Postimees +
Erki Savisaar: Olen püüdnud kogu elu olla eeskujudest vaba, olla ainult mina ise

Riigikogu liige, arvutiinsener ja koolitaja Erki Savisaar tunnistab oma esimeses isikintervjuus Arterile, et (kuri)kuulus perekonnanimi on tema elus uksi nii avanud kui ka kinni löönud. «Saldo on tänaseks nullis ja nii olen just seal, kus olen. Ehkki kunagi lubasin, et poliitikasse ma küll ei tule,» avaldab veteranpoliitiku vanim laps.

Selle kohtumise algusaja ajan ma reipalt sassi, nii et jõuan tol tormisel teisipäeval Toompeale tervelt poolteist tundi kokkulepitust varem. Suures sinises saalis räägitakse lesepensionist, kuid Erki Savisaar (37) tuleb mulle peaaegu kohe turvaväravate juurde vastu.

«Kas te olete varem istungit kuulanud?» küsib ta ja juhatab mind mööda sopilisi koridore saali rõdule. Rahvasaadikud vaatavad justkui käsu peal kõik üles, meile otsa. Savisaar muheleb. «Ma saan teiega siin istuda küll, sest see on meie erakonna eelnõu ja ma tean teksti. Pärast pean lihtsalt hääletamas olema. Ent siin antakse kõigest pidevalt märku, muretseda pole vaja.» Nii me siis istume, vaadates huviga ülevalt alla, kuid mitte kaua. Üsna varsti hakkab mul igav. Ka Savisaar tunnistab, et vahel on tal sellisest istutud ajast täitsa kahju.

Loendan saadikuid, kel nutitelefon või tahvelarvuti laual särab – kõik nad on millegagi ametis, sõrmed pühivad hoolega üle ekraanide. Ainult spiiker istub, jalg üle põlve, oma toolil ja jälgib, kuidas asespiiker istungit juhatab. Siis vahetavad eesistujad kohti.

Savisaar pakub, et võiksime alustada vestlust kohe, ja kohvikus. «Minu kabinet on nii kaugel, et sealt ei pruugi õigeks ajaks hääletama jõuda,» ütleb ta, endal nägu tervenisti heatahtlikult naerul. «Olen 20 aastat koolitajana töötanud, ega ma saakski ju väga teistsugune olla.»

Ent teistsugune on Erki kahtlemata. Savisaare mõõdupuuga mõõtes.

Erki Savisaar
  • Sündinud 16. juunil 1978 Põlvamaal, Vastse-Kuustes.

  • Abielus, kaks tütart.

  • Lõpetanud Tallinna Tondiraba keskkooli ja Tallinna Ülikoolis rakendusinformaatika eriala.

  • 1996−1998 Tallinna Koolidevahelise Õppekeskuse õpetaja.

  • 1997−1998 Sisekaitseakadeemia IT-osakonna juhataja.

  • 1998−2001 Baltic Computer Systems AS-i õpetaja.

  • 2001−2006 BCS Koolitus AS-i spetsialistikoolituste treener.

  • 2006−2015 Fixor Holding OÜ juhataja.

  • 2012–2015 Tallinna Linnatranspordi AS-i IT-osakonna juhataja.

  • 2013−2015 Tallinna Linnavolikogu liige.

  • alates märtsist 2015 Riigikogu XIII koosseisu liige

  • Ühiskondlik ja muu tegevus: MTÜ Ekuubis.

  • Huvialad: kõik arvutitega seonduv.

Palun rääkige üks lugu, mis pole seotud poliitikaga, kuid kus tegelasteks olete teie ja teie isa Edgar Savisaar.

(Mõtleb pikalt.)

Sellega on pisut keeruline, sest poliitika on ju kõigis tema tegemistes sees. Mul on ikka väga raske midagi sellist leida. Jah, reisidel oleme olnud, kuid ainus tööväline sõit oli minu õe pulm. Aga kõik muu… ta lahutas ju minu emast siis, kui ma olin nelja-aastane.

Kas teie suhe isaga katkes kauaks?

Kindlasti läks see keerulisemaks, aga mäletan, et suhtlesime ikka aeg-ajalt. Lapsena ei osanud ma palju enamat oodatagi.

Mida teie ema teeb?

Elab vaikselt toimetades pensionäri elu, siinsamas Tallinnas ja vahel ikka kohtume.Ta on veel noor pensionär, eks näis, mis huvitavad mõtted nüüd tekivad.

Mida te oma lapsepõlvest mäletate?
Väga palju sai maal oldud, vanaema juures ühes alevis. Üldse meeldis mul väljaspool Tallinna rohkem kui linnas. Maal õppisin rattaga sõitma ja seal oli sõpru. Veriseid põlvi tuli ikka vahel lappida, kuid suuremaid probleeme minuga polnud. Mulle meeldis see vabadus – igale poole sai minna, keegi ei seganud, palju ei keelatud ka. Linnas käis üks sagimine, aga mulle meeldis olla looduses ja mõelda lihtsalt oma asjade peale. Ja kui see kõik ära tüütas, siis sai alevilastega mängitud või järve ääres aega veedetud. Ujuda saime palju, järves olid kindlad kohad.

Tundmatus kohas vette hüppama te siis ei kipu?

Üldiselt mitte. Enne tuleb ikka kohta tundma õppida, kuni tekib tunnetus.

Riigikogusse aga tulite peaaegu aasta tagasi ometi.

Olin otsustanud, et ma ei tule [riigikogusse], suutsin ka üsna pikalt vastu pidada ning oma otsust austada. Kuni mind suudeti ikkagi lõpuks ümber veenda.

Kes teid siis nii otsusekindlalt ära rääkis?

Las nimed nüüd jäävad, aga teema oli see tavaline «ära õienda, tule ja tee». Ehk nagu ütleb vanasõna: kui viga näed laita, seal tule ja aita.

Kui sageli olete pidanud kohanema isa nõudmistele?

Piisavalt. Miks ta on ühte või teist nõudnud, peab tema ütlema.

Kuulate te isa sõna?

Nii palju, kui vajalikuks pean. Ta ei tiku üleliia mu ellu, aga kokkuvõttes on ta erakonna esimees ja seetõttu ka mingil määral ju minu ülemus. Kuidagi tuleb mul siis töö ja eraelu lahus hoida.

Oma tütardega on mul ses osas lihtne: tehku seda, mis meeldib, tehku hingega ja võtku sellest maksimum. Eeldatavasti on nad oma valikud selleks ajaks korralikult läbi mõelnud, oskavad riskidega arvestada, ja siis polegi ju midagi keerulist. Sest kui suruda laps sellisele kohale, mis talle nii-öelda peale ei lähe, siis pole sellest tolku.

Praegu teenite leiba peamiselt sõnadega, aga kas te oma kätega ka midagi teha oskate?

Arvutite osas pisut midagi ikka, kirjutan ju ka kätega. Haamrit oskan ka käes hoida. Viimati tegin abikaasale lillekastid. Margit andis mõõdud, et siitmaalt siiani, ja mina siis lõin terrassilaudadest kokku.

Aga kes terrassi ehitas?

Selleks võtsin abilise, sest eks seal ole natuke ka tehnilisi asju, mida ehitaja oskab paremini lahendada. Töö läks kiiremini kah.

Mis lilled neis kastides õitsesid?

Ma ei teagi, peab naise käest küsima...

Aga kätega tegemise juurde tagasi tulles – tööõpetuse tund mulle koolis täitsa meeldis. Niipalju kui nüüd tütarde kaudu olen kuulnud, on neil praegu koolis (tütred õpivad Pirita majandusgümnaasiumi 7. ja 9. klassis – P. K.) palju igavam.

Te abiellusite Margitiga noorelt ja olete seniajani toredasti koos. Mis on teie saladus?

Mul ilmselt näkkas lihtsalt.

Kui kaua te seda näkkamist kaldal passisite?

(Naerab muhedalt.) Väga pikalt vist ei püüdnudki, sest tundsime üsna kiiresti ära, et nii on õige. Ja nii on siiani läinud. Kohtusime ülikoolis, olime samas teaduskonnas. Aga kumb kumma leidis… öeldakse ju, et naine võtab mehe. Augustis saab abielus oldud juba 17 aastat.

On selle aja sisse ka n-ö talumist mahtunud?

Ei, seda mitte. Suuri sõdasid meil olnud ei ole, väikseid nagistamisi küll. Üldiselt on ikka väga hästi.

Millest te kodus kõige enam räägite?

Kuna ka Margit on koolitaja, siis õhtuks on meil sõnade limiit täis ja ega suurt tahagi enam rääkida.

Siis istute kumbki oma nurgas ja ...

On ka selliseid õhtuid ette tulnud. Kuid eks me suhtleme kodus praegu rohkem lastega, sest neil tekib ju ikka küsimusi, ka kooliga seoses. Arutame näiteks ühiselt pereplaane – mida nädalavahetusel teha või kuhu reisida – ja muidugi toimub ka igapäevaseid vestlusi teemal «mis maailmas toimub».

Mida te oma pulmapäevast mäletate?

Ilus päev oli, ja pidu oli korralik. Soovitan kõigil üks korralik pidu maha pidada, sest muidu on algus kuidagi hägune. Meil tulid kõik sõbrad ja sugulased kokku. Suguvõsa kokkutulekuid ju enam palju pole, enamasti nähakse matustel. Rõõmsaid põhjusi enam palju polegi, aga vahel peab pidutsema.

Kui spontaanne te elu üldse on?

Üsnagi. Ma ei ole kunagi pikalt planeerinud, sest kui tekib hea mõte, siis saab kohe teostada.

Aga päris päev korraga ka ei ole. Viimane hea mõte oli näiteks see, et võtsime uue aasta vastu Otepääl. Tõsi, selle plaani panime paika paar nädalat vanem. Kuid on olnud ka äkilisemaid asju, näiteks kui suvel olid avatud talude päevad, siis otsustasime hommikul, et läheme, sest ilm on enam-vähem. Ja oligi tore käik.

Kas käite Margitiga kahekesi või ikka veel lastega koos?

Tuleb juba rohkem tõesti neid lasteta hetki ette. Nad on ju suureks saanud ja kes siis viitsib vanadega kaasa sõita, kui on oma tegemised.

Kuidas on sedasi noorelt vana olla?

Väga huvitav, sest enese meelest oleme ju ikka veel noored. Aga tütred on meil õnneks viisakad ikka, päris nii pole keegi öelnud, et ah, ära seleta. Meiega ikka arvestatakse, ja see on hea tunne.

Neil on üldse põnevad ajad nüüd, neist saavad peagi ju valimisealised.

On see nende jaoks õige?

Ei ole, sest selles vanuses peaks keskenduma haridusele ja kujundama oma maailmavaadet. Usun, et noor hakkab suures osas valima hetkepakkumiste pealt, mõtlemata, mis on nende taga, ja hiljem kontrollimata, kas lubadus täideti. Mõeldakse vaid, et oh, oli lahe pakkumine … ja sealt ta lappama läheb.

Vaatame, mis tulevik toob. Eksperimendina on see huvitav igatahes.

Kes teie eeskujud on?

See on nüüd keerulisem küsimus. Ma pole kedagi enesele sedasi teadlikult ette valinud. Pigem püüan, nagu olen püüdnud kogu elu, olla ikka ainult mina ise. Jah, endaks jäämine ja enese leidmine on tõesti väga raske. Aga sellele vaatamata ei püüa ma elus kedagi jäljendada.

Eeskujud võivad tähendada ka inspiratsiooni…

Seda küll. Need tegelased, kellest mul on elus olnud põhjust eeskuju võtta, on tegelikult öelnud lihtsalt mõne päris lühikese lause. Kuid nad on teinud seda õigel ajal, sest öeldu on mind tabanud, väga õigesti või valusalt. Sellest tulenevalt olen ka mina üsna sõnaaher. Räägin harva ja vajadusest. Muul ajal vaatan, mis toimub.

Te oskate omamoodi mõistukõnes rääkida.

Jah.

Kas see on õpitud oskus?

Spetsiaalselt seda treeninud ma pole, aga võib-olla tõesti.

On see kaitse?

Võimalik. Sest niisama igasugust putru ei ole mõtet välja ajada, muidu lõpuks sind ju enam ei kuulata.

Kui te siis kord kõnelete, kas kuulatakse teid või teie nime?

See on nii ja naa. Inimesi on ju erinevaid, teemasid ka. Arvutialal kuulatakse kahtlemata mind, siin mäe otsas on see aga nii ja teisiti.

Te tajute selle vahe ära?

Jah, alati. Näen ära, mida seal taga mõeldakse või mida loodetakse kuulda. Aga ma ei mõtle üleliia sellele.

Olete sündinud Savisaare nimega, vanim neljast lapsest, nii olete ka kõige kauem nimega seonduvat kogenud. Milline on elu sellise nimega?

Kauem jah, kuid mulle tundub, et mul on selle nimega elu lihtsamalt läinud kui teistel. Kui nüüd kokkuvõtet teha, siis võin öelda, et saldo on nullis. Ehk et sama palju, kui see nimi on mu elus uksi avanud, on see neid ka kinni pannud. Kokkuvõttes olen oma eluga selle koha peal, kus nüüd olen.

Jah, mul on olnud mõtteid, et läheks Eestist sootuks kuskile välismaale. Aga siis tuli pere… ja mitte et Margit ei oleks tahtnud lahkuda, aga kuna meil olid IT-sektoris palgad tol ajal sedavõrd kõrged, otsustasime jääda... Eestis oli ju ka nii tore elada. Siis aga tuli lihtsalt mugavus peale ja kus sa enam lähed. Reisid ainult. Ent kui kord vajadus tekib, siis piiri taga on töökohti, kuhu mind oodatakse. Sest need sertifikaadid, mida Microsoft mulle on välja andnud... sellise komplektiga inimesi on terves maailmas kokkuvõttes vähe.

Mida arvutid teie jaoks tähendavad?

Arvutid tähendavad minu puhul tarkvara, olen sertifitseeritud programmeerija ja administreerija. Mõlemaga tegelengi, teen uusi programme ja haldan olemasolevaid.

1984. aastal nägin esimest arvutit, kui aga kooli jõudis arvutiõpe, siis huvi süvenes, kuni ühel hetkel tekkis tunne, et suudan panna arvuti tegema seda, mida mina tahan, mitte et tema teeb, mis tema arvab.

Nii et teile on kogu aeg varuväljapääs avatud?

Jah, alati on olnud.

Ülikooli ajal oli mul võimalus minna Saksamaale, isegi keeleoskus polnud oluline. Viimasel ajal aga on kindel võimalus minna juba Ameerikasse. Praegu pole see tee veel ajakajaline, kuid ahvatlus muidugi on, sest Ameerika on suur maa ja seal saab Eestiga võrreldes ikka kõvasti arvutivõrku ehitada.

Ameerikas saab kenasti ka lahustuda, kaovad tiitlid ja nimed, loeb vaid oskus.

Jah! (Paus.) Hätta ma kindlasti ei jääks. Koolitusturg on tänaseks Eestis ju ära kukkunud, sest keegi ei taha enam oskuste õppimise eest maksta. Nii on mul viimastel aastatel jäänud peamiselt just programmeerimine, mis on ka ju ok. Aga kui tahta tõsiselt teenida, siis tuleb minna.

Mis on tõsine teenimine?

Lääne-Euroopa keskmine palk on praegu umbes 4000 euro peal. Oleks ju kena, kui saad oma palga eest kohe kuhugi reisile sõita, ja polegi vaja klapitada. Ameerikas on see summa umbes sama, oma oskusi teades võiksin seal ka julgelt üle selle teenida.

Kui Savisaared kokku saavad, kas te poliitikast ka räägite?

Ei räägi, tõsiselt kohe. Me kohtume ka niivõrd harva, sest oleme kõik üle maailma laiali. Ja kui siis koos oleme, on kõike muud teha kui poliitikat arutada.

Olete te õdede ja vennaga lähedased?

Me kohtume.

On need oodatud kohtumised?

Üldiselt on küll.

Mida nemad teevad?

Sätivad oma elu maailma eri punktides. Nad läksid ju kõik mujale õppima, siis aga tuli elu ja mis edasi saab, näeb hiljem.

Savisaare nime mõjust rääkides … Vilja Toomast hoidis nimest aastaid pärast lahutust kinni. Miks teie meelest?

Vilja lootis sellest nimest ju mingit kasu lõigata. Ma ei oska öelda, kas see õnnestus tal või mitte, aga ju ta tänaseks jõudis arusaamale, et see nimi enam lisaväärtust tema ellu ei too.

Aga enda ja õdede-venna näitel nimest rääkides on vennal meist ilmselt kõige raskem olnud (Erki noorema venna nimi on Edgar – P. K.). Eestis eriti, näiteks restoranis lauda broneerida või autot rentida – tal on ikka tükk tegemist, et teda tõsiselt võetaks. Mõeldakse lihtsalt, et keegi lollitab, ja visatakse toru hargile. Nii on läinud, et tehinguid ta enamasti oma nime alt ei teegi. See on Eesti väik(s)us. Mul on õnneks teised lood.

Veel veidi Viljast rääkides – kas te tema raamatut olete lugenud?
Lugenud oleks palju öeldud, sirvinud olen küll. Tean, et minu nimi on raamatus valesti kirjutatud, muudest faktidest ei hakka ma rääkimagi. Faktivigu on seal ikka väga palju.

Raamatutega ikka juhtub vahel nii. Millal te aga oma tööd sedasi hindamiseks pidite esitama?

Atesteerimisel tuli viimati esitada – andragoogi kuuenda taseme saamiseks.

Koolitaja headus aga selgub tegelikult tagasisidest. Olen 20 aastat koolitusega tegelenud, seni on kõik osalised rahule jäänud.

Nüüd Toompeal töötades on koolitusi vähem olnud, aeg kulub mujale. Samas on meil ju aega nii palju, kui võtad. Toompeale pühendan ma nii palju aega, kui oluliseks pean. Kas sellest piisab, selgub nelja aasta pärast «poliitiku tööintervjuul».

Kui palju te seni oma tööandjale olete aru andnud?

Piirkonna koosolekutel Mustamäel olen ikka käinud, sinna on kutsutud. Nõmmele aga pole kutsutud, ja ega ma trügi ka. Räägin nendega, kes kuulata tahavad. Selge on, et ega opositsioonis väga palju teha ei saagi, kirjutad artikleid või pead puldis kõnet. Kuid eks ka neist asjadest saab rääkida.

Eks näis, kas minust on siin kasu.

Milline see seis siis kõrgelt paistab?

No ikka väga kehv on. Inimeste ostujõud on kõvasti langenud ja suurem osa probleemidest ongi tingitud üha suurenevast vaesusest, mis praegu eriti maapiirkondi kurnab.

Tänasel valitsusel aga pole mitte mingisugust ideed, kuidas seda olukorda parandada.

Nii läheb rahvas ära ja tänu statistiliste näitajate paranemisele jääb seetõttu mulje, et olukord justkui paraneb. Tegelikult on kõik veel hullem.

Hinnad aga on meil Euroopa kõrgemad – Saksamaal ja Soomes maksab toit oluliselt vähem. Kahaneva rahvaga ei ole küll valikuid palju, aga midagi tuleb teha. Sest iseseisvusaeg on viinud meilt rohkem inimesi kui Teine maailmasõda, ja see arv üha suureneb. Välja lähevad aga need, kes tööd saaks teha.

Kas palga poolest on riigikogu teie rahakoti seisukohalt tagasi- või edasiminek?

Riigikogu palk on üsna pisike võrreldes IT-sektoriga.

Kas teil siin majas sõpru ka on?

On ikka. Nimesid ma ei taha öelda. Vara veel.

(Paus.)

Seekord saab siin juba väga paljudega normaalselt rääkida – meil õnnestub väljaspool saali täitsa asju arutada. Varasemate koosseisudega oli kuuldavasti nii, et isegi tere ei öeldud üksteisele koridorides. Praegu on mulje hea ja loodan, et kõik läheb veelgi paremaks.

Kas te üksteise sünnipäevi ka tähistate?

Fraktsioonis peame, kodupidusid ei ole.

Riigikogu suvepäevi aga võiks pidada küll – see aitaks kaasa soojemale suhtlemisele.

Suhted on ju kapital.

Igal juhul.

Poliitika on kokkulepete sõlmimise kunst  ja üleliigsed teravused ei tule seega kasuks. Ehkki mõne meelest on see tüngategemise kunst, aga mina sellega ei nõustu.

Miks teile poliitika meeldib?

Ma ei ole öelnud, et see mulle meeldib.

Ometi olete te siin.

Mulle meeldiks märksa rohkem arvutitega tegeleda. Aga ma lubasin tulla, ja kui sellest on abi, siis olgu nii.

Keskerakonna kongressile istusite Kadri Simsoniga samas lauas. Te tohite temaga ikka rääkida?

Ma tohin kõigiga rääkida ja need sel kongressil olid vaid ühed valimised. Seda, miks need nii teravaks läksid, võiks keegi teine päriselt analüüsida. Kindlasti leiab taustalt väga palju põhjuseid. Valimisvõitluse pärast mina suhteid ei külmuta.

Kelle poolt te hääletasite?

Isa poolt, ja minu meelest oleks ka äärmiselt naljakas olnud, kui oleksin kellegi teise poolt hääletanud.

Kas isa pärast tulite te ka tema erakonda?

Mingis osas küll, jah.

Kas teist saab järgmine Savisaar?

Ei usu. Ma olen lihtsalt teistsugune. Me iseloomud on erinevad. Sest lisaks isale on mul ema ka ja sealt see erinevus juba sünnib.

Enamasti nähakse poliitmaastikku vaadates Savisaart ja siis kõiki ülejäänuid. Millist pilti teie näete?

Eks ma ikka näen isa ka, poliitika on nii suur osa temast, et kohati on raske vahet teha küll.

Aga ma olen püüdnud poliitikat ja isa enda jaoks eraldi hoida, sest isa on isa ja tema töö on tema töö.

 
 
Isa läinudkevadine katsumus, operatsioon ja ratastool – kas see muutis teie suhteid?
Ei ütleks.
2013: Isa ja poeg Savisaared kõrvuti Tallinna linnavolikogu avaistungil. Hetk hiljem andis Edgar Savisaar volikogu esimehele üle linnavalitsuse tagasiastumise palve.
Foto: Peeter Langovits

On need siis nii head?

Need on sellised, nagu on viimastel aegadel kogu aeg olnud. Teisiti pole midagi.

Kas ettevalmistused olid tehtud?

Ettevalmistused milleks?

Loomulikult oli see raske aeg ja sellisteks asjadeks ei ole keegi kunagi valmis. Aga tänaseks on see läbi ja loodame, et edasi läheb paremaks.

Olete te isa ratastooli lükanud?

Olen… Ma ei ole oma tunnete kirjeldamisel väga hea...

Ka isaga räägime nii palju, kui vaja. Vahel vist mõistame sõnadetagi.

(Paus.)

Nüüd teeb isa trenni, et ratastoolist vabaneda, ja ma usun, et ta saabki sellega hakkama.

Ta on väga jõuline mees.

Jah. Ma tõesti loodan, et ühel päeva loobub ta sellest toolist.

Miks küll paljud meist ei saa aru sellest heast, mida teie isa esindab?

Vaat, see on hea küsimus.

Seda võiks päriselt keegi uurida, et kustkohast see okas sisse hakkas minema ja miks see nii sügavale on läinud. Osalisi on siin mitmeid ja kõigil on oma roll olnud.

Mina isiklikult ei ole selle üle rohkemat mõelnud. Aga see oleks väärt teadmine. Olgugi et ma ei vaeva oma pead isa fenomeni ja pärandi hoidmise teemadel.

Nagu mitmed teid intervjuu eel iseloomustasid, olete sõbralik ja hooliv. Kuidas te seda nii rõhuval ajal suudate?

Niisuguse suhtumisega on lihtsam. Oma elu ei tohi ise keeruliseks elada.

Rääkige sellest oskusest lähemalt – hakkasin mõtlema, et te ei ole kordagi maininud usundeid, mantraid või mingit sorti hingamistehnikaid.

Ei ole, sest need minu rahu ei mõjuta. Mu põhimõte on lihtne: ei maksa kõike südamesse võtta. Muidu hakkab valus. Pigem lükkan okkad kõrvale ja lähen oma teed edasi.

Mida teile teha meeldib?

Ühest küljest meeldib arvutiga igasugu tehinguid teha ja teisest küljest meeldib mulle väga reisida. Suur osa Euroopast on meil autoga läbi sõidetud; autoga seetõttu, et siis ei ole piiranguid igasugu asjade osas, mida kaasa saab tuua. Ka saab nii teha peatuse just seal ja siis, kui sulle meeldib. Või muuta teekonda vastavalt soovidele.

Mis teid reisile viib – kas olete avastaja või koha vaataja?

Objekte ma ei vaata, kui, siis uurin kohalikku eluolu. Külaelu näiteks Andorras – ilus maa, kliima on väga hea. Peatusime seal ja uurisin, kes seal elavad, kes läbi käivad, mida tehakse. Turistilõkse püüan alati vältida, üldiselt valin sellise küla, millest keegi midagi ei tea.

Suhtlusbarjääri kohalikega pole seni olnud, ehkki on olnud ka neid külasid, kus saad aru vaid mõnest sõnast. Aga sa saad sellest sõnast aru ja tänu sellele ei jää ka hätta.

Avastamata maid on aga mul veel küll, näiteks Hiina.

Milliseid keeli te räägite?

Üldiselt inglise keelt, natukene ka vene keelt. Rohkemat ei ole vaja olnud.

Ma ei ole ka keelte peale eriline meister – tulid need, mida koolis õpetati, rohkem ei ole ma selles osas vaeva näinud. Ja kui praegu õppida, siis tuleks õppida hoopis teisi keeli, lisaks prantsuse keelele näiteks mandariini ja võib-olla ka araabia keelt.

Venekeelne elanikkond ja eestlaste suhtumine – mida me valesti teeme, et see koostöö nii keeruline on?

Eks siin ole ajaloolised põhjused, miks me üksteist ei salli. Kuid minu meelest võiksime kõik ükskord suureks kasvada ja eluga koos edasi minna. Sest kokkuvõttes on see vastasseis pigem eestlastepoolne. Tänases maailmas ütlen, et meil tasuks kiiresti integreeruda pigem venelastega kui nendega, kes tulevad araabia riikidest. Sest venelasega oleme sajandeid kõrvuti elanud ning hingelt ja kultuurilt märksa lähedasemad.

Kas teie saate aru, mida Keskerakond vene elanikkonna häältega Lasnamäel jt piirkondades näeb ja aru saab?

Kas nüüd just lõpuni, aga jah, ma näen, kuidas erakond on neid kõnetanud. Keskerakond on samas kõnetanud ka eesti valijaid, ja usun, et see, et meie toetus on natukene langenud, on ajutine nähtus, mitte maailmavaateline küsimus.

Kas poliitikute moraal on devalveerumas? Keskerakonna puhul on sellest eriti teravalt räägitud – teil on mitmeid juba karistatud erakonnakaaslasi...

Selliseid juhtumeid on kõigis erakondades, meil on olnud isegi karistatud ministreid – sellest ei ole mingit numbrit tehtud. Kas peaks, on eraldi küsimus. Tuleb pigem vaadata põhjust, millest karistus on tulnud, ja mõelda, et kui sa oled ikka karistuse kätte saanud, siis mida siin enam osutada. See on minu meelest mõttekoht, sest me kõik oleme ju inimesed.

Kui juba korra on karistatud, aitab küll, püüame seejärel teda uuesti integreerida, lootes, et ta rohkem ei eksi.

Rääkides Kadri Simsonist – kas tema mihklipäev tuleb märtsis, mil ta kaotab fraktsiooni juhi koha?

Ei tea. Ootame märtsi ära, sinna on ju aega. Keegi peab seni ka näitama või arvama, et ta suudab fraktsiooni paremini juhtida. See ei ole kindlasti kerge koht. Aga elame-näeme.

Kindlasti on Kadri väga tubli, tal on oma plussid, aga ka miinused. Tema miinustest ma siinkohal rääkima ei hakka, neid asju me arutame ikka erakonna sees, ja ma väga loodan, et ka keegi teine ei lähe nendega kusagile ajalehte. Me oleme erakonnas küll kokku leppinud, et nii ei tehta, aga mitmed ikka ja jälle eksivad selle vastu. Vahel saame tilgutajale jälile, aga kahjuks mitte alati.

Paraku on kindel, et väga palju asju jõuab meediasse enne kui erakonna liikmeteni. Kuskil on selgelt viga sees.

Äkki on meil lõpuks aeg poliitikuid koolitama hakata? Muu hulgas saaks ka elukogemust õppida ja teadmisi, kuidas üks või teine seadus argipäeva reaalselt mõjutab.

Olen seda meelt, et poliitikasse võiksid tulla need, kes on eelnevalt päriselu ka näinud ehk teinud kuskil koguni tootvat tööd või vähemalt tegutsenud poliitikavälisel alal. Kui tulla kohe koolipingist kohalikku omavalitsusse või riigikogusse, ei vii see maailmavaadet edasi. Mõned asjad saavad meil elus selgeks ikka alles siis, kui reaalset elu elada saame.

Teie pinginaaber Toompeal Siret Kotka on kogemuste poolest üsna nooruke…

Meil on tõesti palju neid, kes algusest peale poliitikas olnud. Jah, nad on kõik väga tublid, polegi midagi ette heita. Kuid meil on vaja rohkem neid, kes on reaalset elu näinud, kes oskavad paremini hinnata, kuidas seadusemuudatused päriselt me elu muudavad.

Erakondade kandideerimisnimekirjad pannakse ju kokku hoopis teiste kriteeriumite järgi, seda aga põhjusel, et ega neid väga palju ju pole, kes siia tulla tahavad. Kui kord poliitikasse tuled, saad ju kohe musta märgi külge – teed halbu otsuseid, kasutad kuluhüvitisi... ja enamuse jaoks ongi see liig. Mustatakse ju sõltumata sellest, mida sa teed või tegemata jätad.

On teil Keskerakonda astumise päev veel meeles?

Märtsi lõpus läinud aastal. See oli üsna suvaline päev ses mõttes, et avaldus seisis erakonnal lauasahtlis juba aastaid.

Kas esimees ei võtnud avaldust vastu?

Asi oli proosalisem: mul oli avalduses klausel, et seda ei tohi käiku lasta enne, kui mind on valitud. (Naerab)

Oli teil erakonna juhiga enne allkirjastamist teemakohaseid mõttevahetusi?

Ei. Arvan, et ta isegi ei teadnud enne allkirjastamist minu avaldusest suuremat.

Olete nende 900 seas, kes on 24. veebruaril kutsutud vabariigi presidendi vastuvõtule – kas lähete kohale?

Ei. Iga peo puhul võib otsustada, kas ma osalen või mitte. Seekord on nii, aga mis aasta pärast saab, eks see paistab siis.

Nüüd aga… mulle ei tundu Ilves presidendina  presidendi vääriline.

Aga need inimesed, kes lähevad… see on nende õigus, ma suhtlen minejatega ka järgmisel päeval. Samas EKREt ma mõistan, olgugi et see on poliitiline otsus, ent paljud otsused siin majas ongi puhtalt poliitilised

Mida te sellel õhtul siis teete? Istute teleri ees?

Sel päeval on meie peres palju muudki teha, sest on Hundisilma sünnipäev ja hommikust peale palju askeldamist. Ülekannet me ilmselt ka ei jälgi, kuid kokkuvõtteid vaatan uudistesaatest ikka.

Lõpetame stereotüübiga – arvutipoisid on tavaliselt nohikud ja pelgavad inimesi, aga teil vist pole seda muret olnud?

Olen väga pikalt koolitustega seotud olnud, aga kui neid poleks mu elus olnud, istuksingi kuskil väikeses toas ja kirjutaksin mingit programmi, inimeste eest peidus. Elu ja muutused sõltuvad väikestest asjadest.

1991: 11. juulil poseeris Edgar Savisaar Siberi ringkäigu ajal Sverdlovski residentsi ees koos oma tollase abikaasa Liis Savisaarega ja oma kahe lapsega - loo peategelase Erki ja tema (pool)õe Mariaga. Pildilt puuduvad Erki ema Kaire, Erki noorem (pool)vend Edgar, kes tol hetkel oli 2,5 aastane ning noorim (pool)õde Rosina, kes tol hetkel oli vähem kui aastane ning oma ema Vilja Laanaru hoole all.
Fotod: Erik Prozes, Sander Ilvest

Olete te rahul oma eluga, sellega, kuhu ise ja endana jõudnud olete?

Üldiselt küll, jah. Kõik, mis mul on, on minu enda teenitud, nende asjadega, mida mina ise oskan. Keegi ei ole mind selle koha pealt elus suunanud.

Miks te selle intervjuuga nõustusite?

Kui ma vaid teaks. (Naerab jälle muhedalt.) Eks pärast saan siis lugeda, et kus ma liiga palju rääkisin.

Kas on oht, et tuleb pärast vaibale minna?

Ei, selliseid asju mina küll ei karda. Paljudele tundub see riigikogu koht tippeesmärk, ülim, mida saavutada, aga mina seda nii ei näe. Pigem on see algpositsioon, edasi saab mõelda, kas on veel midagi teha või siis mitte.

See oli nüüd puhas, ülbuseta tõdemus, et käesolev ongi vaid üks etapp, te proovite ja saate pärast erakonna esimehele öelda: aitäh, ma rohkem ei soovi!?

Jah.

Sander Ilvest
Sander Ilvest
foto- ja videoreporter
Merilin Mändmaa
Merilin Mändmaa
disainer
Tiina Rekand
Tiina Rekand
multimeedia arendaja