Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Koli või Tartusse tagasi!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Supilinna salaselts aktsioonis: Anton (Karl Jakob Vibur, vasakult), Mari (Olivia Viikant), Olav (Hugo Soosaar) ja Sadu (Arabella Antons) | FOTO: Kaader filmist

Vaene Mika Keränen! Millest peab ta oma seitsmendas Rampsu raamatus küll kirjutama, et veel laste tähelepanu köita – pärast sellist filmi. Varem seisid Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton ikka kindlalt kahe jalaga maa peal, lahendasid varastatud jalgratta või sõja ajal botaanikaaeda maetud varanduse saladust, päästsid näiteks lammutamisest vana puumaja ja hoidsid ära selle asemele nn euromeloni ehitamise.

Peategelane Mari ( Olivia Viikant) annab rattale hagu | FOTO: Kaader filmist

Keränen ammutas inspiratsiooni reaalselt meie ümber juhtuvast või juhtuda võivast, lihtsatest asjadest, suutis need suureks ja põnevaks kirjutada. Mul endal varastati jalgratas samamoodi ära, kui ma Supilinnas elasin. Esimesel korral sain selle tänu naabripoisi (ka ilmselt väike detektiiv) teravale pilgule tagasi – isegi varas, Supilinna parm, võinuks olla sama, keda Keränen kirjeldab, mis sest et 15 aasta hiljem –, teisel korral kahjuks enam mitte.

«Supilinna salaselts» ei ole enam päriselt see maailm. Õigupoolest ei ole see ka enam Keräneni lugu, ei uus ega vana, kuigi peategelased on samad – tõsi, ilma Reilika, ja millest iseäranis kahju, prantsuse buldogi Matita – ja tegevuskoht ka: Supilinn, laiemalt kogu Tartu.

Kadedaks teeb selline elu

Nüüd lahendatakse hoopis fantastilisemat, Tartut tabava müstilise, täiskasvanuid kõigepealt lasteks muutva ja seejärel neid lõplikult halvava mürgituse juhtumit. Vastumürgi leidmisel tuleb salaseltsil võistelda salapärase Maskiga, kes vana raamatut, mis lapsi samm-sammult sünge saladuse paljastamiseni juhib, iga hinna eest enesele ihaldab.

Jalgratastest sellise missiooni puhul muidugi enam ei piisa, jäävad aeglaseks, lõpuks kihutatakse koguni kaatriga nagu Bondi filmis muiste. Ega Mari isagi, Supilinnas elav ballettmeister, lastele palju alla jää: tema sõiduvahendiks on uhke tuliuus BMW. Ja mõnel haigla residendil on koguni mini-Cooper istumise all. Kadedaks teeb ikka see elu seal Tartus!

Iroonia irooniaks, aga ajad näikse tõesti olevat muutunud, vähemalt meie lastemängufilmis. Ka «Väikelinna detektiivide ehk Valge Daami saladuse» puhul ei piisanud enam argistest seiklustest, sealgi krutiti põnevust juurde fantastikaga, lisati sünge keskaeg. «Röövlirahnu Martini» ja «Ruudi» puhul veel piisas. Aga see oli kümme aastat tagasi. Või on see moeasi, mööduv nähtus?

Natuke on sellest kõigest kahju, aga mis seal ikka kahjatseda. Peaasi, et noorus vaatab, ja tundub, et vaatab tähelepanelikult, mis on peamine. Sest iseenesest on Mihkel Ulman ja kaasstsenarist Christian Gamst Miller-Harris pununud päris osava ja ootamatuid siksakke tegeva detailirohke jutustuse, mille arenemist on huvitav jälgida vaatamata sellele, et kirjutajate fantaasialend vahel ka üle võlli käib, just II maailmasõja ja meie esimese Nõukogude okupatsiooni ajast selle detektiiviloo juuri otsides – jah, koguni sinnamaale jõutakse välja! Peaks nagu tõsine järelemõtlemise koht olema, aga ei ole, hoopis muigama paneb.

Väikesi nalju, millest kõigist saavad lõpuni aru ehk ainult täiskasvanud (EÜSi «salaseltsist» näiteks), on siia muidugi peidetud ridamisi. Ka pisuke sõnum on edasi anda, mis käib vanemate kohta, kel pole aega oma lastega tegeleda. (Teisalt: äkki poleks siis ka noid seiklusi?)

Nagu ühes õiges kriminaalses seiklusloos olema peab, juhatatakse vaataja ka siin eksiteele. Võiks öelda, et pika filmi debütant Margus Paju on sel puhul suisa omas elemendis: seda harjutas ta õnnestunult juba oma lühimängufilmis «Kaastundeavaldus». Ta on valinud ka õige tempo, ei rutta liigselt, ja kuigi üks 105-minutiline lastefilm võib tunduda esiotsa liiga pikk, pole ta seda lõpuks mitte, vaid algus venib ja film ei taha päris hästi käima minna.

Fantaseerimise koht

Igal juhul annab aeglasem kulg hea võimaluse arendada tegelaskujusid – erinevalt Haapsalu noorte detektiivide filmist, mille puhul jäid need kirevale sündmuste virvarrile jalgu ega suutnud näidata oma iseloomu.

Tartu detektiividest sünnivad vähem või rohkem karakterid, Antoni (Karl Jakob Vibur) kokutamine suudetakse isegi dramaturgiliselt suureks mängida. Pole mitte ainult leitud head tüpaažid, vaid osatud lapsed – iseäranis Mari osatäitja Olivia Viikant – ka enam-vähem loomulikult mängima panna, mis on viimase aja Eesti lastefilmide puhul juba vaat et omaette saavutus.

Kahvatumaks jääb n-ö pahade punt, eelkõige «balletipoiss» Leo kaaslased, kelle puhul piirdutakse vaid välise joonisega. Loovamalt võinuks suhtuda politseinike paari: raamatutes on Keränen nappide vahenditega Kuuli ja Lippuse hoopis meeldejäävamaks kirjutanud. Pildiliselt võinuks rohkem kasutada ka noid metamorfoose, kuidas täiskasvanuist mürgi mõjul hetkega lapsed saavad, nende puhul avalduva näitlejameisterliku potentsiaali ärakasutamist tõestab oma miimilise, väga naljaka lühinumbriga suurepäraselt Tiit Lilleorg.

Filmi peamine, kõige suurem õnnestumine on aga see väike, linnulennuliselt haaratav väike maailm, kus salaselts tegutseb, peamiselt Supilinn, aga mitte ainult. Oma väikeste puumajade, romantiliste roheliste hoovide ja nendevaheliste salakäikudega – justkui tänapäevast väljas olev, saja aasta tagune agul, kus on lastel piisavalt ruumi mängimiseks ja ainest fantaseerimiseks.

Vaat siin on tabatud toda õiget Mika Keräneni, seda Supilinna fluidumit, mida ta oma raamatutes nii hästi on kirjeldanud, suudetud seda edasi anda nõnda, et… koli või Tartusse tagasi.

«Supilinna salaselts»

Režissöör Margus Paju. Stsenaristid Mihkel Ulman ja Christian Gamst Miller-Harris. Operaator Meelis Veeremets. Kunstnikud Jaagup Roomet ja Kaisa Mäkinen. Helilooja Liina Kullerkupp. Produtsendid Esko Rips ja Diana Mikita

Eesti-Soome 2015

Alates 15. maist Eesti kinolevis

Tagasi üles