Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Traditsioonitruu rituaalsuse tunnetuslik tõde

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pekingi ooperi lavastus «Yangide naiskindralid» tõi siia suurima aasia ooperitrupi, mis on Eestit seni väisanud. | FOTO: Viktor Burkivski

Inimese kunstimaitse ja -vajadus on üldises plaanis sarnane tema kulinaarsete eelistustega: enamasti soovib meie maitsemeel midagi mõõdukalt turvalist ja äraproovitut, kerge variatiivsusega garneeringus. Kuid nii toidu kui ka kunsti puhul kipume ühtlasi vajama aeg-ajalt kontrastiks midagi täiesti teistsugust, mille puhul ei ole tingimata võimalik kohe aru saada, millest ja milleks see üldse tehtud on. Midagi sellist, mis testiks, karastaks ja avardaks meie maitsemeelt.

Eksootika on kindlasti üks esteetika kategooriaid, üks kunstiteose potentsiaalse erootika võimalikke katalüsaatoreid. Kohtumine vormilt võõrapärase inimloominguga kujutab enesest seiklust semiosfääri senitundmatutes nurkades, intellektuaalset maadlust harjumatute märgisüsteemidega, teatavat esteetikaalast ellujäämiskursust.

Kung-fu-ooper

Alates 1992. aastast Eestis toimuv festival Orient on teinud eksootikast ja eksklusiivsusest oma firmamärgi. Ürituse tänavuse programmi kõige kõlavamaks nimeks oli läinud neljapäeval Tallinnas Nordea kontserdimajas toimunud hiina klassikalise ooperi etendus «Yangide naiskindralid» Hiina Rahvusliku Pekingi Ooperiteatri (asutatud 1955) 65-liikmelise trupi esituses.

Tundub ütlematagi selge, et kõnealuse gastrolli näol oli tegu eksklusiivse luksuskaubaga meie kultuuriturul. Sellest tulenevalt puuduvad meil piisavad kogemused ja kriteeriumid selle täielikuks nautimiseks ja mõistmiseks; meie kokkupuude hiina klassikalise ooperiga toimub paratamatult õhtumaa lavakunsti kaanonite sünnitatud eelduste ja enesestmõistetavuste foonilt (siit ka põhjus, miks paljusõnalised kirjeldused ja võrdlused ning arglikud hinnangud, millest antud tekstis on loobutud, pole eriti viljakad).

Esmane ja paljude eestlaste jaoks küllap ka ainus empiiriline võrdlusalus Pekingi ooperi seekordsele esinemisele on täpselt kümme aastat tagasi selsamal Oriendi festivalil etendunud Hunani provintsist pärineva kunqu-ooperitrupi etendus. Eksootika kriteeriumites töötab see võrdlusalus Pekingi ooperi kahjuks.

Sest kunqu-trupi pakutu – mida reklaamiti samuti anakronistliku ja kohatuna mõjuva nimetusega «ooper» – oli meie kultuuri kontekstis oma akrobaatilisuses tsirkusele kordades lähemal kui tavapäraselt mõistetud muusikateatrile (mul on sellest meeles paar «trikki», mida oleksin enne nende nägemist pidanud inimvõimete piiratusest tulenevalt võimatuks). Pekingi trupi lavastuse teisest vaatusest ligemale pool kujutas enesest kung-fu- ooperit (võitlejateks lauljad ise), kuid midagi verdtarretavat seekord laval ei toimunud.

Kui Õhtumaa kaasaegses teatripraktikas, mis järgib alati ühel või teisel või igal võimalikul moel normatiivset sundi olla absoluutselt modernne, on ajaloolise mõõtmega rituaalne aspekt peaaegu täielikult kaduma läinud (õigupoolest leidub seda publiku käitumises selgelt rohkem kui esinejate omas), siis hiina klassikaline ooper peamiselt üksnes rituaalsusel paistabki põhinevat. See on kivistunud kaanon, mille tõde ja ilu seisneb mitte katses avardada ja testida ootamatul moel omaenese väljendusvõime piire ning seeläbi ka publiku mõtlemise ja tunnetuse alustalasid, vaid truuduses traditsioonile.

Suurim eksootika

Mind ei võlunud ega intrigeerinud «Yangide naiskindralite» puhul mitte niivõrd viis, kuidas lavastus sidus veenval moel omavahel muusikat, laulu, sõnateatrit, pantomiimi, tantsu, akrobaatikat ja võitluskunste ning oli oma paraadlikes misanstseenides ning kostüümi- ja meigilahendustes tseremoniaalselt väljapeetud, vaid eelkõige hoopis nähtu rituaalne vorm – esteetilise tunnetuse printsiip, millel see tugines, tegijate usk sellesse. Selle rituaali välises avaldumisvormis oli natuke muuseumivitriini tolmu ja konservtoidu kuiva maitset, ent printsiip ise oli vägagi elus.

Kõnealuse printsiibi uhkes, eneseküllases ja kaasaega trotsivas konservatiivsuses seisnes minu jaoks Pekingi ooperi etenduse suurim eksootika, teatav hästiunustatud tunnetuslik ja intellektuaalne tõde. Seda ei saa eriti sõnades kirjeldada, küll aga laval näidata. Midagi sellist meie väga noores, märkimisväärse ajaloo ja ajaloolise mäluta kadaklikus kodukultuuris ei leidu, pole kunagi õieti leidunud ega hakkagi ilmselt leiduma. Kas õnneks või kahjuks, on iseküsimus.

Tagasi üles