Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jeltsini kunagised abilised: see oli ülisuur väljakutse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel ja Vene NFSV ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin 13. jaanuaril 1991 Tallinnas. Tagaplaanil Eesti Vabariigi ülemnõukogu eesistuja Ülo Nugis (vasakult esimees), siseminister Olev Laanjärv (vasakult kolmas) ning Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadik ja Jeltsini lähedane abiline Gennadi Burbulis (vasakult kolmas). | FOTO: Tiit Veermäe

Tollase Vene NFSV ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini veerandsajanditagune välkvisiit Tallinna pärast veriseid sündmusi Vilniuses hoidis ära verevalamise Eestis ning sisuliselt pani alguse Nõukogude Liidu lagunemisele, hindas üks Jeltsini tollaseid lähemaid kaastöötajaid Gennadi Burbulis.

Gennadi Burbulis | FOTO: Jaanus Piirsalu
Fjodor Šelov-Kovedjajev | FOTO: Jaanus Piirsalu

«Ajalooline tähtsus oli Tallinna kohtumisel muidugi suur, nüüd 25 aastat hiljem paistab selle tähtsus palju selgemini silma,» rääkis Burbulis. «Seal laoti Nõukogude impeeriumi lagunemise konstruktiivsed alused, muidugi läbi suurte vapustuste ning inimeste hukkumise Vilniuses ja Riias.»

13. jaanuaril 1991 Jeltsini ajaloolise visiidi ajal Tallinna samuti tema kaaskonda kuulunud, hilisema Venemaa asevälisministri Fjodor Šelov-Kovedjajevi arvates oli Baltimaadele ja ka Venemaa elanikele kõige tähtsam Jeltsini selgesõnaline kinnitus, et Venemaa ei vaata rahulikult pealt, kui Nõukogude relvajõud ja eriüksused valavad oma seaduslikke poliitilisi õigusi nõudvate rahulike inimeste verd.

«Jeltsini tulek Tallinna peatas verevalamise, mis oleks võinud jätkuda [mujal] Baltimaades,» leidis ka Burbulis.

Eesti toonane eriteenistuse juht Jaan Toots ei ole niivõrd radikaalse hinnanguga nõus.

«Eestis verevalamise ärahoidmise eest võlgneme ennekõike siiski tänu toonasele KGB juhile Eestis Rein Sillarile, kes ei kasutanud võimalusi takistamaks Eesti iseseisvuspüüdlusi ja kadunud Marko Tibarile (toonane siseminister – toim), kes ei lubanud Eestis ainsa liiduvabariigina luua miilitsa eriüksust OMON. Kuid õigus on neil selles, et Jeltsini äkkvisiit aitas oluliselt kaasa meie kiirele iseseisvumisele.»

1991. aasta jaanuaris üritasid Nõukogude Liidu vanameelsed jõud haarata võimu demokraatlikke muudatusi ellu viivas Leedus. 13. jaanuari öösel tapsid Nõukogude armee sõdurid ja eriüksused Vilniuse teletorni kaitsnud 14 relvitut inimest, millest sai üks Nõukogude Liidu lagunemise märgilisi sündmusi.

Kuna oli reaalne oht, et Nõukogude armee võib samasuguse rünnaku korraldada ka Eestis, saabus Baltimaade demokraatlikke jõude Tallinna toetama tollane Vene liiduvabariigi parlamendi juht Boriss Jeltsin, tulevane iseseisva Venemaa riigipea.

Pöördumine sõdurite poole

Mõnikümmend päeva hiljem 60. sünnipäeva tähistanud Jeltsini julge sõit Tallinna oli ebameeldiv üllatus kõigest väest Baltimaade eraldumispüüdeid blokeerida püüdnud Kremlile ja Nõukogude Liidu juhile Mihhail Gorbatšovile, sest see pälvis suur tähelepanu maailmas.

Jeltsin kirjutas Tallinnas Baltimaade juhtidega alla tollal Nõukogude Liidus pretsedenditutele lepingutele, mille järgi Vene liiduvabariik ja kolm Balti vabariiki tunnustasid üksteise suveräänsust ja lubasid üksteisele abi, kui tekib oht nende suveräänsusele. Lisaks saatsid nad ühisavalduse ÜROsse ja kogu maailma avalikkusele, et peatataks Nõukogude armee vereteod Vilniuses. Kolmandaks tegi Jeltsin Tallinnas avaliku pöördumise kõigi Baltimaades teenivate Venemaalt pärit sõdurite ja ohvitseride poole, et nad ei täidaks käsku tõsta relvad rahulike elanike vastu.

«Selle lätted, et Nõukogude Liit sama aasta lõpus niivõrd tsiviliseeritult lakkas eksisteerimast, on just nimelt Tallinnas alla kirjutatud lepingud, tänu tollal fikseeritud selgetele ja üheselt mõistetud seisukohtadele, mis saadeti ÜROsse ja kõigile maailma riikidele,» ütles Burbulis.

«Jeltsini pöördumine Venemaal sündinud Nõukogude sõjaväelaste poole mitte täita kuritegelikke käske – see oli tegelikult ju tollases kontekstis uskumatu tegu,» lausus Šelov-Kovedjajev.

Praegu 70-aastane Burbulis oli tollal hilisema Venemaa esimese presidendi Jeltsini n-ö parem käsi, tema täievoliline esindaja ja Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadik. Nüüd 59-aastane Šelov-Kovedjajev aga Venemaa liiduvabariigi parlamendi saadik, kes kuulus Jeltsini toetajate hulka.

Burbulise sõnul päästis Jeltsini tollane julge otsus sõita Tallinna traagilistest sündmustest kogu Nõukogude Liidu ulatuses.

«Kui Jeltsin ja Venemaa poleks siis üles näidanud otsustavust, oleks võinud tekkida Nõukogude süsteemi mitmekuine, verine agoonia,» väitis leedu juurtega mees. «Kahtlemata oli Tallinna sõitmise otsus tagantjärele vaadates Jeltsini jaoks üks olulisemaid tema elus.»

Seevastu Šelov-Kovedjajev pidas Burbulise hinnangut liiga optimistlikuks: «Mina kardan, et see agoonia oleks veninud palju pikemaks, aastatepikkuseks.»

Head suhted Rüütliga

Tallinnas ei käinud Šelov-Kovedjajevi sõnul veel jutt Nõukogude riigi lagunemisest, kuid pärast kõiki allakirjutatud dokumente sai ka enamik poliitbüroost (NLKP kõrgeim organ – J. P.) aru, et Nõukogude Liit ei saa enam edasi eksisteerida ilma põhjalike reformideta.

«Aga ega me siis ei uskunud ju keegi, et aasta lõpuks seda riiki enam ei ole,» nentis Venemaa endine asevälisminister. «Jeltsin oli selleks ajaks muidugi juba aru saanud, et Nõukogude Liitu sellisel kujul pole võimalik säilitada, et seda tuleb oluliselt reformida, aga tal polnud siis eesmärki [Nõukogude Liitu] lagundada.»

Otsusele lennata Tallinna eelnes Šelov-Kovedjajevi mälu järgi mitu kõnet. Kindlasti räägiti Arnold Rüütliga, teadis ta. Rüütel oli tollal Eesti ülemnõukogu juht ehk Jeltsini kolleeg Eestis.

Tõenäoliselt helistas Jeltsin ise Tallinna ja Eesti ministrite nõukogu esimehele, mäletas Burbulis. Ministrite nõukogu esimees ehk peaminister oli siis Edgar Savisaar.

«See polegi tegelikult oluline, kes kellele esimesena helistas. Oluline, et oli kõigi valmisolek sel väga raskel hetkel otsustavaks tegutsemiseks,» toonitas Burbulis.

Šelov-Kovedjajevi kinnitusel mängisid Jeltsini kiirel nõustumisel Tallinna lennata suurt rolli tema head suhted Rüütliga.

Burbulis oli selle väitega nõus. «See on ju kuulus lugu sellest, kuidas nendel partei (NLKP ladviku – J. P.) «puhastusüritustel» [Jeltsini kritiseerimiseks 1980. aastate lõpus] leidus vähe neid, kes oleksid julgenud tema kõrval seista. Rüütel siis astus ligi ja toetas teda, see oli mehine tegu ning Jeltsin mäletas seda,» rääkis ta.

Pingelist olukorda Jeltsini visiidi ümber iseloomustab hästi asjaolu, et kuigi Tallinna saabus Jeltsin Moskvast lennukiga, sõitis ta siit autoga Leningradi, nagu tollal kutsuti Peterburi. Selle põhjuseks nimetavad kõik allikad väidetavalt saabunud infot, et Jeltsinile plaanitakse tagasilennul atentaati.

«Saime informatsiooni, et meil võivad olla soovimatud kohtumised – kas õhus või maal. See polnud siis väga konkreetne, aga me hindasime seda reaalseks,» kinnitas Burbulis, kes sõitis koos ihukaitsjatega Jeltsiniga samas autos Tallinnast minema. Ülejäänud Jeltsiniga saabunud kaaskond, kümmekond inimest, lahkus lennukiga ning jõudis kenasti Moskvasse.

Jeltsini pressikonverents 15. jaanuaril Moskvas

«Tuleb aru saada, et Jeltsini Tallinna tulek oli [Kremli silmis] väga jultunud samm ning see, mis ta Tallinnas tegi, muutis selle veelgi väljakutsuvamaks,» ütles Burbulis.

Kangelastegu kõigi jaoks

Šelov-Kovedjajevi sõnul kutsus Jeltsin kogu saatjaskonna oma numbrituppa ning teatas neile, et tema ihukaitse kaudu on tulnud info võimalikust rünnakust tema vastu.

«Ta küsis meilt, mis on meie ettepanekud. Ta ütles, et kuidas otsustate, nii teeme. See käitumine oli muide Jeltsinile väga omane,» meenutas Šelov-Kovedjajev. «Mina ja Gennadi võtsime sõna, teised veel, ühesõnaga kollegiaalselt võtsime sellise otsuse vastu, et me ei saa riskida.»

«Siis mõeldigi välja selline plaan, et ülejäänud tõmbasid justkui tähelepanu endale, oli palju sebimist ümberringi ning meie tasakesi istusime autodesse, pärast istusime veel ümber,» jätkas Burbulis.

«Demonstratiivselt teatada, et me ei karda kedagi ning tõuseme kõigest hoolimata õhku Eesti hümni saatel ja kõik koos «Kalinkat» (tuntud vene rahvalaul – J. P.) lauldes – see oleks olnud suur rumalus,» lisas ta.

«Ühesõnaga, Jeltsin tegi tollal Tallinna saabudes Baltimaade jaoks kangelasteo?» küsisin Jeltsini endistelt nõunikelt.

«Loomulikult,» vastas Burbulis.

«Mitte ainult Baltimaade, vaid ka Venemaa jaoks,» lisas Šelov-Kovedjajev.

Läti andis 2007. aastal surnud Boriss Jeltsinile veel tema eluajal kõrge riikliku aumärgi, Leedu tegi seda postuumselt. Eesti pole Jeltsinile aumärki andnud, kuid see-eest asub Tallinnas eraalgatusel püstitatud unikaalne bareljeef Jeltsinile, meenutamaks just tema ajaloolist Tallinnas-käiku.

Tagasi üles