Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rosimannus näeb Rõivases noort Kallast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rain Rosimannus | FOTO: Jaanus Lensment
Tollane kultuuriminister Rein Lang, tollane Tartu linnapea Urmas Kruuse ja Rain Rosimannus 2013. aasta alguses Reformierakonna volikogul. | FOTO: Andres Haabu
Rain Rosimannus ning äsja riigikogu liikmeks valitud Keit Pentus-Rosimannus (paremal) tänavu 1. märtsi hilisõhtul Reformierakonna valimispeol. | FOTO: Erik Prozes
Rain Rosimannus tegevpoliitikuna 2005. aasta oktoobris Reformierakonna koosolekul. | FOTO: Liis Treimann
Rain Rosimannus, Keit Pentus-Rosimannus, Siim Kallas ja Andrus Ansip mullu märtsis Reformierakonna üldkogul Tallinnas Swissôteli konverentsikeskuses. | FOTO: Peeter Langovits
Riigikogu liige Rain Rosimannus ja president Toomas Hendrik Ilves 2007. aasta alguses Postimehe ja Radisson SAS hotelli poolt korraldatud Eesti arvamusliidrite lõunal. | FOTO: Peeter Langovits
Rain Rosimannus surumas 2007. aasta alguses Eesti Raudtee nõukogu istungi eel kätt tollase majandusministri Edgar Savisaar. Teised pildiolijad on Marek Uusküla ja Tatjana Muravjova. | FOTO: Peeter Langovits
Rain Rosimannus vestlemas 2009. aastal riigikogu saalis tollase fraktsioonikaaslase Kristiina Ojulandiga. Nüüdseks on oravaparteist lahkunud nii Ojuland kui ka esiplaanil olev Silver Meikar. | FOTO: Peeter Langovits
Taavi Rõivas, Keit Pentus-Rosimannus, Jaak Aaviksoo ja Jürgen Ligi tänavu 26. märtsil pidamas Toompeal valitsusläbirääkimisi. Rain Rosimannus sel päeval põhilaua taga ei istunud. | FOTO: Tairo Lutter

Võimuliidu loomisel jõudis paljudele halva üllatusena läbirääkimiste laua taha taas ka Rain Rosimannus (46). Müüdijuttudest tüdinenud mees avab oma rolli Reformierakonnas, võimukõnelustel ja kaitseb oma välisministrist abikaasat Keit Pentus-Rosimannust rünnakute eest, nimetades Eestit «rõvedalt šovinistlikuks maaks».

- Reformierakonna aseesimees, europarlamendi saadik Kaja Kallas kritiseeris täna (eile – toim) üliteravalt erakonna asjaajamist, suletud uste taga otsustamist, sisedemokraatiat ja nimetas Reformierakonda puugiks, kes elab riigi kulul. Kuidas teie sellesse kriitikasse suhtute?

Ma ei usu, et Eesti kodanike elu sellest kuidagi muutuks või et see neid isegi eriti huvitaks, kuidas erakonnad oma koosolekuid korraldavad või protokollivad. Valitseks justkui arusaam, et napakad või läbimõtlemata ideed muutuvad sellest korraga vähem napakaks, kui neid sagedamini läbi hääletada. Ei muutu ju.

Mind kodanikuna huvitavad palju rohkem sisulised ideed, nende plussid ja veelgi rohkem miinused. Et asjad oleksid läbi mõeldud, mitte läbi hääletatud.

Aga Eestis näibki olevat terve hulk poliitikuid, kelle ainus idee ongi rääkida üksnes võimust, põhiliselt selle ümberjagamisest. Aina valimissüsteemist ja erakondade koosolekute ladusamast korraldamisest. Milliste ideede teostamiseks seda võimu nii ihaldatakse, küsin ma? Räägiks kõigepealt sellest.

- Kallaste perekonnaga on alatasa tegemist. Müüt, mis teid juba üle aasta saadab, on Siim Kallase reetmine. Miks oli teil tarvis Kallasest lahti saada?

Mind on üritatud selles süüdi lavastada ja, arvestades teie küsimust, ilmselt mõnevõrra edukalt. Tegelikkusega sel versioonil mingit pistmist pole.

- Mis siis tegelikult toimus?

Tõe jälile jõudmiseks, kui see tänapäeval peaks kedagi huvitama, tuleks küsida, kellele on kasulik sellist muljet luua? Olen selle üle mõelnud ja vastuseid on minu meelest kaks.

Esiteks nendele, kes tegelikult need vanad Kallase kohta käivad paberid ajalehtedesse sokutasid, süü teistele veeretamiseks. Ma olen absoluutselt kindel, et need inimesed ei kuulunud Reformierakonda. Minu teadmiste kohaselt olid need ühe konkurenterakonna musta PR-toimkonna töömesilased.

Teiseks, kõigile neile, kes on huvitatud sellest, et mind ja Kallast tülli ajada. Ärgem olgem naiivsed, ega ta ole järgmiste presidendivalimiste ainus riigipeakandidaat. Sellest ametikohast unistajaid on terve hulk, neid on Reformierakonnaski mitu.

- Kes?

Ma jätan selle ikka nende endi teatada. Nii on viisakas. Tõsi on see, et olen kaasa löönud kolme eduka presidendikampaania tiimis. Ju siis keegi pelgab võimalikku neljandat.

Igatahes tuleb konkurentide ees müts maha võtta – inimeste võime tõttu uskuda oma kaasvõitlejatest mistahes halba ja tänu meedia kergeusklikkusele oleksid need mõlemad eesmärgid peaaegu õnnestunud.

- Postimees kirjutas, kes IRList olid operatsiooni Hõbekuul taga ning teie nime seal tõesti ei olnud, aga müüt on taas sündinud. Kas olete Siim Kallasega tülis või mitte?

Mille üle peaksime tülitsema? Mina ei taha presidendiks saada. Ma ei usu ka, et Kallas tahaks saada Rosimannuseks. Iga loll peaks aru saama, et kui vabariigi valged tülitsevad, peavad pruunid ja piiritagused pidu.

- Kas Reformierakonna juht ja peaminister Taavi Rõivas on end õigustanud?

Mulle meenutab ta muuseas üha rohkem just nooremat Siim Kallast. Tal on isu teha suuri asju, tähelepanuväärsed diplomaadioskused ja hea hariduslik tagapõhi. Kõik eeldused viia läbi olulisi reforme ning kujuneda energilise ja dünaamilise Eesti sümboliks.

Täna pigem paistab, et Eesti ühiskonna paljuhaibitud reformisoov on suuresti vaid retooriline. Kuu aega oleme kuulnud nüüd hoopis teist juttu, kui enne valimisi valitutele ootuste seadmise aegu. Siis räägiti, et on vaja hoolekanderiiki koomale tõmmata. Riigireform ees ja riigireform taga.

Nüüd ei taha ebatõhusate ja raiskavate maksusoodustuste kaotamisest keegi midagi kuulda. Räägitakse, et kärbime küll, aga mitte minu sektorist. Muudame tõhusamaks küll, aga mitte minu valdkonda.

Korraga jääb mulje, et ühiskonna kõige nõrgemad ei olegi mitte lapsed või need, kes tulu ei saa ja endale korterilaenugi lubada ei jaksa. Korraga jääb mulje, et kõige nõrgemad on majade, korterite, hotellide või saastavate autode ja õlitööstuste omanikud, kelle maksukoormat tuleb teiste kõrgemate üldiste maksumäärade arvelt kergendada.

- Valitsusläbirääkimistel jäi Rõivas oma kogenematusega pigem jänni. Kiideti, jah, tema vastutulelikkust, aga isegi Sven Mikser ja Urmas Reinsalu osutusid parimateks mänguriteks.

Läbirääkimistel vahetu osalejana võin kinnitada, et eksite kõikides hinnangutes ja mängureid läbirääkimistel üldse ei osalenud. Aga vahetu osalejana ei sobi mul ka partneritele mingeid hinnanguid anda. Kuna valitsus sai kokku, tegid järelikult kõik osalised oma tööd hästi.

- Ütlete «vahetu osalejana», aga pigem teame teid läbirääkimiste «tehnilise töötajana». Kumb on täpsem või mida tähendab seekordsetel kõnelustel sündinud uudistermin «pastakas»?

See tähendas 7. märtsi läbirääkimiste voorus konkreetselt seda, et ma polnud tol päeval Reformierakonna läbirääkimiste delegatsiooni liige ja kõnelustel seetõttu sõna ei võtnud. Nimelt oli kokku lepitud, et igast erakonnast on sõnaõigusega delegatsiooniliikmeid viis. Meie Remo Holsmeriga olime kaks kõnelusi juhtiva Reformierakonna poolt nimetatud täiendavat sõnaõiguseta tehnilist töötajat, kes vastutasid üksnes selle eest, et teiste kõneldu ja kokkulepitu muutuks korrektseks kirjalikuks tekstiks.

- Kuidas sai teist ühtäkki Reformierakonna volitatud ja delegatsiooni liige? Vabaerakondlase Margus Maidla kirjeldus toimunust oli umbes selline: alguses hiilisite tagaritta, siis lauale lähemale, siis laua taha ja lõpuks hakkasite rääkima. On see täpne?

Asjad, nagu tavaliselt, on palju lihtsamad. Maidla ei saa ilmselt siiani aru, et 7. märtsi ja 9. märtsi vahel nimetas Reformierakonna juhatus mind läbirääkimiste delegatsiooni ametlikuks volitatud liikmeks. Kui 7. märtsil ma sõna ei võtnud, siis alates 9. märtsist võtsin õigusega.

Põhjus oli samuti küllaltki proosaline. Nimelt tegid partnerid meile reljeefselt ja teatraalselt üsna kiiresti selgeks, et nad kavatsevad kõneluste protsessi nautida võimalikult kaua.

Oli aga ette teada, et mõne aja pärast on kaks meie delegatsiooni liiget – nii Reformierakonna volikogu esimees Kristen Michal kui ka erakonna peasekretär Martin Kukk – Tallinnast nädal aega eemal. Liisk delegatsiooni täiendamiseks langes minule põhjusel, et olin Reformierakonna valimisprogrammi koostamise toimkonna esimees ja valitsusliidu kõnelused käivadki suuresti programmide ühitamise üle.

On täiesti vabandatav, et Maidla seda minu volituste muutust tähele ei pannud, kuigi seda ka seal läbirääkimiste laua taga korduvalt seletati. Tal oli see esimene kord läbi rääkida ja minust on ju ajakirjanduses maalitud koletu koll. Nii ilmselt sünnibki rahvaluule – ülemäärasest erutusest.

Olen selle kisa peale mõelnud, et huvitav, mis kuritegusid nad seal läbirääkimistel plaanisid ellu viia, mille teostamise minu juuresolek ära segas?

- Miks te Vabaerakonna laua tagant minema saatsite?

Unustaks need lood Viini metsadest ja räägiks siiski tõsiselt. Poliitikas tuleb partnereid tähelepanelikult kuulata.

Iga varasema poliitilise kogemusega inimene, kes kuulas Andres Herkelit või Jüri Adamsit läbirääkimiste eel ja ajal, pidi aru saama ühest asjast – Vabaerakond ei taha valitsusse tulla. Omade keskel rääkisid nad sellest algusest peale üsna lahtise tekstiga. Adams ütles seda mitu korda väga selgelt välja ka avalikult.

Valitsusest väljajäämine oli Vabaerakonna enda strateegiline valik ja kogu läbirääkimiste komejanti tehti seetõttu üksnes avalikkuse lollitamiseks. Neil oli isegi kõnelustelt lahkumise ajakava paika pandud. Üht-teist läks neil aga selles plaanis vussi, sest läbirääkimised ei kulgenud loodetud viisil.

Vabaerakond arvas, et erakondade rahastamise teema tõstatamisest lahkumise ettekäändena piisab. Kui aga selgus, et Reformierakond on valmis tõmbama erakondade riikliku rahastamise nulli – mis neile sugugi ei sobinud – või vähendama seda järk-järgult, tulid nad igaks juhuks välja ka oma provotseerivate ja ebarealistlike maksutõusuettepanekutega. Et valitsusest väljajäämine oleks ikka täiesti kindel.

- Äkki oli müstiliste läbirääkimisvõimetega inimest vaja selleks, et käest ära minema hakanud liit tagasi joonele saada? Sest IRL, SDE ja Keskerakond pidasid paralleelläbirääkimisi?

Tõsi on üksnes see, et Keskerakond üritas läbirääkimiste algfaasis iga hinna eest levitada kuulujutte oma paralleelläbirääkimistest. Kui need kuskil toimusid, siis minu arust üksnes paralleeluniversumis.

- Olete olnud Reformierakonna tipus viimased pea 15 aastat. Miks te enam valimistel ei kandideeri, vaid lepite tiitlitega «tehniline töötaja» ja «ettevõtja otsustajate laua taga»?

Esiteks olen ma oma jao juba ära kandideerinud. Kandideerigu nüüd teised nii palju kui kulub, kõigil on see võimalik. Ma olen olnud riigikogusse valitud kahel korral ning kaheksa aastat Toompeal nii asja eest kui ka igaks juhuks vastu päid ja jalgu saanud ehk n-ö poliitilist vastutust kandnud. Veel noore mehena tekkis 2011. aastal selge arusaamine, et eluaeg ei taha Toompeal istuda.

Teiseks, ma ei ole olnud Reformierakonna juhtorganites juba viimased kuus aastat. Elan seal teie kujuteldavas Reformierakonna tipus üksnes meedia erakordse ja arusaamatu «armastuse» tõttu. Ma ei tea, miks te mind seal hoiate?

Tõsi on see, et ühes või teises vormis nõu olen koduerakonnale ikka andnud. Kui küsitakse. Viimased neli aastat kuulus erakonnale nõu andmine ning programmitöö korraldamine lisaks raamatuprojektide ja noortele mõeldud seminaride korraldamisele või rahvusvaheliste suhete edendamisele Liberalismi Akadeemia tegevjuhi tööülesannete hulka.

- Meedia jätkuv armastus on tingitud ehk arusaamast, et tööks, mis määrab kõigi meie elu ja tegemisi, võiks olla rahva mandaat?

Ükskõik, kas vaadata sellistele etteheidetele sisuliselt või formaalselt, ei näe ma neile hiljutiste valitsuskõneluste kontekstis mingit alust.

Üldistel, ühetaolistel ja salajastel valimistel sai tugeva mandaadi konkreetset poliitikat ajada mittetulundusühing Eesti Reformierakond, mille täieõiguslik liige ma olen. Selle mandaadiga Reformierakonna demokraatlikult valitud juhatus volitas selle poliitika elluviimise võimaluste üle teiste mittetulundusühingutega läbi rääkima tugevamaid läbirääkijaid enda liikmete hulgast, sealhulgas ühena paljudest ka mind.

Asja sisuline pool on aga selline, et minu teada ei pea Eesti põhiseaduse järgi poliitikas osalemiseks üldse riigikokku kuuluma, piisab sellest, kui olla Eesti Vabariigi kodanik. Ei usu, et see tuleb kellelegi üllatusena, et lisaks 101 riigikogu liikmele osaleb igapäevaselt Eesti poliitika kujundamisel tuhandeid inimesi. Isegi kui valimistel hääletavad pool miljonit korraks kõrvale jätta. Tuhandeid ametnikke, kõikvõimalike erialade kaasatud eksperte, ajakirjanikke ja arvamusliidreid. Mitmed neist osalesid ka lõppenud läbirääkimistel.

Ja milles on siin probleem? Selles, et laua ümber on liiga palju asjade üle arutlemist ja argumente? Kas Reformierakond oleks pidanud Kaja Kallase läbirääkimistelt eemale jätma, sest ta ei kandideerinud neil valimistel? Mis mandaat oli teiste erakondade liikmetel laua ümber, kes riigikokku ei pääsenud? Näiteks [Vabaerakonna tegevjuhil] Margus Maidlal?

Jabur jauramine ju. Laiapõhjalist demokraatlikku arutelu ei maksa karta.

Mõni aasta tagasi loodi lausa kodanike poliitiline liikumine, mille üheks sõnumiks oli, et valimistel saadud mandaat ei maksa midagi. Et iga päev võib tulla kodanik ja öelda, et tema tänane tänavameeleavaldus on tähtsam kui äsjalõppenud valimistel korrektselt saadud mandaat.

Selles mõttes on see väga huvitav pööre ühiskondlikus diskursuses. Või kasutatakse neid mõõdupuid üksnes sõltuvalt inimesest?

- Ei suudeta väga uskuda, et Taavi Rõivas otsustab ise ja ei vii ellu seda, mida Rain Rosimannus talle ette ütleb.

Terve hulk inimesi maamunal ei suuda uskuda, et Elvis [Presley] on surnud või et vereülekanne ei ole tingimata kuradist. Mis me nüüd teeme, hakkame ka uskuma või?

- Teile on ette heidetud ka seda, et me keegi ei tea teie sissetulekutest midagi, kuid poliitikas nii olulist rolli mängival inimesel nagu teie puudub kohustus oma tulusid avalikult näidata.

Ärge mõelge mulle olematuid rolle välja, siis pole ka nii palju muid muresid. Minu sissetulekud on viimasel neljal aastal tulnud Liberalismi Akadeemiast ja ettevõtlusest. Ettevõtluses olen pusinud mitu aastat väikese telekanali, spetsiifiliste kütuselisandite ja meditsiiniseadmetega.

Aga pean ennast endiselt nimetama ettevõtjaks, mitte ärimeheks. Selles mõttes, et ette olen võtnud, aga suurest ärist rääkida oleks esialgu vara. Pean samas tunnistama, et ettevõtlusega tegelemine pakub mulle juba ammu hoopis suuremat rahuldust kui muu.

- Miks oli tarvis upitada oma abikaasa Keit Pentus-Rosimannus välisministriks? Seda pannakse taas süüks isiklikult just teile. On tal selleks vajalik kompetents, eriti arvestades 2018. aasta Eesti Euroopa eesistujamaa staatust?

Pole midagi öelda, Eesti on ikka rõvedalt šovinistlik maa. Milliseid ilgusi tahetakse andekate ja töökate naiste aadressil veel välja mõelda ja korrutada selleks, et saavutada naiste täielik eemalejäämine poliitikast?

Kadri Simsoni upitas Keskerakonna etteotsa [Edgar] Savisaare koolivennast papa [Aadu] Must? Tiina Mõis on ilma Jüri Mõisata tühi koht? Kõik naised on kellegi poolt poliitikasse lükatud üksnes seepärast, et naised on ka ette nähtud? Jälkus.

Keit võlgneb oma poliitikukarjääris kõik üksnes iseenda tööle ja vaevale, minuga koos elamisest pole ta kunagi võitnud mitte midagi peale seesuguste šovinistlike süüdistuste. Möödunud valimistel sai Keit vaatamata tema suunas toimunud mitmeaastasele põhjuseta sopaloopimisele pea 6000 häält, rohkem kui mitme teise erakonna esimehed, oma erakonna tänastest ministritest neljanda tulemuse ja kogu erakonna peale seitsmenda.

Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et mitte keegi ei eeldanud viimase minutini, et Urmas Paet otsustab ametist lahkuda. Mingit survet selleks ei olnud, üksnes tema isiklike sisemiste kaalutluste ennustamatu tee.

Keit ütles peaministri pakkumisele välisministriks minna korduvalt «ei». Ta oli end selgelt mõelnud kuni valimisteni keskkonnaministriks. Üks kaalukatest argumenteerijatest, kes arvas, et Keit võiks selle ameti siiski vastu võtta, oli sealjuures Paet ise.

Ma olen kindel, et Keiduga on Eesti saanud endale aruka ja aktiivse välisministri. Kõigis täitevametites, kus ta on varem olnud, on ta näidanud end hea ja õiglase, tulemustele orienteeritud juhina. Minge küsige tollastelt kolleegidelt.

- Mõistate, et pärast Autorollo skandaali inimestele lihtsalt ei mahu pähe, kuidas niisugune ametitesse nimetamine saab toimuda. See ei näi õige ja puhas.

Õige ei näi see, et olukorras, kus nii kohus kui ka muu uurimine on üheselt leidnud, et Keit ei ole tema isa firma õnnetus saagas mitte millegi vastu eksinud, üritatakse endiselt näidata, nagu ta peaks millegi eest vabandama või ennast halvasti tundma. Vabandust paluma või end halvasti tundma peaksid need, kes ta poriga üle valasid, aga seda on muidugi palju loota.

- Hea ei näinud paljudele välja ka Kristen Michali nimetamine majandusministriks.

Michal on poliitik, keda on rünnatud nagu iga teist poliitikut, kelles on piisavalt sisu, et teda tasuks rünnata. Ta on need rünnakud üle elanud, tööd teinud, rahvaga rääkinud, rahvas on rääkinud ja minu meelest selgelt otsustanud, et ta võiks edasi seda poliitika tööd teha. Et need, kes ründamise töös tugevad, saaksid omakorda tema peal taas seda ründamise tööd teha, nii õiglaselt kui ka ebaõiglaselt.

- Mis saab Autorollo skandaalist teie jaoks? Mis seis hetkel sellega on?

Jätkan võitlust õigluse jaluleseadmise nimel ringkonnakohtus. Istung peaks toimuma 21. mail. Ma ei saa leppida kohtuotsusega, mis mõistab minult välja raha, mida ma kunagi võtnud ei ole ja mis tugineb absurdsele põhjendusele, et ma olevat mõjutanud oma pere liiget psühholoogiliselt läbi selle, et soovitasin talle üht advokaati, kelle kohta lugesin soovitust uudisteportaalist.

- Millega te peale Reformierakonna sisulise juhtimise veel tegelete?

Ma tegelen igapäevaselt paljude asjadega, aga mitte Reformierakonna juhtimisega. Suurema osa ajast võttis siiani Liberalismi Akadeemia ja võtab nüüd ettevõtlus. Ülejäänud aeg kulub perele ja sõpradele.

- Miks räägitakse, et Taavi Rõivas ei käi erakonnast üle?

Fakt on see, et Rõivas võitis ka ilma Kallaste (Siim ja Kaja Kallas) ja [Andrus] Ansipi osaluseta selgelt riigikogu valimised, sai muljetavaldavad 30 kohta ja moodustas väga keerulises olukorras enamusvalitsuse.

Ma ei välista, et kuskil listisopis on mõned suure egoga tegelased, kes panustasidki selle peale, et kui nemad oma erakordse isiksusega eemale jäävad, siis tabab erakonda suur kaotus. Ei saa välistada, et nemad nüüd üritavadki iga hinna eest selliste juttude ja Reformierakonnas alati eksisteerinud elava sisemise debati alatu lekitamisega noorele valitsusjuhile kaikaid kodaraisse loopida.

Ainus viis tulemust saavutada on üksteist austav ja ühe eesmärgi nimel toimiv meeskonnatöö. Selline tiimitöö, mida Reformierakond on edu saavutamiseks alati teinud. Mitte mingi naeruväärne väljamõeldud müütiline superkangelane. Isegi kui mõnele korraks tundub, et see kangelane vaatab hommikul talle vannitoapeeglist vastu.

- Kuidas hindate praegust valitsust?

Ma usun, et kõigil kolmel on sellest valitsusest nii mõndagi võita. Poliitikas reeglina loevad huvid rohkem kui tunded. Vähemalt professionaalses poliitikas.

- Tundeid on hetkel valitsuses küll küllaga ning üksteise suhtes kriitikat ja pilkeid kokku ei hoita.

Meil on erakonnas selle kohta üks lihtne ütlemine – teeme rahulikult ja ausalt tööd edasi, meie kättemaks saab olema parim tulemus riigikogu valimiste päeval.

- Mis saab Eesti valitsustele saatuslikuks?

Tavaliselt lühiajalise poliitilise kasu tähtsuse ülehindamine pikaajalise partnerluse kasudega võrreldes. Üha enam loodetavasti korraliste riigikogu valimiste saabumine.

- Kas naudite ka natuke müüdiks olemist?

Aga kui sõlmiks ühe kihlveo – veame kihla, et kui Postimees ei kirjuta järgmise nelja aasta jooksul kordagi «Reformierakonna mõjukast hallist kardinalist Rain Rosimannusest», siis nelja aasta pärast ei mäleta sellise müütilise tegelase olemasolust mitte keegi. Lepiks kokku, et kui siis veel keegi mäletab, annan teile veel ühe intervjuu. Kui keegi ei mäleta, siis piisab mulle lihtsalt sellest, et ma naudin kogu ülejäänud elu hoopis oma kihlveovõitu. Sobib?

- Tänan selle intervjuu eest, kuid annan seekord loobumisvõidu.

Tagasi üles