulatuse ja suundade mõistmisel on olulised kaks struktuurset tegurit: riikidevaheline elatustasemete erinevus ja rahvastiku vanuseline koosseis. Elatustasemete erinevus on nagu reljeef looduses, mis paneb rändejõe voolama vaesematest riikidest jõukamatesse. Rände ulatuse määrab aga teise tegurina ära elanikkonna vanuseline struktuur.

Nimelt ei jaotu tõenäosus teise riiki elama asuda kõikide earühmade vahel võrdselt ja rändeuuringutes eristatakse peamist rändevanust (18–35), mil tõenäosus elukohta vahetada on suurim. Kõikjal Ida-Euroopas, sh Eestis, on suured 1980ndatel sündinud põlvkonnad, kes on praegu parimas rände- ja tööturule sisenemise vanuses. Teiste sõnadega, nii potentsiaalseid tööotsijaid kui lahkujaid on nii Eestis kui mujal Ida-Euroopas praegu hästi palju. Lääne-Euroopa vananeb aga kiiresti ja jõuab praegu pensioniikka, seetõttu on tööturul vajadus sisserändajate järele suur.

Kuigi ränne Ida-Euroopast, sh Eestist, Lääne-Euroopasse on ulatuslik, ei ole selle täpne mõõtmine lihtne ülesanne. Selge piirjoone tõmbamine pendelrände, ajutise rände ja alalise rände vahele on keeruline, kuigi kontseptuaalselt võttes on piir selge.

Nimelt on ränne olemuslikult elukohavahetus ehk kodu vahetus. Välismaal töötamine ei ole seetõttu veel väljaränne. Ka Eesti näitel on palju selliseid inimesi, kes töötavad näiteks Soomes ja elavad nädalavahetusel Eestis pere juures. Selliste inimeste kodu asub Eestis ning ÜRO definitsiooni kohaselt määrab nende püsielukoha pere elukohariik, mitte töökohariik. Seda erinevust on oluline mõista, sest sageli aetakse Soomes elamine ja Soomes töötamine omavahel lootusetult sassi ning Eestist väljarände ulatust määratletakse Soomes töötamise ulatuse kaudu.

Eestist väljarände ulatuse mõistmisel on kõige kindlam toetuda rahvaloenduste andmetele. 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse ning loendustevaheliselt ajal toimunud sündide ja surmade registreerimise arvestamisel on võimalik kokku panna Eesti rahvastikubilanss, mis annab meile pildi ka väljarände ulatusest.

Sellisel moel tehtava lihtsa arvutuse tulemus näitab, et ühtekokku on natuke enam kui kahe aastakümnega Eestist lahkunud ligikaudu 230 000 inimest. Vastava arvutuse saab teha ka eraldi rahvuse järgi. Selgub, et aastail 1989–2011 on välismaale elama asunud ligikaudu 50 000 eestlast. Seega on Eestist väljarändest tuleneva rahvastikukao ulatuse määranud mitte niivõrd eestlaste, kuivõrd teiste rahvusrühmade ränne. Tundub olevat reegel, et paljud eestlased tulevad mingil hetkel kodumaale tagasi, muude rahvuste esindajad lahkuvad aga pigem jäädavalt.

Mitmed tegurid viitavad Eestis sellele, et välisrände suundumused on muutumas. Kõigepealt on oluliselt kasvanud tagasiränne Eestisse, eriti eestlaste puhul: 3500 inimeselt 1989.–2000. aastatel 14 500 inimeseni 2000.–2011. aastatel. Lisaks on toimunud veel kaks olulist muutust. Esiteks jõuavad peatselt nii tööturule sisenemise vanusesse kui peamisse rändeikka poole väiksemad 1990ndate sünnipõlvkonnad. Nii on väga vähe tõenäoline, et praegune ulatuslik väljaränne on «jätkusuutlik». Teiseks on praeguse ulatusliku väljarände varjus ka uussisseränne Eestisse pidevalt suurenenud, seda peamiselt teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest.

Värskelt avaldatud Kesk- ja Ida-Euroopa arengu instituudi aruanne asetab Eesti Ida-Euroopa riikide seas sisserändajate jaoks atraktiivsuse edetabelis kolmandale kohale Tšehhi Vabariigi ja Sloveenia järel. Eesti on selles pingereas eespool Lõuna-Euroopa riikidest. Pingerea koostamise aluseks on mitmed elatustaseme ja tööturuga seotud indikaatorid.

Mis siis iseloomustab sisserännet? Kasutame rahvaloenduse andmeid. Selgub, et viimase kümne aasta jooksul on iga-aastane sisseränne Eestisse kolmekordistunud, 1500 inimeselt 2000. aastal 4500  inimeseni 2011. aastal. Tagasirändajad moodustavad igal aastal stabiilselt ligikaudu pooled Eestisse saabujatest.

See omakorda tähendab, et viimase kümne aasta jooksul on kasvanud nii tagasiränne Eestisse kui uussisseränne. Nii saame tõdeda, et Eesti on juba muutunud sisserändajate jaoks atraktiivseks, kuigi sisserände mahud ei ole veel kuigi suured ning jäävad seetõttu väljarände varju.

Selliste suundumuste põhjal võib arvata, et praegu on ulatusliku väljarände kõrghetk ning rändeprotsessid on pöördumas. See ei tähenda kindlasti mitte, et ulatusliku väljarände pärast ei peaks muret tundma, küll aga peame olema valmis uuteks väljakutseteks: Euroopa-siseseks ringlusrändeks ja sisserändeks.

Sisserändega seoses kipuvad esimese hooga pähe tulema mõtted suurtest probleemidest ning osaliselt on see õige. Suure üldistusena võib aga öelda seda, et sisserände mündil on kaks külge: majanduse ja tööturu mõttes on sisseränne pigem positiivse mõjuga, sotsiaalses ja ühiskonna sidususe plaanis aga pigem negatiivse mõjuga. Seega peab tark sisserändepoliitikaga tegelema mõlemaga paralleelselt.

Lisaks uussisserände kasvule on muutunud ka uussisserände geograafia. Kuni 2000. aastate keskpaigani oli kõige olulisem sisseränne SRÜ riikidest, nüüd on sama oluliseks tõusnud sisseränne teistest ELi liikmesriikidest. Lisaks hõlmab see peamiselt kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Eestisse saabujate seas on juhtide ja tippspetsialistide osakaal oluliselt suurem võrreldes nii väljarändajate kui Eesti püsielanikega. Seejuures ei ole suurt erinevust uussisserändajate ja tagasirändajate ametialases jaotuses.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et väljarändel on oluline demograafiline mõju Eesti arengule, st väljarändajate hulk on endisel väga suur; sisserände demograafiline mõju on (veel) väiksem, kuid sotsiaalne mõju positiivne kõrgkvalifitseeritud töötajate sisserände tõttu. Eesti on saamas osaks Euroopa ringlusrände süsteemist ning see on tõenäoliselt kasvava trendiga. Põhjuseks on seejuures töörände kõrval ka õppimisränne.

Teemat käsitletakse lähemalt 27. märtsil Tallinnas Kumus rahvusvahelisel avalikkusele suunatud konverentsil «Tööränne Põhjamaades ja Balti riikides». Konverentsi kutsus ellu Põhjamaade ministrite nõukogu, kes korraldab üritust koos Tartu Ülikooli ja Taani Eesti-suursaatkonnaga.

Tagasi üles