Postimees +
Öine patrull ühiskondade kokkupõrkejoonel

Kell läheneb kümnele õhtul, kui eestlaste jagu Liibanonis At Tiri lähistel asuvas baasis salved laeb ja varustuse kahele maasturile tõstab. Järgmised viis tundi veedame pilkases Liibanoni öös. Mäekurudel, kus järsud langused ajavad kõrvad lukku ja vihmaga neelab muda terveid autosid. Kogu vaev ühe eesmärgiga: peletada isu igaühel, kes haub pimeduse kattevarjus plaani habrast rahu rikkuda. 

Kui jaoülem, nooremveebel Leo Laane (25) Eesti augustit meenutavas õhtus mehed ümber kaardi kogub, laiub sellel suur punane sõõr. Viimane tähistab umbes 50-kilomeetrist marsruuti, mis täna öösel – teinekord jalakäija kiirusega – läbi sõidetakse. Laane ei jäta ruumi ühelegi ootamatusele. Paigas on kõik alates jalastumise järjekorrast kuni selleni, kes kahtlase tegevuse korral askeldajaga rääkima läheb.

Tänane patrull peab segama tule avamist. Laane seletab, et sihilikult läbitakse alasid, kust Hezbollah on ajalooliselt armastanud rakette Iisraeli külade poole teele saata. Täistuledes liikuvate rahuvalvemasinate mõte olevatki end nähtavaks tehes see plaan nurjata. Pahateo sepitsejast teatataks kohe Liibanoni armeele, kes tema relvad konfiskeerib.

Meie lumivalged Mercedesed veerevad tõkkepuude alt ööpimedusse. Eestlased liiguvad lõunasse, samasugune soomlaste kaksikpatrull sõidab põhja.

Kohalikud ootavad sõdureid

Eesti jalaväerühm ESTPLA-20 on alal viibinud napilt kaks kuud, kuid Laane teab piirkonda juba sama hästi kui oma viit sõrme. Kokku olevat kompanii ligemale 50-ruutkilomeetrisel vastutusalal seitse küla, millest neljas elavad moslemid, kahes kristlased ning ühes proovitakse õlg-õla kõrval toime tulla.

«Kristlaste alal on sõbralik, isegi tuppa kutsutakse. Üks ütles eelmisel korral, et hakkas juba muretsema, kui rahuvalvajad eelmisel päeval läbi ei sõitnud,» muigab Laane.

Lõuna-Liibanon ongi selle poolest üks maailma kummalisemaid paiku, et rahuvalvajate pilgu all on üles kasvanud terved põlvkonnad. Tõtt-öelda polnud ka ei Laane ega tema mehed veel sündinudki, kui ÜRO 1978. aastal siia vaenupoolte eraldamiseks esimesed sinikiivrid tõi. Esialgu pidi jäädama kuueks kuuks, ent missioon kestab katkemata juba 40 aastat.

Videolugu Liibanonist

Eesti sinikiivrid Liibanonis
Allikas: Postimees

Rahu, kui seda nii nimetada võib, on praegugi vaid näiline. Eestlased teavad hästi, et ka nende vastutusalal on endiselt Hezbollah’ relvapunkrid. Majadel lehvivad kollased lipud reedavad, et toetus organisatsioonile on endiselt suur. Ka on osa moslemikülasid otsesõnu keelanud rahuvalvajatel teatud kohti läbida.

Ometi on Soome-Iiri-Eesti vastutusala praegu üks UNIFILi missiooni turvalisemaid. Põhjuseid on tõenäoliselt kaks. Esiteks on Hezbollah hõivatud naaberriigis Süürias, kus ta võitleb diktaator Bashar al-Assadi toetuseks. Teiseks aitab Põhjamaade rahuvalvajate rahulik suhtluslaad hoida alal häid suhteid. Halvimal juhul lõppevad erimeelsused kivirahega vastu rahuvalveauto kuulikindlat klaasi.

Teiste pataljonide vastutusaladel idas ja läänes on olukord teine. Seal pommitavad kohalikud üsna sageli Iisraeli külasid rakettidega või paigutavad armee teele lõhkekehi. Kunagine Palestiina vabastamise idee pole kuhugi kadunud, sest ka praeguse põlvkonna silmis on Iisrael Golani kõrgendikel okupant.

Iisrael, piirkonna mõjukaim sõjajõud, võlgu ei jää. Enamasti järgneb raketirünnakule juutide täpne suurtükituli. ÜRO rahuvalvajaid hoiatatakse sellest ette, et nad jõuaks pommivarjendeisse peituda. Eestlased olid varjendis viimati mullu 20. detsembril.

Mitte alati ei lõpe see aga kaotusteta. Täpselt aasta tagasi hukkus Iisraeli suurtükimürsu plahvatuses Hispaania rahuvalvaja. Mürsk tabas «sinisel joonel» olnud patrullbaasi. Uurimine tuvastas, et juudid olid sihtmärgi koordinaadid valesti arvutanud.

 
Kari Kaakinen (47)
kolonelleitnant, Soome-Iiri pataljoni ülem Liibanonis

Ametlikus keeles ütleme, et siin kehtib habras rahu. See ei tähenda, et poleks intsidente. Neid on palju – viimase kolme kuu jooksul meie vastutusalas koguni 240.

Enamik neist on seotud isiklike relvade kasutamisega lõuna pool Litani jõge, mis on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni järgi keelatud. Iga kord, kui meie üksused midagi sellist näevad, siis raporteeritakse ja antakse rikkujad üle Liibanoni relvajõududele.

Teiste pataljonide vastutusalal on valdavaks aga «sinise joone» ületamine. Peamiselt eksivad kohalikud Iisraeli poolele saaki korjates, külvates, üle piiri sõites.

Kolmandaks on tulevahetused üle «sinise joone». Üks viimaseid selliseid leidis aset 20. detsembril, kui Liibanoni poolelt tulistatud rakettidele vastas Iisraeli armee miinipildujatulega. Lisaks õnnestus Hezbollah’l nädal tagasi panna Shebaa farmide alal Iisraeli poolel plahvatama isevalmistatud lõhkekeha, millele armee vastas suurtükitulega. See näitab, kui kergesti võib olukord minna üle sõjaks.

Meie rahuvalvajatele on peamiseks ohuks siin nn isehakanud relvavennad, kes ei kuulu ühtegi organisatsiooni. Nende samme on raske ette näha ja põhjendada. Siinne Hezbollah rahuvalvajatele ohuks ei ole. Me mõistame, et nad võivad siin alal olla, aga ametlikult me neid ei näe.

Loomulikult, kui küladest läbi sõita, siis näeb palju kollaseid lippe – toetus Hezbollah’le on kahtlemata suur. Igal nädalal toimuvad siin matused. Need on noored mehed, kes on kusagil hukkunud, aga mitte siin regioonis. Osa allikaid ütleb, et siinsed Hezbollah’ liikmed käivad Süürias al-Assadi režiimi poolel võitlemas. Ka mina võin sama kinnitada. Ohvrid tuuakse koju tagasi ja maetakse.

Daesh ehk ISIS on siin ühine vaenlane kõigile: lääneriikidele, Liibanonile, kohalikele sunniitidele ja šiiitidele. Kohalikud võimud on nende rakukeste avastamisel ja hävitamisel üsna võimekad. Aga probleem pole siin kaugeltki nii suur kui riigi põhjaosas.

 
Hannes Hanso (44)
kaitseminister, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Meie rahuvalvajate vastutusalas on väga erinevad kogukonnad, sh šiiidid, kristlased, vähemal määral on ka sunniite. Nende omavaheline läbikäimine on aeg-ajalt keeruline ning ka huvid võivad olla üsna vastandlikud. Piirkonda peetakse traditsiooniliselt ebastabiilseks – ega see just investorite hulgas populaarne kant pole.

Eestile on Lõuna-Liibanonis rahuvalvajatega panustamine oluline ning sain sõnumi, et seda märgatakse ka rahvusvaheliselt. Meie huvi on Liibanonis rahuvalvesse panustamist jätkata. UNFIL hindab meie mehi ja naisi kõrgelt ja sealtpoolt kuulsime üsna ühemõttelist soovi, et me oma panust suurendaksime.

Samas peame alati leidma tasakaalupunkti teiste regioonide ja meie koduse julgeolekuolukorra vahel. Küllap suudaksime lühikeseks ajaks ka terve kaitseväe välismaale saata, kuid see poleks kuigi mõistlik.

Meie kaitsevägi läbib arenguhüpet: me võtame kasutusele uut tehnikat, arendame soomusmanöövervõimet. Tekkinud on uued harjutusvõimalused, Eestis kohapeal harjutab üha suurem arv liitlasi. Olulist osaluse kasvu Lähis-Ida rahuvalvemissioonides ma seega ette ei näe.

 

Ka Iisrael rikub kokkuleppeid

Kohalike Liibanoni linnapeade mure, et Iisrael provotseerib ka ise konflikti, pole päris aluseta. Postimehe Liibanonis viibides rikkusid Iisraeli hävitajad korduvalt õhupiiri. Mullu 1. detsembril said kaks inimest Lõuna-Liibanonis viga, kui nende kõrval plahvatas Iisraeli luureseadeldis. See kõik ei lähe alati kokku sellega, milles Iisrael ja ÜRO kokku on leppinud.

Nii elatakse Lõuna-Liibanonis endiselt arusaamises, et rahuvalvajad võivad seal küll olla, ent Hezbollah’l on alal siiski kandev autoriteet. Kõik see on loonud vastuolulise, peaaegu skisofreenilise elukeskkonna, kus kõikjal domineerib poolelioleku atmosfäär.

Kohalikud tegelevad valdavalt oliivi-, tubaka- ning kurgikasvatusega. Kuigi pommitamisoht on pidev ja julgeolek küsitav, pole alal harvad valgest kivist, mitmekorruselised peegelklaasidega villad. Sellise saab soetada 200 000 – 300 000 dollariga. Omaniku sissetulek on aga tõenäoliselt mujal – näiteks Aafrika teemandiäris või narkokaubanduse poolest tuntud Brasiilias, kus on suurim liibanonlaste väliskogukond. Paljud majadest ongi vaid suvilad. Talvel elab seal 30 000, suvel aga koguni 100 000 inimest.

Meie patrull teeb pooletunnise peatuse, et olukorda vaadelda. Taevas ripub poolkuu, kiuslikult tagurpidi, seljalt veripunane. Pilkases pimeduses kostab vaid šaakalite ulg, kes näivad olevat patrulli ümber piiranud.

Laane selgitab, et kuigi kaks kolmandikku Liibanoni patrullidest tehakse öösiti, pole see ainus patrulliliik. Päeval on rahuvalvajate eesmärk üldiselt kohalikega suhtlemine. Soome riik näeb selleks ühispataljoni rahuvalvajatele ette koguni 20 dollarit patrulliraha, mille rahuvalvaja kohaliku majanduse edendamiseks ära peab kulutama. Eestlaste lemmikkohaks on kujunenud kohvik, kus vürtside ja juustuga saia ehk manoush’i küpsetav perenaine räägib inglise keelt. 

Läinud pühapäevast on sellel kaheks kuuks kriips peal. Nimelt mehitab Eesti jalaväerühm nüüd «sinisel joonel» asuvat patrullbaasi, kus ollakse omapead. Ala on nõudlik, sest seda ümbritsevad sõdadest jäänud miiniväljad. Ka seal tuleb olukorda vaadelda ja rikkumistest UNIFILi juhtkonnale teada anda.

Kokku tekib tervikpilt. Näiteks viimase kolme kuu jooksul on rahuvalvajad eestlaste alal tuvastanud 240 intsidenti. Enamik neist on seotud jahimeestega, kes keelatud alal relva kannavad, või karjustega, kes olukorrast hoolimata «sinist joont» ületavad.

Kui kell kolm öösel baasi naaseme, on patrull möödunud intsidentideta. Ei ühtki lastud raketti ega vastutuld. Täpselt 3000 kilomeetrit põhja poole, Tallinna kesklinnas, käib samal ajal oma võitlus. Seal ägavad lumesahad ilmataadiga võidu ja linlased magavad turvalist und.

Liibanoni konflikti olemus

  • 1970. aastatel

    Sõjaline Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO)korraldas oma Lõuna-Liibanoni baasidest regulaarseid rünnakuid Iisraeli vastu.

  • 1978. aasta märts

    Vastuseks ühele verisele rünnakule okupeeris Iisrael Lõuna-Liibanoni. Rahvusvahelise surve mõjul taandus Iisrael kokkuleppega, et alale tuuakse ÜRO rahuvalvejõud.

  • 1978

    Esimesed rahuvalvajad saabusid, missioon kestab senini.

  • Sinikiivrite ülesanne on jälgida olukorda kaht riiki eraldaval nn sinisel joonel ja selle lähialadel, hoidmaks ära vaenutegevust.

  • Praegu on missioonil üle 10 000 sõjaväelase ja ametniku 40 riigist.

  • 2015. aasta maist alates

    Soome-Iiri pataljoni koosseisus osaleb ka Eesti 38-liikmeline kontingent, mille moodustavad Scoutspataljoni elukutselistest sõduritest jalaväerühm ning staabiohvitserid

  • Nende kompanii vastutada on umbes 50 km2 suurune piirkond vastu «sinist joont», baasiga At Tiris.

  • 40 aasta jooksul on missioonil hukkunud 308 rahuvalvajat, enamik väljaspool relvakonflikte.

Ajakirjaniku reis Liibanoni oli osa Eesti ja Soome kaitseministrite visiidist, mille kulud kattis kaitseministeerium.

Arvo Jõesalu
Arvo Jõesalu
kapten, Eesti teabeohvitser Liibanonis
Merilin Mändmaa
Merilin Mändmaa
disainer
Tiina Rekand
Tiina Rekand
multimeedia arendaja