Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rait Maruste: (päris) vaba Eesti põhiseadus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Liis Treimann
Rait Maruste | FOTO: Artur Sadovski

Üleminekuperiood hakkab läbi saama. Küps vabadus ja demokraatia peaksid kajastuma ka meie põhiseaduses, kirjutab kohtunik Rait Maruste.

Enne asja juurde asumist selgitan kõigile neile, kes kihelevad seda teemat minu valimisratsuks pidama, et olen samast asjast varem korduvalt rääkinud ja kirjutanud (alates õigusteadlaste päevade ettekandest Tartus 2004. aasta sügisel).

Väljend «korrastamine» on valitud teadlikult. Eesti ei vaja uut riigiõiguslikku korda. Kui vajaksime uut poliitilist ja riigiõiguslikku korraldust, siis tuleks teha uus põhiseadus, mis vastanduks vanale. Minu meelest on praegune riikluse põhiskeem end hästi õigustanud ning see peaks jääma samaks.

Kui muuta, siis ainult kohendamisi, et sama üldskeem veel paremini töötaks. Üleminekuperioodi lõpetamine ja astumine küpsesse demokraatlikku ühiskonda vajab evolutsioonilist kohanemist, korrastamist. Seega, korrastatud, mitte uus põhiseadus.

Ajalugu näitab, et põhiseadusi koostatakse ühiskondade murdeaegadel – sõdade, revolutsioonide või suurte poliitiliste-majanduslike murrangute järel selleks, et vabaneda eelnenust, seda eitada ja luua tingimused uue arenguks.

Samas pole päris selget teadmist, kuhu minnakse ja mis tuleb, sest keegi pole ju uut veel kogenud. Kui palju teadsime 1992. aastal sellest, kus me oleme 2010. aastal? Sestap ei ole põhiseadused alati kõiges õnnestunud ja adekvaatsed, sest elu riigis ja selle ümber areneb teisiti, kui osati ette näha.

Selles ei ole midagi imelikku ega halvakspandavat. Ka Jüri Adams, üks kehtiva põhiseaduse juhtautoritest, on kinnitanud, et toona oli põhieesmärk vanast korrast lahti saada ning põhiseaduses kajastati teemasid, mis tollal olulised tundusid.

Silmas tuleb pidada ka põhiseaduse loomise konteksti – millises ajaraamistikus ja poliitilises pingeväljas seda loodi, milliseid kompromisse tehti jne. Ja kompromisse tuli teha, sest Põhiseaduslikus Assamblees olid selgelt olemas erinevad grupeeringud: järjepidevuse fundamentalistid, kes tahtsid üle võtta 1938. a põhiseaduse; iseseisvuslased/rahvuslased; endise korraga seotud inimesed – «reformikommunistid».

Tähtsusetu ei ole ka rahva ja põhiseaduse loojate demokraatliku konstitutsionalismi ja õigusriikluse kogemuse sügavus ja suurus. Seda ei saanudki 90ndatel palju olla.

Kas väga abstraktset aluspõhimõtete ja printsiipide kogumit, põhiseadust kui deklaratsiooni-manifesti? Sellised olid esimesed tänapäevased ja tihti kaua kehtinud (Norra, USA) põhiseadused.

Lühikese ja abstraktse põhiseaduse puhul on põhiseaduste iga ja kestvus pikem, sest üldised väärtused, nende põhjal sõnastatud eesmärgid ja normid on üldinimlikud ja kauakestvad. Neil põhiseadustel on suurem pühaduse ja puutumatuse oreool.

Või vajame põhiseadust, mis on regulatiivne, otsekohaldatav, konkreetne ja detailne? Detailne põhiseadus on abiks õiguskorra ülesehitamisele ja käimasaamisele. Kui põhiseaduselt eeldatakse regulatiivsust ja otsekohaldatavust – trend tänapäeva Euroopas –, siis toob see paratamatult kaasa revisjonide tarviduse. Mida detailsem on norm, seda kiiremini ta vananeb.

Ümbritseva elu arengu tõttu kaotavad detailsed normid tihti tähenduse, nad jäävad tühjaks. Kui selliseid ebaadekvaatsusi koguneb palju, muutub samm-sammult illusoorseks ja ebaadekvaatseks kogu põhiseadus, sest tegelik elu käib mingite teiste reeglite järgi. Seda tüüpi põhiseaduste pühaduse ja puutumatuse aste on paratamatult väiksem. Eesti põhiseadus on segu ühest ja teisest.

Ideaalis tuleks põhiseaduse normid sõnastada piisavalt üldiselt ja abstraktselt, andes riigi ja ühiskonna üldise visiooni, struktuuri ja printsiibid, kuid mitte esitada detaile rakendamisest, et jätta ruumi ajakohasteks tõlgendusteks. See nõuab aega, teadmisi ja kogemusi ehk arenenud poliitilist ja konstitutsioonilist kultuuri ja praktikat. Ei saa väita, et meil see kultuur 90ndate alguses just selline oli.

Et süsteem asjakohaselt ja efektiivselt toimiks, on vaja head õigusteksti ning hästitoimivat ja tõhusat põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi. Selle süsteemi võtmeelementideks on Euroopa tänapäeva kogemuse järgi eraldiseisev, poliitiliselt sõltumatu ja tõhus konstitutsioonikohus.

Teiseks individuaalsete põhiseaduskaebuste (konstitutsioonikohtusse otsepöördumiste) süsteem, mis hoiab põhiseaduse elus ja teeb ta igamehe õiguseks.

Esimesel iseseisvusajal oli meil kokku kolm põhiseadust (1920, 1933, 1938). Praeguseks juba 18 aastat kehtinud põhiseaduses oleme teinud 3,5 muudatust (üks muudatusettepanek presidendilt on ühelt riigikogu koosseisult heakskiidu saanud ja ootab jõustumiseks järgmise koosseisu heakskiitu). Päris hulk on olnud katseid põhiseadust muuta. Praegu on menetluses kaks eelnõu ja juttu on tehtud eelarve tasakaalu eelnõust.

Mis on tänapäeva Eestis teistmoodi kui 1992. aasta Eestis? Väga palju! Kõige olulisem on see, et üleminekuperiood on lõpule jõudnud või jõuab kohe.

Üleminekuperiood ei ole lihtsalt sõnakõlks. See on ajalooline, sotsiaalne ja poliitiline riigiarengu etapp. Eesti on selles olnud igati edukas. Muu hulgas tähendab see ka seda, et kommunistliku sotsialismi eitamiseks ja uude olukorda jõudmiseks 1992. aastal loodud põhiseadus on olnud hea ja täitnud oma eesmärgi.

Siit tulebki oluline küsimus: kas hea ülemineku taganud põhiseadus on endiselt hea ka järgmisele, küpse vabaduse ja demokraatia etapile?

Möödunud 20 aasta muutused võib jagada Eestis ja väljaspool aset leidnud arenguteks. Eesti sees oleme saanud oma riigi ja põhiseaduse praktiseerimise kogemuse ning pildi sellest, mis on hästi välja tulnud, mis ebaõnnestunud.

Kuigi riigina küpsemise kogemus on oluline, pean selles kontekstis sama oluliseks poliitilist ja õiguslikku lõimumist rahvusvahelisse ellu. (Taas)saamine euroopaliku kultuuri ja ühiskonnakorralduse osaks on andnud meile arenguvõimaluse ja kogemused, mida meil 20 aastat tagasi ei olnud.

Läände integreerumine on asetanud meid aga ka põhimõtteliselt uude õigusolustikku, millest 1992. aastal ei osatud isegi mõelda. Vahemärkusena, ka Ungari on tunnetanud sama probleemi ja asunud uut põhiseadust välja töötama.

Kõige vahetuma toime meie õiguskorrale on andnud Euroopa Liidu liikmesus, eriti Lissaboni leppe jõustumine. Eesti on ELi astudes loovutanud suure tüki oma suveräänsusest. ELi õigus on Eesti õiguse, ka põhiseaduse suhtes ülimuslik, Euroopa Liidu põhiõiguste harta on siduv.

Sellest tulenevalt on riigivõimud kohustatud ELi ja riigisisese õiguse konflikti korral rakendama ELi õigust. Kui palju peegeldab meie põhiseaduse tekst seda olukorda, sealhulgas ELi ja muud rahvusvahelist õigust? Vastus on, et ei peegelda ega saagi peegeldada.

Selles olukorras on kaks valikut. Esiteks, jätta kõik nii, kuis on – tehku nad seal ELis mida tahavad, meie siin ajame oma asja, kui vaja, teeme Rehepappi.

Teine võimalus on kanda osa euroõigust, mis niigi on meie õiguse osa ja selleülene, meie põhiseadusse teatud kohendustega sisse. Sellega väldiksime õiguskonflikte, sest saame parema võimaluse probleemid juba sisetanumal lahendada. See tagaks meie oma põhiseadusõiguse nüüdisaegsuse ning euroõigus ei näiks meile pealesurutuna.

Kuigi EL on kasvanud isetoimivaks ja enneolematuks superstruktuuriks, mida on raske kontrolli all hoida ja kust peale  hea tuleb ka vähem head, et mitte öelda halba, on meiesugusel väikeriigil asjakohane olla pigem selle koljati kui karu kaisus.

Peaksime olema piisavalt teadlikud ja kindlustatud ka selleks, et tõrjuda ebamõistlikku või meie riikluse identiteeti ja aluspõhimõtteid ohustavat.
Oma riiklus tuleb korras hoida.

Viimased arengud ELi liikmesriikide konstitutsioonilises jurisdiktsioonis on näidanud vastuseisu tingimusteta allumisele. Seda joont on eriti ajanud Saksamaa, aga ka Taani, Tšehhi ja Itaalia konstitutsioonikohus. Võimu tahetakse hoida pealinnas.

Eriti ilmekaks sai see pärast ELi presidendi ja nn välisministri ametisse nimetamist. Need olid ikkagi riigid, kes lõid ELi, andes sellele teatud volitused ja pädevused, mitte vastupidi. Kuid klubi liikmeks olek ja suveräänsuse loovutamine on fakt ja mängureegleid tuleb austada. Aga selleks et neid austada, peavad nad olema selged ja kasutatavad.

Toon mõned näited põhiseaduse normide ebaadekvaatsusest, mis seonduvad ELi-liikmesusega.

Paragrahv 59: «Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.» Ei kuulu ainult sellele.
Paragrahv 102: «Seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega.» Jah, aga mitte ainult.

Paragrahv 111: «Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal…» Alates tulevast aastast ei ole see nii.

Põhiseaduse II peatükk – põhiõigused, vabadused ja kohustused –, mis on 48. paragrahviga pea kolmandik kogu põhiseaduse tekstist, ei vasta Euroopa inimõiguste konventsiooni uuendatud tekstile ega Euroopa Liidu põhiõiguste hartale.

Eriti tahaks esile tuua viimast kui kõige tänapäevasemat õiguste ja vabaduste rahvusvahelist akti, mis on siduv ELi õiguse kohaldamisel, kuid mis ei ole meie õiguses, ka mitte põhiseaduses kajastatud.

Et olla välisõiguse kasutamises kindlal alusel ning rahvusliku identiteedi ja riiklike-rahvuslike huvide kaitses järjekindel, tuleks Eesti riikluse aluspõhimõtted ehk tuum, millest ei taganeta, selgelt sõnastada ja kooskõlastada.

Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt «austab (EL) liikmesriikide /.../ rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele». Aeg oleks need asjakohaselt fikseerida ja lugeda üleminekuperiood lõppenuks.

Põhiseadus ei ole ainult õigusakt. Ta on poliitiline õigusakt. Seepärast on mõeldamatu, et poliitiline dimensioon ja sõna võiks kõrvale jääda. Tuleb leida ratsionaalne ja rahumeelne kompromiss.

Esimeseks eelduseks oleks poliitiline otsustus, et probleem on olemas ning vajab uurimist ja tegelemist. Kui see tehtud, peaks eeltöö ära tegema eksperdid, juristid ja riigiteadlased. Keegi ei väida ega looda, et see on kiire protsess ja mõne aastaga on asi tehtud.

Fikseerida probleemid ja arengud-muutused ning sõnastada need selliselt, et tekst oleks arusaadav igaühele, peegeldaks meie tegelikku õigusolustikku ja kestaks inimpõlvi, on keeruline, kuid mitte võimatu. Töö tulemus – eelnõu – peaks sisaldama alternatiive ja nende põhjendusi, et lõpuks teha poliitilisi valikuid.

Me kurdame, et Eestil puudub visioon, meil pole uusi ideid ja senine on stagneerunud, ihaleme muutusi. Töö põhiseadusega, selle arutelu ja vaidlused annaksid olulise lisapõhjuse ja tõuke mõtestada Eesti olevikku ja tulevikku, et muuta seda kindlamaks.

Ma ei kujuta ette, kuidas saame Eesti tulevikku määratleda, jättes kõrvale põhiseaduse kui ainukese kehtiva ühiskondliku leppe. Kui kardame avameelset arutelu oma iseolemise aluste üle ega usalda üksteist, siis pole me ilmselt veel (päris)vabad.

Autor on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, kuid tema ametiaeg hakkab lõppema ja ta naaseb Eestisse.

Tagasi üles