Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Voroneži muuseum ootab Eesti teadlasi väga hea meelega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Von Richterite suguvõsa järeltulijad võivad ju tahta, et Vana-Egiptuse kollektsioon asuks Tartus, aga juriidiliselt oleks seda soovi keeruline täita, kinnitab Voroneži oblasti kunstimuuseumi direktor Vladimir Dobromirov (68).

-Millised on praegu teie muuseumi kontaktid Eestiga, täpsemalt Tartu Ülikooli kunstimuuseumiga?

On arusaadav, et Eesti tahaks seda kollektsiooni Tartusse tagasi saada. Täpselt samamoodi, nagu meie ei tahaks seda tagasi anda. Pärast seda, kui me ei leidnud nendega ühist keelt vana kataloogi asjus, pole meil mingeid kontakte olnud. (Dobromirov peab silmas 2006. aastal ühistööna valminud kataloogi «Dorpat-Jurjev-Tartu ja Voronež – ülikooli kunstikogu saatus» – J. P.) 2009. aastal enne jõule kohtusime Eesti saatkonnas Moskvas (Eesti poolt osalesid Tartu Ülikooli kunstimuuseumi tollane direktor Inge Kukk, kultuuriministeeriumi tollane välissuhete osakonna nõunik Madis Järv ja riigiarhiivi tollane nõunik Peep Pillak).

Me pidime alla kirjutama kokkuleppele edasise koostöö kohta, konkreetselt numismaatikakataloogi väljaandmiseks. (Kõige muu kunstivara seas viidi Tartust Voroneži ka mitmest tuhandest mündist koosnev kogu – J. P.) Aga me ei saanud seda kokkulepet allkirjastada, sest meile ei meeldinud esimese kataloogi formuleeringud.

Meie pakkusime, et kõik esemete kirjeldused peaksid olema entsüklopeedilise põhimõtte järgi. See tähendab, nagu need olid originaalis. Meie arvates polnud korrektne kirjutada kataloogis praegu Voronežis meie muuseumis hoitavate eksponaatide alla, et «varem hoiti Tartu ülikooli kunstimuuseumis» ning sealne inventarinumber oli selline ja selline.

Tuleks justkui välja, et mingil teadmata põhjusel oleks Voroneži ülikool need eksponaadid Tartu ülikoolist ära võtnud. Tegelikult polnud ju siis veel Tartu ülikooli, kui need esemed ära viidi. Meie tahtsime, et oleks märgitud «varem kuulusid imperaatorliku Dorpati-Jurjevi ülikooli kunstimuuseumile» ning selle muuseumi inventarinumber oli selline ja selline.

Järv vastas, et tema ei saa sellist asja kokku leppida, et ta peab läbi rääkima, ja nii jäigi see asi venima. Vahetasime veel mõne kirja, kuid sellest surnud punktist me ei saanudki üle.

-Numismaatikakataloogi tegemine jäigi siis katki, kuna te ei jõudnud kokkuleppele. Kuidas peaksid olema eksponaatide allkirjad?

Jah, nii jäi. Sellegipoolest ütlen, et oleme alati olnud Tartu Ülikooli kunstimuuseumiga heades suhetes ja suhtunud teineteisesse heasoovlikult. Ka selle viimase kohtumise lõpetasime koos konjakijoomisega ja läksime sõbralikult lahku.

(Madis Järve sõnul oli esimeses kataloogis esemete kirjelduse viis kokku lepitud toimetuse kolleegiumis, kus olid esindatud nii Tartu kui ka Voroneži pool. «Ütlesime ka, et teise köite vormistamispõhimõtted tuleks toimetuskolleegiumis läbi rääkida ja kokku leppida, aga edasised läbirääkimised Dobromiroviga ei viinud kuhugi ning jäi mulje, et tema sõnades väljendatud koostöösoovi polnud tegelikult olemas,» rääkis kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja asetäitja. «Tahaks loota, et Dobromirovi intervjuus väljenduv valmisolek koostööks on siiras ja tema hoiakud on muutunud.» – J. P.)

-Mis on teie peamine argument, et Richteri kollektsioon ning ka ülejäänud omal ajal Tartust ära viidud varad peavad jääma igavesti Voronežisse?

Meie võtame seda nii, et kõik need hinnalised väärtused hangiti ja peeti üleval Tsaari-Venemaa riigikassa arvelt. See oli imperaatorliku ülikooli vara, järelikult oli see Venemaa omand. Juba 1895. aastal oli vastu võetud ülikoolile ettekirjutus, et ohu korral keiserliku Saksamaa vägede poolt tuleb ülikooli varad evakueerida impeeriumi sügavusse. 1915. aastal viidigi selle alusel varad välja Nižni Novgorodi, Permi, Jaroslavli. Kui 1918. aasta detsembris moodustati Voroneži ülikool, toodi osa neid varasid siia üle.

-Argumenteerite, et kollektsioon loodi Tsaari-Venemaa raha eest, aga selle kinkis Otto Friedrich von Richteri isa ju konkreetselt Tartu ülikoolile!

Jah, muidugi, aga ta kinkis selle imperaatorlikule Dorpati-Jurjevi ülikoolile! Kui sellised kollektsioonid kingitakse, võetakse need ju arvele ja tookord võeti need ka arvele Tsaari-Venemaa muuseumifondi. Kui see kollektsioon muutus imperaatorliku ülikooli varaks, siis automaatselt muutus see ka Venemaa riigi omanduseks.

-Ühesõnaga, teie seisukohast on Eesti nõudmised tagastada Richteri kollektsioon ja muu vara täiesti mõttetud. Et Eestil pole juriidilist õigust?

Ma arvan küll, sest ka 1920. aasta Tartu rahuga annulleeris Venemaa kõik Tsaari-Venemaa kohustused (Eesti ees) ja maksis välja kontributsiooni 15 000 000 rubla kullas. Sellega maksti kinni. Pealegi on seisukoht, et kui Eesti astus 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu, kaotas Tartu rahu üldse kehtivuse. Muidugi, olukord on keeruline ja peaksid töötama juristid.

-2000. aastate alguses esines Tartus Leon von Richter, Vastse-Kuuste Richterite järeltulija, kes teatas kogu oma suguvõsa nimel väga selge sõnaga, et nende soov on, et kollektsioon asuks Tartus, sest Otto Friedrich von Richter pidas oma kodumaaks Eestit. Kuidas suhtute suguvõsa sellesse soovi?

Tahta muidugi võib, aga juriidiliselt on see keeruline. Ma kordan üle, et kollektsioon anti imperaatorlikule (Dorpati) ülikoolile, mida tol ajal finantseeriti Venemaal vaid veidi-veidi vähem kui Moskva imperaatorlikku ülikooli. Ma usun täiesti, et Richteri järeltulijad tahaksid, et see kollektsioon oleks siiani seal, kuhu selle andis Otto Magnus von Richter. (Otto Friedrichi isa, kes 1819. aastal kinkis kollektsiooni Tartu ülikoolile – J. P.)

Aga mis parata! See on saatuse iroonia, et see sai impeeriumi varaks, aga impeeriumile on tegelikult ükskõik, kus oma territooriumil oma varasid hoida. Aga ma mõistan neid (Richtereid – toim)!

-Kui läheneda sellele probleemile eetilises kategoorias, siis kus peaks Richteri kollektsioon asuma?

Ma arvan, et eetiline ja juriidiline pool langevad kokku. Ma tahan veel kord korrata, et meil on alati olnud kunstimuuseumi inimestega väga head suhted. Õie Utter (tollane Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja – J. P.) võttis mind 1980. aastatel väga hästi vastu, mind viidi kohtuma ülikooli rektoriga. Kadunud Sergei Stadnikoviga (Eesti tuntud egüptoloog, kes suri tänavu suvel – J. P.) oli meil suurepärane läbisaamine. Ta kinkis mulle veel «Nõnda kõneles Zarathustra» originaalväljaande ühe köite!

-Tuleme korraks tagasi Richterite suguvõsa soovi juurde. Kas Richteri järeltulijad on teiega kontakti otsinud või teie nendega?

Ei.

-Oktoobri alguses ütlesite intervjuus kohalikule uudisteportaalile infovoronezh.ru, et kavatsete saata Tartusse näituse kataloogi ja fotod ning loodate, et «see samm lepituseks võetakse vastu». Mida te silmas pidasite?

Tegelikult pole mingit vaenu! Kui kunstimuuseumi inimesed tahavad tulla ja selle kollektsiooniga töötada, siis, jumala nimel, las tulevad ja töötavad. Meie ei tee mingeid takistusi!

Kuigi jah, vahepeal oli suhetes ka külmem periood. Stadnikoviga katkes meil isegi kirjavahetus. Ma sain tookord isegi hoiatuse, et Eestist saabub «dessant».

-Kas peate silmas Õie Utteri kirja teile 1989. aastal? (Dobromirov tsiteeris ülalviidatud intervjuus infovoronezh.ru-le Utteri kirja nii: «Te teate, et ma tahaks ka, et seda kollektsiooni eksponeeritaks Tartu Ülikoolis, aga need meetodid, mida kasutavad tänased Egiptuse varade tagastamise entusiastid, on mulle vastuvõetamatud. Seetõttu pean teid hoiatama, et teie juurde saabub ajakirjanike dessant, kes sõidavad spetsiaalselt selleks, et provotseerida teie muuseumi töötajaid mingitele valedele tegevustele.» – J. P.)

Just. Ma olin siis peavarahoidja ja olin muuseumis üksi. Nad saabusid päeval, kui muuseum oli kinni, ning nõudsid sisselaskmist, et nad tahavad filmi teha. Aga kuna oli puhkepäev, ei saanud ma ilma kultuurivalitsuse loata kedagi sisse lasta. Nemad aga esitasid mind Kerberosena! (Dobromirov peab silmas Eesti Telefilmi võttegruppi eesotsas Marika Villaga, kes tegid dokumentaalfilmi «Kes tühistas Tartu rahu?» – J. P.)

-Nii et kui Tartu ülikooli muuseumitöötajad tahaksid täna tulla ja kõike kunagi evakueeritud varasid näha, siis näitate neile ka fondides asuvaid asju?

Jah, muidugi. Kuigi kõik, mis meil praegu väljas ja mis fondides on, on olemas välja antud kataloogis, mille ma kindlasti saadan ka Eesti kultuuriministeeriumisse Madis Järvele ja Tartu Ülikooli kunstimuuseumile.

-Olen lugenud, et näiteks 1980. aastatel ei lubatud Tartu Ülikooli kunstimuuseumi inimestel neid asju fondides pildistada. Et pildistada võis ainult muuseumis välja pandud esemeid.

Sel ajal, kui mina olin peavarahoidja, tegin ma Stadnikovile ja teistele uurijatele Eestis ise pilte ning saatsin neile. Aga väga võimalik, et eelmine direktor [Vladimir Ustinov] kartis midagi ja tema võis mitte lubada. Aga täna – palun väga!

Ma tahaks ka väga, et saaks lõpuks selle numismaatikakataloogi koos fotodega välja anda. Me elame avatult.

-Kui suur on võimalus, et praegune näitus tuleks kunagi Tartusse või see on praegustes oludes täiesti fantastika?

Raske küsimus. See on Venemaa kultuuriministeeriumi ainupädevuses. Üldiselt praegu ei toetata eriti näitusi välismaal. See on seotud Simferoopoli muuseumi sküütide kulla näitusega, mida ei saa enam kuidagi tagasi. (Üle tuhandest esemest koosnev sküütide kulla kollektsioon viidi Krimmi muuseumidest näitusele Allard Piersoni arheoloogiamuuseumisse Amsterdamis 2014. aasta veebruari algul, veel enne seda, kui Venemaa annekteeris Krimmi. Sellest ajast saadik ei ole Ukraina, Holland ja Venemaa suutnud otsustada, kellele tuleb kunstiesemed tagastada – J. P.)

-Ühesõnaga, poliitilistel põhjustel ei saa ning nagu ma aru saan, siis Venemaa ei vii üldse välisnäitustele eksponaate, mille suhtes on kellelgi pretensioone?

Jah, et mitte esile kutsuda riikidevaheliste suhete veel suuremat teravnemist.

-Novembri teisel poolel peaks Tartus tulema Richteri kollektsiooni kahele ümmargusele juubelile pühendatud konverents. Kas teid on ka kutsutud?

Ei ole. Ja ausalt öeldes poleks meil ka mingit raha Tartusse sõitmiseks, kogu komandeeringuraha on otsas.

Tagasi üles