Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uuring: eestlased tunnevad end Euroopas alaväärsete alkohoolikutena

"MINU" SARI. Populaarse raamatusarja põhjal tehtud uurimus näitab, mida arvavad eestlased oma rahvast, kui nad seda teises kultuuris vaatavad.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Petrone Prindi "Minu" sari | FOTO: Toomas Tatar

Tuntud anekdoot räägib, kuidas eestlane esmakordselt elevanti kohtab ja murelikult mõtleb, mida niisugune suur hall loom küll eestlasest arvab. Kati Sedmani Tartu Ülikoolis valminud magistritöös «Eestlane Euroopas Petrone Prindi «Minu» sarja näitel» uuritakse, milline on välismaal elavate eestlaste eestluse-kuvand

Petrone Prindi "Minu" sari | FOTO: Toomas Tatar
Kati Sedman | FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Sedman luges läbi enam kui 20 kirjastuse Petrone Print «Minu» seeria raamatut. Sari on oma lihtsa keele ja inimlike teemade tõttu ülipopulaarne, kuid ei kuulu siiski Sedmani tavalisse lugemismenüüsse.

«Mul tekkis küsimus, kuidas on eestlastel kombeks endast ja võõrastest rääkida,» ütles Sedman. ««Minu»-sari on mahukas ja sinna on kirjutanud väga erineva taustaga inimesed – noored seiklejad, vahetus(üli)õpilased, töö tõttu elukohta vahetanud spetsialistid ja ka juba aastaid pidevalt välismaal elanud inimesed.»

Sedman keskendus oma töös autoritele, kes elavad-tegutsevad Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Valikust jäid välja riigid, kes kuulusid Nõukogude Liitu või idablokki. Lääne-Euroopa kõige laiemas mõttes valis ta oma töö keskmesse sellepärast, et ajalooliselt kuuluvad Eesti alad juba 13. sajandist lääne kristlikku kultuuriruumi.

Tekste analüüsides oli Sedmani jaoks suurim üllatus see, et üldjuhul peavad väljarännanud autorid eestlasi asukohamaade elanikest alaväärsemaks. Üllataval kombel ei avaldu alaväärsus mitte madalamas elatustasemes ja väiksemas sissetulekus, vaid kultuurilises mahajäämuses. «[Alaväärsuse] keskmes ei ole mitte euroopaliku heaoluühiskonna majanduslik võimekus, vaid pigem nähakse puudujääke enda kultuurilises hariduses/harituses. Tüüpiline eurooplane orienteerub vabalt erinevates kultuurivaldkondades, külastab näitusi ja kontserte. Raamatute autorid leiavad, et tüüpiline eestlane jällegi huvitub ainult uuest autost, suurest majast ja ilusast naisest,» kirjutab Sedman.

Üks põhjus, miks majanduslik ebavõrdus vähem tähtis on, tuleneb sarja autorite demograafilisest taustast. Enamik neist on naised, pigem nooremad kui vanemad, ning liikunud Eesti keskklassist välismaale enamvähem samasse sotsiaalsesse kihti. Vaid üksikud Sedmani valikusse sattunud «Minu» autorid teevad läänes madalapalgalisi lihtöid. Samas statistika järgi ongi enamik Eestist lahkujad just naised, eeskätt just perekondlikel põhjustel ja haridust omandama läinud.

«Valdavalt seostatakse eestlase auto-imagos ilmnevaid negatiivseid jooni nõukogude perioodiga, mis nö rikkus ausa ja tööka (euroopaliku) eesti väiketalupoja rahast ja välimusest hoolivaks idaeurooplaseks. Raamatute autorite suhe Ida-Euroopaga on ambivalentne – valdavalt üritatakse ennast sellest distantseerida, ei soovita, et ihaldusväärne Lääne Võõras taipaks teatavat kultuurilist puudujääki, tahetakse lääne heakskiitu. Samas tunnistatakse endale Eesti ja eestlaste seotust Ida-Euroopaga kui teatavat ajaloolis-kultuurilist paratamatust,» kirjutab Sedman.

Kuivõrd pilt muutuks, kui sõna saaksid hoopis need, kes «Minu» raamatuid ei kirjuta, näiteks Soome võõrtöölisteks läinud mehed? «Kindlasti mingil määral muutuks,» leidis Sedman. «Minu eesmärk oli vaadata, millistena inimesed ennast ise kujutavad ja Soome töölise ettekujutus endast on kindlasti teistsugune kui kontoris töötava kõrgharitud naise enda- ja eestlasepilt. Aga mingid stambid jäävad samaks. Stereotüüpide baasil rõhutatakse ka Soome tööliste puhul vaikset olemist ja tööarmastust.»

Sedman täheldas eestlaste imageemis (kultuuris käibel olevate stereotüüpide kogumis) kaht poolust. Põhikiht on ettekujutus eestlasest kui vaiksest, endassetõmbunud tööd rabavast talumehest – nagu Tammsaare Vargamäe Andres. 1990. aastatel lisandus sellele petturlikke jooni – eestlast nähakse «Minu» autorite ettekujutuses ka kui riiki petvat sullerit, nagu Kivirähki «Rehepapi» tegelased. Viimasel ajal on neile kihtidele ladestunud veel kuvand Eestist kui eesrindlikust e-riigist. See leiab eriti rõhutamist lugudes, kus autorid puutuvad kokku oma asukohamaa bürokraatiaga.

Kuvand eestlastest ja enda esitlemine sõltub suuresti sellest, millises Euroopa regioonis «Minu»-raamatu autor elab. «Lõuna-Euroopa riikides end ja oma kodumaad kirjeldades keskendutakse põhjamaistele väärtustele: ratsionaalsus, rahulikkus, vaikus. Lisandub ka moodsa põhjamaise heaoluriigi kuvand – võrreldes perifeerse lõunaga on Eesti puhas, arenenud ja demokraatlik riik,» kirjutab Sedman.

Pilt muutub oluliselt, kui autor elab mõnes Skandinaavia riigis. Siin ei saa ennast põhjamaalaseks kuulutada, pigem tuleb tunnistada oma Ida-Euroopa päritolu. «Põhja-Euroopas on enda positsioneerimine Euroopa mõttelisel kaardil kirjutajate jaoks keeruline. Ühtpidi ollakse lähedal ja sarnased – nii eestlased kui ka skandinaavlased on stereotüüpselt vaiksed ja rahulikud, kliima on sarnane ja tunnetuslikke erinevusi on vähe. Samas on ajalooline taust ja ühiskondlik olukord niivõrd erinevad – vastandumine toimub pigem poliitilise tegelikkuse kaudu,» nendib töö autor.

Samas tasub tähele panna, et eestlastele omistatavad omadused, ka negatiivsed – pinnapealsus, edukultuur, hõre kultuuritaust – ei käi mitte kirjutajate eneste kohta, vaid eestlaste kohta tervikuna. Ennast kirjeldatakse kui vaikset ja töökat inimest, aga negatiivseid omadusi ei tunnistata.

Kuigi Ida-Euroopa maine on autorite asukohamaades halb ja sellega seostatakse palju negatiivset – näiteks prostitutsioon ja kuritegevus – näevad paljud kirjutajad end selle uue põlvkonnana, kes Eesti taas Euroopaga liidab.

Tähelepanuväärne on autorite suhtumine alkoholi tarvitamisse. Välisriigi elanike puhul kirjeldatakse seda üldiselt positiivses valguses: inimesed tulevad kokku ja veedavad aega veini või õlut juues, samasugune käitumine kodueestlaste puhul liigitub aga alkoholismi alla.

Teoses «Minu Inglismaa. Vana ja hea» (Ann Alari) kirjeldatakse kõrtsitänavat, kus pubide ukse ees seisavad külmetavad miniseelikutes neiud ja melu kostab kaugele. Sellist situatsiooni võib näha ka Eestis, kuid välismaal on see rõõmsameelne ja sümpaatne.

Margot Roose kirjutab raamatus «Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull», kuidas suviste pidustuste ajal hakatakse alkoholi tarbima juba hommikul. Kopenhaagenis on täiskasvanud inimesed festivali ajal nii purjus, et sõbrad viivad nad garderoobi magama (Kati Nielsen), kuid autori hinnangul on tegemist igati vajaliku enda väljaelamisega ja toreda pidutsemisega. Kui eestlased on samas situatsioonis, siis on asi positiivsusest kaugel. Sedman peab üheks põhjuseks seda, et baltisakslaste koostatud esimestes eestlaste kirjeldustes rõhutati maarahva kangeid joomakombeid. Samuti olid rahvusliku ärkamise ajal tooniandvad organisatsioonid karskusseltsid. Alkoholis nähti ohtu eestluse kestmajäämisele.

«Sarja kunstiline tase on kõikuv ja kirjastuse juhendist lähtudes muutub võõrriikide (vähemalt Euroopas) kujutamine kõigil autoritel võrdlemisi sarnaseks. Siiski on tegemist laiatarbemeelelahutusega, toodetud massi-kirjandusega, millelt lugeja ei ootagi kõrget sõnakunsti, vaid ladusat keelt ja huumorit,» kirjutab Sedman kokkuvõttes.

BOX 1 – TSITAADID RAAMATUTEST

Kultuurist

Urmas Väljaots «Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda?»: siin tuleb teatud paksusega kultuurikiht inimestele kätte kergemini. /.../ Juba tänu ümbritsevale keskkonnale on siinne keskmine tegelane eelisseisus.

Viisakusest

Jaana Davidjants «Minu Berliin. Pidu kunstnike Paabelis»: mingile viisakale plämale [Eestis] keegi aega raiskama ei hakanud. Seejuures tundus, et kodumaalased näevad asja ise pigem mitte kommete puudumisena, vaid mingit laadi aususena.

Vahur Afanasjev «Minu Brüssel. Läbi kukkunud euroametniku pihtimus»: Eestis annab enese ja teiste mitteaustamine igal sammul tunda. See on mingi psühholoogiline värk, postkolonialistlik kompleks, mida teised ja me ise endale ligi kaheksasada aastat oleme sisse peksnud.

Eestlane kui tööloom

Mae Merusk «Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida»: tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ning tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna.

Seaduskuulekad põhjamaalased

Mae Lender «Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal»: iga taanlane on nagu politseinik.

Rita Ahonen «Minu Stockholm. Vanniga merel»: kaebamine on paljude rootslaste arvates demokraatia väljendus.

Kaja Saksakulm Tampere «Minu Soome. Üksinda omade seas»: igast soomlasest võid oodata kiivat seadusesilma.

Hoolimatud eestlased

Rita Ahonen «Minu Stockholm. Vanniga merel»: rootslased on just parajalt sõbralikud, /.../ mitte eestlastele omaselt veidi umbusklikud ja kahtlustavad.

Kaja Saksakulm Tampere «Minu Soome. Üksinda omade seas»: nõukogude periood on Eesti inimese muutnud nutikaks, kuid ka hoolimatuks ja isegi julmaks.

Eestlased ja alkohol

Anna-Maria Penu «Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani»: eestlased on ikka imelikud ja joodikud.

Jaana Davidjants «Minu Berliin. Pidu kunstnike Paabelis»: jooki võeti eestlaste moodi.

Vahur Afanasjev «Minu Brüssel. Läbi kukkunud euroametniku pihtimus»: lagastajaid käib Brüsseli parkides siiski vähem kui Eesti omades. Kohalikel on kombeks juua kõrtsis või kodus; vabas õhus einestamise juurde rüübatakse pisut veini, aga padujoomist ja sellest tulenevat materiaalset, helilist ja psühholoogilist saastamist ma pargis ei märganud.

BOX 2

Epp Petrone kommentaar

«Minu»-sarja raamatutes on tsensuuri minimaalselt. Meenub, et Vahur Afanasjevi «Minu Brüsseli» puhul arutasime, kas sobib kasutada sõnu «neeger» ja «murjam» ning jõudsime järeldusele, et see on autori võõrandamatu õigus: oma sõnu kasutada. Natukene kusagil pehmendasime mõnes lauses nurkasid, aga üldiselt jätsime ta sõnakasutuse muutmata.

Üldiselt arvan, et see on müüt (olen seda varemgi kuulnud), justkui Petrone Print toodaks aina tellimustöid ja toimetaks liiga palju ümber. Meie kirjastus on küll autoritega suhtlemises aktiivne partner, aga samas üritame autoreid inspireerida ise julgema ja oma nö minapilti avama.

BOX 3

Vahur Afanasjevi kommentaar

Kui olin ennast Belgias sisse seadnud, jäi mu nägemus eestlastest õigupoolest üsna muutumatuks. Eestlane või ükskõik milline idaeurooplane on veel võrdlemisi tahumatu, elab vahetumalt hetkes ja keskkonnas. Suhtumise küsimus, kas lugeda seda alaväärsuseks. Minu arust oleme hoopis tugevamad kui lääneeurooplased. Noored hinged, kui nii võib öelda.

Lääne inimene on hingelt vana, tunneb, et elab piiratud ja läbimälutud maailmas. Kultuuri tarbib läänlane hoolega, aga nagu raamatuski näitasin, ei pruugi selle taga olla siiras huvi. Raha on, aega on kombeks leida – kui lugupeetud väljaanne kirjutab, et tuleb näitus ära näha või kontsert ära kuulata, siis ollakse nõus ukse taga sabas seisma, aga kui palju sellest kultuurist tegelikult korda läheb?

Lääs meenutab ulmefilmi «Zardos», kus äravalitud on tüdinud igavesest elust ning võtavad rõõmuga vastu barbari, kes nende settinud süsteemi purustab. Idaeurooplased on tugevad ning veel tugevamad on moslemid. Vahel tundub, et lääs tahabki meile alla heita.

Tagasi üles