Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mees kaugelt, kes viib Eestit maailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Minnesotast pärit tõlkijale Adam Cullenile meeldib talviti Eesti looduses matkata. Ta kannab mukluk’e, lääneeskimote põdranahast valmistatud jalatseid, millega ei hakka külm isegi –45-kraadise pakasega ning millega ei hakka jalad ka higistama. | FOTO: Tairo Lutter

Juhuslik nädalavahetus Tallinnas keeras Ameerika noormehe elu pea peale. See, mis ta nüüd teeb, toob kasu Eestile.

Kontrollige, kas oskate loogiliselt tuletada. Nimelt, kui Ameerikast pärit inimene räägib Eestis tammsaarelikust võitlusest loodusega – olgugi mitte soode ja kividega, vaid sarapuudega –, siis mida see tema kohta räägib?

Loogiline ju, mida: et ta on seotud Eesti maa ja kultuuriga.

Nii see Ameerika põhjaosariigist Minnesotast kaheksa aastat tagasi Eestisse elama asunud 29-aastase Adam Culleniga ongi. Ta on üks neist vähestest, kes on vahendanud ingliskeelsele maailmale eestikeelset kirjandust. Ta on pannud eesti keelest oma emakeelde Tõnu Õnnepalu ligi 600-leheküljelise «Raadio», Mihkel Muti «Kooparahvas läheb ajalukku» ning Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus», lisaks tõlkinud rohkelt luulet. Lähiajal ootavad ingliskeelsena ilmumist Muti novellid ja Rein Raua müütiline spagetivestern «Vend».

Kirjanduslik sõna «tammsaarelik» tuleb üle Culleni huulte sama loomulikult nagu näiteks «samblane männimets ja mustikad». Just nii kirjeldab ta seda maatükki Läänemaal Noarootsis – «Läänemaa on minu hingepaik,» lausub ta –, kust mereni jääb kõigest minuti jagu kõndida ning mille ta ostis kolm aastat tagasi. Ta soovis, et tal oleks Eestis midagi päriselt oma. Ja mis saab olla Eestimaal veelgi rohkem oma kui tükike maad. Seal pidaski ta enda sõnul tammsaarelikku võitlust metsistunud sarapuudega; sinna ehitas ta sõprade abil paari päevaga aiamaja (sõpradele tasus õllega); ja sinna kavatseb vilunumatel meestel lasta lähiajal ehitada saunamaja, kus saaks mõnusasti ööbida. «Nii eesti mees ma veel pole,» tunnistab Cullen, «et oskaksin kõike ise teha.»

Aga ta on Eesti mees nii palju, et kuulub Eesti Kirjanike Liitu, laulab eestlastega segakooris Noorus, tagatipuks mõtleb ja näeb undki eesti keeles. Enamgi veel, avaldab Cullen: «Eesti keel hoiab mind siin. See on ainuke paik maailmas, kus saab eesti keelt vabalt kõnelda.»

Saatuslik vaade

Kummatigi pole tal Eestiga vähimatki otsest ega kaudset seost. Tema esivanemate juured ulatuvad Rootsi, Iiri- ja Preisimaale. Oma koduosariigis Minnesotas, kus talviti ulatuvad külmakraadid sageli ligi –40ni ning lund sajab sama palju nagu Eestiski, õppis Cullen ülikoolis ainet nimetusega Global Studies, mis on ainus väljend, mille eestindamisega ta meie kahetunnise vestluse jooksul jänni jääb. Programmi kuulus ka võõrkeele õpe ning Cullen valis vene keele. Ilmselt sellepärast, otsib ta tagantjärele põhjendust, et kirillitsa tundus salapärane ning vene keel meenutas külma sõja aegu. Lisaks nägi programm ette, et üks semester tuleb veeta välismaal, ning Cullen valis Peterburi. Just sealt tegi ta ligi kümme aastat tagasi ka oma esimese reisi Eestisse.

Ega ta suurt mäleta, mida tol korral Tallinnas tegi ja nägi. Küll aga mäletab ta selgelt tunnet, kui vaatas, hommikumantel seljas, Olümpia hotellis aknast välja ja kostis toakaaslasele: «Mul on tunne, et võiksin siin elada.»

Eks ses tõdemuses leidunud ka omajagu pragmaatikat. Cullen andis endale aru, et pehme humanitaareriala võimaldab küll elus teha ükskõik mida, kuid annab selle tegemiseks vähe erialaseid oskusi. Nõnda taanduski valik sellele, kas jätkata Ameerikas magistriõpinguid ja uputada tulevik õppelaenudesse või kolida välismaale ning püüda seal jalad alla saada.

Valiku langetamine ei olnud raske. Liiati olukorras, kus Eesti oli paistnud maana, kus võiks elada, ning eesti keel kõlas nii imeliselt ja kaunilt, et selle kõla ihkas ta edaspidigi kuulda. Ta otsustas, et tahab selle keele selgeks õppida.

Kaks päeva pärast seda, kui Cullen oli lõpetanud Minnesotas ülikooli, istus ta lennukisse ja sõitis Eestisse. Üüris Tallinnas Kalamajas ühes korteris toa ning asus tööle ajalehes The Baltic Times.

Kolme kuu pärast tuli ta toimetusest tulema. Esiteks ei saanud ta lehetöö kaudu elamisluba ning teiseks jäi ingliskeelses kollektiivis puudu eestikeelsest suhtlusest. Siis ulatas abikäe Kanadast pärit Vello Leitham, Kehrwiederi kohviku omanik, kes kutsus Culleni projektijuhiks. See oli spetsialisti töö, mida ka Eesti riik aktsepteeris: Cullen sai soovitud elamisloa. Ja eesti keelgi hakkas tasapisi külge. Vähemasti nii palju, et tarbetekstide panemisega inglise keelde sai mees hakkama.

Sealt edasi jäi vaid väike samm eesti kirjanduse tõlkimiseni. Ent selle sammu astumiseks oli vaja tillukest juhust.

Võluv loodus

Ühel jõulupeol kohtas Cullen Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kahte esindajat. Nonde töö seisneb selles, et võimalikult palju head eesti kirjandust ilmuks väljaspool Eestit. Kuulnud, et Cullen tegeleb tõlketööga, tegid nad talle ettepaneku panna end proovile kirjanduse tõlkijana.

Cullen sai hästi hakkama. Seniajani saab. Ehkki selleks, et ära elada – ja saunamaja ehitust kavandada –, tuleb tõlkida ka muud peale kirjanduse. «Tööd on palju,» tõdeb Cullen.

Kuid ta ei vahenda ainult teiste loomingut. Ta kirjutab ka ise: lähiajal on ilmumas tema kakskeelne luulekogu.

Kuigi Cullen, kel on eestlannast elukaaslane, tunneb aeg-ajalt, et igatseb Minnesota järele, on ta teisel pool ookeani käies tundnud, et hakkab jalamaid igatsema uuesti Eestisse. Talle meeldib Eesti elustiil – ehkki raha pole siin kunagi palju, nendib ta –, meeldib siinne põhjamaine puhas loodus. Suviti armastab ta vinnata selga telgi ja matkata mööda mereranda või istuda ratta sadulasse ja sõita metsa. Aga kes tahab teda kimbatusse ajada, uurigu, kas Cullen, Ameerika kodakondne, peab end sisimas ameeriklaseks või eestlaseks.

«Esiteks olen ma minnesotalane, mitte ameeriklane,» parandab ta. Seda vahet tegemata oleks asi sama, seletab ta, kui Eesti inimest peetaks Ameerikas eurooplaseks, mitte eestlaseks.

Olgu nii, aga ikkagi: on ta siis minnesotalane või eestlane?

Ta ei tea. Ta lausub, et temas leidub külgi, mis on iseloomulikud eestlastele, ja külgi, mis on iseloomulikud minnesotalastele; et tema eestikeelne isiksus on üks ja ingliskeelne isiksus teine; et tal oleks Minnesotasse veidi keeruline tagasi kolida, sest on Eestis kindlasti juurde korjanud selliseid omadusi, mis seal mõjuks võõralt.

«Ma komplekteerin end kokku,» järeldab Cullen. «See on igikestev voolav protsess.»

Ent ühes on ta veendunud: tema kodu on Eestis. Ja siia kavatseb ta jääda, et veelgi rohkem eesti kirjandust tõlkida.

Kui ka saunamaja Noarootsis valmis saab, lähevad ta juured Eestis veelgi sügavamale mulda.

Kahtlane välismaalane

Kui Adam Cullen õppis eelmisel kümnendil semestri Peterburis, sattus ta alalõpmata sealse miilitsa huviorbiiti. Nädalas vähemalt korra. Tema tumedad juuksed ja silmad, nagu ta Peterburis kuulis, meenutasid venelastele grusiini. Ja see oli seal piisav põhjus, et mundrikandjad talle metroos alatasa ligi astusid ning nõudsid passi näha.

Ega Cullenil muud üle jäänud kui teravdatud huviga enda vastu harjuda. Ta meenutab, et proovis küll algul omandada venelastele eripärast kõnnakut, et paremini massi sulanduda, kuid see ei aidanud. Ikka jäi ta silma. Siis hakkas ta passi kandma vasakus taskus, et see oleks alati käepärast võtta.

«Peterburis sain selgeks, et Venemaal ma elada ei taha,» tunnistab Cullen. «Inimesed ei vaadanud mind tänaval sõbralikult. Eestis tunnen, et siin on hoopis teine asi. Erinevus on selge.»

Tagasi üles