Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mees, kes kõndis taevasse

PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mullu suvel pandi Tartus Baeri tänaval asuva tühja maja seinale kunstiprojekti raames 38 tartlase portreefotod, praegugi leiab hoonelt mälestuse linna popkultuurivedurist Kaarel Arbist (1982–2015). | FOTO: Margus Ansu

Lõuna prefektuuris kadunute otsimisega tegelev Merike Raju ütleb, et ühtki Kaarel Arbi looga võrreldavat juhtumit pole tema praktikas olnud. «See kadumisjuhtum jääb alatiseks meelde. Ma ei ole kunagi saanud inimestelt nii palju vihjeid kui tema puhul,» lausus ta. «Eks ta oli ka silmatorkava välimusega.» Paraku sai politsei palju alusetuid või hilinenud vihjeid.

Kaarel Arb (1982–2015). | FOTO: Margus Ansu
Kaarel Arbi surnukeha leiti Annikvere külas asuvast vanast kaalukojast. | FOTO: Margus Ansu

Kultuuriajakirjanik ja indie-muusika DJ Kaarel Arb leiti möödunud aasta 4. detsembril Põltsamaa valla Annikvere küla vanast kaalukojast, viimased tõsiseltvõetavad teated tema kohta pärinevad aga 13. novembrist, mil ta oli teel Põltsamaalt Annikvere küla poole. Vaid 32-aastaseks elanud Arbi teekond sai alguse ligi kaks nädalat varem, juba 1. novembri hommikul, mil ta kõndis Tartust välja. Kokku võis mees kõndida vähemalt paarsada kilomeetrit.

Viimaseks jäänud kord oli Arbi kolmas kadumine. Kolmekordse kadumise asjaolud tekitavad endiselt küsimusi mitte ainult politseiuurijatel, vaid ka tema lähedastel. Pikaajaline elukaaslane Grete-Stina Haaristo ja parim sõber Villem Varik räägivad mulle versiooni, mida nemad usuvad.

Esimene kadumine

2014. aasta 26. mai hommikul kell 10 pidi toonane Postimehe kultuuriajakirjanik Arb minema Tartus bussi peale, et jõuda Tallinna, toimetuse koosolekule. Edasi polnud temast mingit märku, ehkki telefon kutsus. Järgmisel päeval avaldas postimees.ee tema kadumise kohta esiküljeuudise ja Haaristo hakkas saama kõnesid, et Arbi olevat nähtud Võru maanteed mööda Tartu poole kõndimas. Enne kella nelja jõudis Arb Tartusse, läks siis otse politseisse ja tegi avalduse enda röövimise kohta.

Järgnev on Arbi politseile antud tunnistus. Niisiis läks Kaarel Tartu kesklinnas Zeppelini kaubanduskeskuse juures üle Turu tänava, et liikuda edasi bussijaama. Kaubanduskeskuse juures küsis temalt suitsu umbes 25-aastane hallikas T-särgis ja helesinistes teksades noormees, kellel olid heledamad lühikesed juuksed. Kaarel keeras oma sigarette ise ja nii asus ta seda küsijalegi valmistama.

Parklas seisis ka hõbehall kaubik, mille külgmine lükanduks oli poolavatud. Kui Kaarel hakkas nüüd tubakat enda tarbeks paberisse keerama, ilmus keegi tema selja taha ja lükkas teda kaubiku poole, samal ajal avati kaubiku uks ja seest tõmbasid kaks meest ta autosse.

Kokku oli autos viis inimest. Arb suruti istmete vahele pikali, tema näo ette pandi rätik. Ropka tee tööstusalal tõmbasid mehed ta autost välja ja Kaarel püüdis põgeneda. Ühe konteineri kõrvale jõudes valis ta telefonilt hädaabinumbri 110. Enda jutu järgi ta politseiga ühendust ei saanud, sest keegi rabas selja tagant kinni ja telefon kukkus maha.

Arb rabeles lahti ja jooksis edasi, põgenedes pillas ta maha ka oma koti koos sülearvutiga, kuni mehed said ta lõpuks kätte ja toppisid jälle kaubikusse. Rätik pandi uuesti näole ning ta kaotas vahepeal teadvuse.

Sõidu ajal torgiti ja kratsiti Kaarlit tema enda väitel mingi terariistaga, aga enamasti mitte kuigi valusalt. Seejärel sõitis auto kuni pimeduse saabumiseni tundide kaupa ringi, peatudes kokku viiel korral. Kui auto peatus, tõsteti ta masinast välja, lasti põgenema ning aeti seejärel taga, kuni jälle kätte saadi ja uuesti autosse topiti.

Viiendal korral rabeles Kaarel end lahti, hüppas jõkke ja sumpas sellest üle. Oli juba pime, hirmunud mees redutas hommikuni põõsastes.

Lõpuks kõndis Arb mööda Porijõe serva seni, kuni sai selle mööda raudteesilda ületada. Seejärel jõudis Kaarel Tartust kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Reola ristmikuni – sealt kõndis ta mööda maanteed tagasi Tartusse ja politseijaoskonda.

Oma kirjelduses möönab ka Arb ise, et kogu see lugu oli äärmiselt kummaline. «Kõik toimunu oli kuidagi kummaline ja kaootiline. Ma ei tea, mis eesmärgil mind kinni võeti – midagi ei nõutud ja tõsisemat vägivalda ei tarvitatud. /.../ Nad ei suhelnud üldse minuga. /.../ Mulle tundus, et see on nende jaoks mingi mäng, kus ma olin nagu saakloom, keda nad pidevalt vabaks lasid või mulle põgenemisvõimalusi andsid ning pidevalt kinni püüdsid. Mehed olid hasartsed, aga nad ei naernud.»

Tartu politseijaoskonna menetlusteenistuse juhtivuurija Kalle Vall on näinud oma töös palju kõikvõimalikke luiskajaid ja tema kinnitusel ei tekkinud politseinikel kordagi kahtlust, et Arb teadlikult valetaks. «Meile tundus, et ta ise uskus siiralt, mida rääkis,» lausub korrakaitsja.

Ent teisalt paistis kogu see lugu politseinikele lihtsalt liiga uskumatu, teisisõnu eluliselt ebausutav. «Algusest peale tundus meile, et nii ei saa Tartu linnas olla!» lisab Vall. «Kuigi tema väitel aeti taga ja ta rabeles end lahti, polnud ka mingeid võitlusele viitavaid jälgi.» Ka Arbi kriimustused võisid Valli hinnangul tekkida pigem võsas sumpamise käigus.

Kell 10.25 sai politsei Arbi numbrilt tõepoolest 11 sekundi pikkuse hädaabikõne, kus keegi ei räägi, küll aga kostab kaugemal meeste arusaamatu jutukõmin. Kõnet kuulanud ajakirjanikule tundub, et taustal kõnelejad on siseruumis. Pole mingit helistaja hingeldamise, võsas jooksmise ega telefoni kukkumise häält. Vall juhib tähelepanu asjaolule, et kõne lõpetas helistaja ise.

Kriminaalmenetlus lõpetati, sest politsei hinnangul polnud selleks alust. Ent toonane elukaaslane Grete-Stina ja sõber Villem on tänini üsna kindlad, et Kaarli esmakordne röövimine toimus päriselt.

«Mul ei tekkinud kordagi kahtlust, et Kaarel oleks midagi ette kujutanud või valetanud,» räägib Grete-Stina. «Tema jutus ja ka politseile antud tunnistuses oli väga palju detaile, mida ta ei osanud esitada oma teise kadumise puhul.»

Variku sõnul ei saa keegi endale ise selliseid vigastusi tekitada. «Kaarlil olid kätel ja jalgadel räiged jäljed,» väidab ta. «On võib-olla mingi võimalus endale ise selliseid asju tekitada, aga milleks? Ta oleks võinud siis niisama kuskil jalutada. Randmetel ja jalgadel olid nööri soonimise jäljed.»

Miks pidi keegi Kaarli kaubikusse toppima? «Tema puhul oli probleemide põhjuseks sageli habe,» ütleb Varik. «See oli üks asi, mis teda alati närvi ajas – purjus tüübid kõndisid korduvalt tänaval vastu ja hakkasid tema habet näppima ning tirima.»

Pärast esimest kadumist lõpetas Kaarel millegipärast habeme piiramise põskedelt ja tume pard läks veelgi võimsamaks.

Teine kadumine

11 kuud hiljem ehk eelmise aasta 15. aprillil kadus Arb uuesti. Kokkulepitud kohtumisele Haaristoga mees ei ilmunud. Õhtul teavitas naine politseid, järgmisel päeval läks ta saadud vihje peale koos sõpradega otsima samasse kohta Ropka teel, kuhu Kaarel esimesel kadumiskorral kõigepealt viidi. Tühermaal on tihe võpsik, milles aeg-ajalt elutsevad kodutud.

«Tegime sellele kohale ringi peale ja mõtlesime, et mida me selles maailma kõige mõttetumas kohas teeme – siit ei leia me Kaarlit!» ütleb Grete-Stina. «Aga siis üks sõber ütles, et oota – siin võsas on keegi. Läksin lähemale – keegi vaatas mulle vastu. Vaatasin, et ongi Kaarel! Siis ta tuli minu poole ja vaatas mind väga kummalise näoga, sellise näoga, et kuidas teie saate siin olla? See oli selline nägu, nagu oleks kokku saanud kaks erinevat maailma – tema viibis vististi ühes maailmas, aga ma tõmbasin ta reaalsusesse tagasi ja ta oli lihtsalt väga suures segaduses. Küsisin, mis juhtus, ja ta vastas, et sama asi, mis eelmine kord.»

Tiheda liiklusega Turu tänav on sealt kiviga visata, Arb võinuks ka ise võsast välja astuda.

Kaarel oli Grete-Stina hinnangul üsna läbikülmunud. Esimese korraga võrreldavaid vigastusi tal polnud. Mees väitis, et seekord topiti ta Tähe tänaval tavalisse sõiduautosse. Osa seltskonnast olnud samad tegelased, kes teda esimeselgi korral piinasid.

Jutt oli palju hägusam kui esimese korral, tema kott ja telefon jäidki seekord kadunuks. Kaarel ei tahtnud enda teisest väidetavast röövimisest eriti rääkida.

Pärast Arbi ülekuulamist vestles politseiuurija nelja silma all ka Haaristoga. «Ta küsis, kas ma ei arva, et tegu võib olla vaimse probleemiga, ja läksin selle peale esialgu väga närvi,» ütleb naine.

Politsei lasi teha Arbile narkotesti (negatiivne – toim) ja viis ta psühhiaatriakliinikusse, kus talle tehti kiirtest, mis ei viidanud vaimsele häirele. Grete-Stina sõnul on kirjaliku testi küsimused mõeldud inimestele, kel «katus korralikult sõidab». «Kaarel vastas neile küsimustele nagu normaalne inimene ikka.»

Naise andmetel jäigi see Arbi ainsaks kokkupuuteks psühhiaatriga. Hoolimata omavahelistest arutlustest ei jõudnud noor mees psühhiaatri pikemale vastuvõtule.

Sama päeva õhtul hakkas Haaristo oma elukaaslase jutus tõsiselt kahtlema. «Inimrohke Turu tänav on ju sealsamas kõrval, aga tema seisis seal keset päeva võpsikus.»

Grete-Stinale tundub tagantjärele, et Arb ei teadnudki, mis temaga vahepeal juhtus. «Rääkisin sel teemal ka Villemiga ja arutasime, kas ka esimene kadumine oli imelik – leidsime, et mitte, küll aga teine.»

Kolmas kadumine

Läinud suve lõpus lõpetasid Kaarel ja Grete-Stina ühise otsusena oma suhte, ent jäid ometi lähimateks sõpradeks. Polnud ühtki märki, et Arbil võiks  midagi viga olla. Ööl vastu 1. novembrit küsis Grete-Stina Kaarlilt Tartu klubis Arhiiv tema käekäigu kohta – mehe jutu järgi oli kõik hästi. Kella kahe-kolme paiku naine lahkus, ka Kaarel lubas peagi koju minna.

Pühapäeva hommikul poole üheksa paiku nähti teda viimati Tartus Vabaduse sillal, suunaga linnast välja. Esmaspäeva õhtul läks järjekordsest kadumisest kuulnud Grete-Stina Tartus Kaarli korterisse. «Tuba oli üllatavalt korras, nagu oleks seda äsja põhjalikult koristatud. Külmik oli toitu täis.»

Sõbrad käisid Kaarlit otsimas Ropka teel, aga ei leidnud. Politsei poole pöördusid nad teisipäeval. Kuna nad pelgasid sõbra naeruvääristamist seoses varasemate kadumistega, jõudis kadumisteade sotsiaalmeediasse ja uudisportaalidesse nädal hiljem, 9. novembril. Järgneski omajagu kommentaatorite ilkumist.

Siis jõudis pärale teade, et 4. novembril nähti Arbi Tartu lähistel Jõhvi maanteel, autode möödudes hoidus ta võsa varju. Kolm päeva varem nähti meest kõndimas Tartust paarikümne kilomeetri kaugusel Saadjärve ümbruse külades.

Näiteks selline teade: «7. novembri hommikul liikus see mees Tabivere vallas Juula külas. Edasi suunaga Tartu poole. Tema käest küsiti, kas kõik on korras ja mida siin teeb, siis teatas, et neil on sõpradega selline mäng – sõbrad toovad suvalisse kohta ja kusagil saavad jälle kokku. Abi ei soovinud.»

Või: «Üks mees nägi varahommikul Juula külas teda oma eramaal ja ajas ta sealt ära. Kaarel olevat väga-väga räbal välja näinud. Natuke hiljem, kui sama mees hakkas Jõgevale sõitma, olevat Kaarel olnud maantee ääres. Küsimusele «kas on abi vaja», vastas Kaarel, et «ei, neil on sõpradega selline mäng...».

Mingit abi Arb tõepoolest ei palunud. «Mees ütles, et tal on kõik hästi, sõbrad võtavad ta hiljem auto peale,» rääkis üks Kaarliga vestelnu. «Tundus näost selline äraolev ja nagu natuke naeratav, pidasin teda mingiks palveränduriks vms seetõttu,» lisas teine nägija.

Arb käis Tabiveres Saadjärve kaupluses ega ostnud sealt mitte süüa, vaid suures koguses mittealkohoolseid jooke, nii vett kui ka limonaade.

Viimane tõsiseltvõetav vihje pärineb 16. novembrist ja see kõneles tegelikult kolme päeva tagusest ajast. Niisiis kõndis Kaarel 13. novembri õhtul Põltsamaal Annikvere teel, suunaga Tallinna–Tartu maantee poole. Tal oli käes kaks suurt kilekotti.

4. detsembril leiti Arb Annikvere küla kaalukojast surnuna – surma põhjustas tõenäoliselt alajahtumine. Kohal olnud politseinik avaldas Haaristo sõnul arvamust, et Kaarel oli olnud surnud umbes kaks nädalat.

Arb oli kõhuli, nagu oleks uinumiseks pikali heitnud. Ühe saapa oli ta jalast võtnud, nähtavasti selleks, et leevendada vanast jalatraumast tekkida võinud valu. Ka kaalukojas olid joogipudelid.

Saadud kirjeldused ei jäta Grete-Stinale tagantjärele kahtlust, et Kaarli psüühika oli paigast ära. «Kui ma kuulsin, et ta ütles end külamehele sõpradega mingit mängu mängivat, siis oli see kõige imelikum asi, mida ta võiks öelda. Tal pidi midagi viga olema, see oli juba täiesti teistsugune seisund. See ei ole absoluutselt Kaarel!»

Naine imestab, kuhu kadus Kaarli enesealalhoiuinstinkt. Surnukeha riiete taskutes oli veel tublisti münte ja viieeurone rahatäht. Ta oleks saanud endale süüa osta.

Epiloog

Tagantjärele arvab Haaristo, et Arbil oli enne kadumist varasemast rohkem probleeme. Tema semiootikaõpingud katkesid eelmisel aastal. Tal olid tekkinud ka rahalised raskused: pangaarvel oli vaid kaks eurot ja üürivõlg, mis oli siiski täiesti lahendatav.

«Ma arvan, et tal võis olla ka depressioon ja selle tulemusena avaldus teine vaimne häire,» ütleb Grete-Stina. Aga Kaarel ise suutis teda ja Villemit jutuga alati veenda, et kõik on hästi.

Varik ja Haaristo on endiselt veendunud, et Kaarli röövimine toimus päriselt, kaks järgnevat kadumist olid aga saadud trauma tagajärg. «Ainus võimalus viimast kadumist vältida olnuks see, kui Kaarel oleks käinud pärast seda esimest korda korralikult psühholoogilisel nõustamisel,» ütleb Villem.

Tagantjärele tunnistavad lähedased, et Arbile oleks tulnud rohkem peale käia, et ta ka päriselt psühholoogi või psühhiaatri juurde läheks. Tõsi, dissotsiatiivset fuugat ei saa tablettidega ravida, küll aga saab aidata teraapia ja teiste ravivõtetega.

Tartu noored teadsid Kaarlit peaasjalikult kui indie-muusika DJd, aga ta oli palju enamat – ta oli Grete-Stina hinnangul popkultuuri elav entsüklopeedia. Ta korraldas alternatiivklubides üritusi ja muusikaviktoriine, oli filmifriik ja luges palju.

Villemi sõnul jäi Kaarlist Tartu kultuuriellu suur tühimik. «Seda, mida ta tegi kardinate taga, oli palju, alates projektidest ja lõpetades loendamatute festivalide korraldamisega.»

Kaarel Arb jääb meelde ka mehena, kes kõndis taevasse.

Tagasi üles