Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1990ndate stiilis veebileht kuulub Indias asuvale väidetavale teaduskirjastusele, mis lubab teadustöö avaldamist juba kolme päevaga. | FOTO: Ekraanitõmmis

Eestis on kujunenud seltskond teadlasi, kes kasutavad CV pikendamiseks võimalust teadusartikkel mõnda nurgatagusesse «teadusajakirja» sisse osta. Must turg selleks vohab Bangladeshist Nigeeriani. Eesti ülikoolid tunnistavad probleemi, ent lahendust pole kellelgi.

Veebileht kuulub Nigeerias asuvale väidetavale teaduskirjastusele, kelle väitel pannakse teadusajakirja kokku ühes Viimsi eramus. | FOTO: Ekraanitõmmis

Lugu sai alguse mullu sügisel. Eesti tuntumaid plagiaadikütte, Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TKTK) teadusfilosoofia aluseid õpetav Priit Pärnapuu andis tudengitele ülesande: leida teadusinfosüsteemist (ETIS) oma kooliga seotud teadusartiklid, millest võiks kahtlustada ajakirja kehva kvaliteeti. «See, mis tudengid leidsid, oli suhteliselt piinlik,» meenutas Pärnapuu.

Selgus, et TKTK teadlased olid viimase viie aastaga ilmutanud 71 teadusartiklit, mille ETIS tunnistas 1.2 klassifikaatori alla kuuluvaks. Maakeeli öeldes tähendab see, et artiklid on ilmunud respekteeritud väljaandeis, millel on kõrgel tasemel rahvusvaheline toimetus ja eelretsenseerimine.

Kui tudengid hakkasid lähemalt uurima, varises ilupilt kokku. Leitud artiklitest koguni 59 on ilmunud musta nimekirja kuuluvates teadusajakirjades. «Näiteks 17 teadusajakirjal ei olnud ISSN-koodi. Rangelt võttes ei saa neid artikleid üldse teaduse infosüsteemi panna!» imestas Pärnapuu.

Võrdluse aluseks oli ameeriklase Jeffrey Bealli nimekiri. Beall on tunnustatud teadusfanaatik, kelle ulatuslik andmebaas on paljastanud sadu põlve otsas tehtud pseudoteadusajakirju. Kriteeriumid, mille alusel Beall petturid tuvastab, mahuvad kuuele leheküljele ent võiks kokku võtta nii: sageli ilmub selline ajakiri vaid veebis. Rahvusvaheline toimetus on tihti pelk illusioon. Eelretsenseerimine – kui seda üldse on – tehakse ära mõne päeva, mitte nädalatega.

Kellele selliseid «teadusajakirju» vaja on? Pärnapuu selgitab, et tegu on nn predatory open access ajakirjadega. Open access väljaannetes pole iseenesest vähimatki halba: kui need 2005. aastal tekkisid, oli nende idee teha teadus kättesaadavaks ka rahast sõltumata. Erinevalt varasematest, röögatu tellimuskuluga teadusajakirjadest on open access lugejale tasuta ja kirjastajad otsivad rahastust mujalt, näiteks ülikoolidelt või sponsoritelt.

Siin seisnebki konks. Üsna kiirelt taipasid ärimehed, et olukorra saab rahaks pöörata. Kui väärt teadusajakirjad lükkavad mõne teadlase töö tagasi, otsib ta meeleldi alternatiive, kus viimase õlekõrrena artikkel siiski ära trükitaks. Keskmiselt küsivad kirjastajad selle eest 170 dollarit. Kui raha juba makstud, takistusi ei tule.

Hinnangute järgi oli 2014. aasta seisuga olemas umbes 8000 sellist teadusajakirja, mis avaldasid umbes 400 000 artiklit aastas ja tõid sisse umbes 5 miljonit dollarit. Pärnapuu ütleb, et prahtajakirjade plahvatuslik kasv toimus 2012. aastal ja see paistab välja ka eesti teadlaste pühast graalist – ETISest.

Teadlased lähevad liimile

Väide pole laest võetud. Pärnapuu võttis ette kõik 5500 Eesti kõrgkoolide viimase viie aasta ETISesse kantud teadusartiklit ja võrdles neid Bealli nimekirjaga. Tulemus on kummaline: kokku 450 ilmumist musta nimekirja väljaandes. Kõige enam – 226 korral – on kaheldava väärtusega teadusajakirjades publitseerinud TTÜ teadlased. Tartu Ülikoolil on sama näitaja 103, Tallinna Tehnikakõrgkoolil 59, Tallinna Ülikoolil 32 ja Maaülikoolil 22.

Kui publikatsioonide arv oleks vaid teadlase eraasi, võikski siinkohal loole joone alla tõmmata. Tegelikult on aga publikatsioonide hulk andmebaasides, näiteks ETISes, teadlase suurim valuuta. Ülikoolide põhikirjadest tulenevalt dikteerib artiklite hulk sageli, kes pääseb paremale ametikohale või saab grandi. Veel enam, publikatsioonide hulk tuleb iga natukese aja tagant sise- ja välishindamisel ette näidata.

«Tegu ei ole pelgalt riskidega, vaid need on ka realiseerunud. Kvaliteediga on suuri probleeme,» väidab Pärnapuu, kes on nüüdseks salvestanud kümneid vigases keeles või dubleeritud teadusartikleid.

Majandusteadlased esirinnas

Kui asja lähemalt vaadata, ilmneb prahiajakirjades publitseerijate muster. TTÜs tegeleb sellega kitsas ringkond ehitusteaduskonna ja majandusteaduskonna liikmeid, kelle nimed jätab Postimees siinkohal avaldamata. Nagu TKTKgi puhul, on ka TTÜ majandusteaduskonnas küllalt levinud ühe ja sama teadustöö publitseerimine reas nurgatagustes teadusajakirjades, et saada rohkem kirjeid. Pärnapuu hoidub süüdistamast, sest pole teada, kas patused teadlased on nii käitunud rumalusest või kalkuleeritud omakasust.

Eesti markantseim kahtlaste teadusartiklite vabrik pärineb pikantsel kombel Pärnamäe enda koolist. Kui uskuda ETISt, on majandusteadlased Lembo ja Toivo Tanning tõelised rekordimehed. Nende haare ulatub Ameerika Ühendriikidest Bangladeshi ja Nigeeriani. «See on üle mõistuse vabrik. Kahe peale 66 probleemset juhtumit. See on kümnekordne professori töö,» imestas Pärnapuu.

Kui mullu 24. novembril tulistati Türgis alla Vene hävitaja, möödus vaid kaks nädalat, kui Tanningud ilmutasid teadusartikli intsidendi mõjudest kahe riigi majandussuhetele. «Kahe nädalaga seda mõju tõenäoliselt üldse ei ole. See on mõeldamatu!» väidab Pärnapuu. Ometi ei näinud Tanningute valitud teadusajakiri probleemi, et artikkel juba paar päeva hiljem trükki lasta.

Vähe sellest, Lembo Tanning kuulub ka ise hulga selliste teadusajakirjade ekspertkolleegiumi. Üks Nigeeriasse registreeritud teadusajakirjade kirjastus, mis annab välja korraga 23 teadusajakirja, väidab koguni, et nende «rahvusvaheline toimetus» asub Viimsi eramus. Viimane on juhtumisi Tanningute elukoht.

Mõistagi läks Pärnapuu TKTK juhtkonna jutule. «Sealt tuli vastus, et meist keegi ei ole pädev seda (võltsajakirjade taset – O. K.) hindama,» meenutas teadlane. Siin asubki loo puänt: niikaua, kuni kontroll teadustöö klassifikaatori üle on vaid formaalne, vaatavad ülikoolid ja ETISt haldav teadusagentuur toimuvat lihtsalt pealt.

Oleneb vaatenurgast

Lembo Tanning ütles Postimehele, et ei jaga arvamust, nagu kirjutaks ta prahiajakirjadesse. «Kirjutaks ma veel ühte ajakirja, mis on kahtlane… Aga kui neid on 50, kõigis viies maailmajaos, siis on natuke imelik öelda, et need kõik on kahtlased. Kes seda väidab, on ebakompetentne,» leidis ta.

Tanningu sõnul publitseerib ta nii palju põhjusel, et teadlase taseme määrab publikatsioonide ja tsiteeringute arv. «Meid tsiteeriti viimase kolme aasta jooksul keskmiselt kaks korda nädalas. Kas Eestis mind tuntakse või mitte, sellel ei ole mingit tähtsust – see on küla tase. Tähtis on, kuidas mind maailmas tuntakse,» leidis ta.

Tanning mängib kummalist mängu, sest maailma ühest prestiižsemast teadusandmebaasist, ISI Web of Science'ist Tanninguid ei leia. Tsiteeritavus on tõesti nähtav Google Scholaris, ent sealgi on Tanningud tsisteerinud peamiselt iseenda varasemaid töid. Olgu kuidas on, teadlaste üht mõõdikut, nn H-indeksit tõstab seegi.

TKTK rektor Enno Lend ütles, et Tanningu tegevus tuli ilmsiks kolme aasta eest. «Piilusin ka ise tema töödesse sinna sisse – see on terve Aasia tööstusharu, kes selliseid artikleid toodavad.» Praegu Tanning enam kooli palgal pole. Lend ütles, et kui varem oli artiklite ilmutamise tasu maksnud ka kool, siis viimased aastad on see olnud Tanningu eralõbu. «Eks me ole ka ise siin seda publitseerimist üle hinnanud. See rong on liikuma hakanud ja nüüd publitseeritakse kus tahes mida iganes. Me oleme saanud täpselt seda, mida oleme tahtnud toota,» nentis Lend.

Sama tunnistas ka TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal. «Kui küsida, kas me keelame inimesel avaldada (madalama tasemega ajakirjades – O. K.) või kas me jälgime hoolikalt, kus inimesed avaldavad, siis vastus on ei.» Sellest hoolimata on ka TTÜ artiklite avaldamiskulu teatud juhtudel kinni maksnud.

Veinthali sõnul tunneb ta, et publitseerimise osas tuleb teha muudatusi. Eriti sel juhul, kui teadlane identifitseerib end TTÜ esindajana. Reegleid Veinthal ei muudaks, kuid nõuaks teaduskondade juhtidelt senisest enam positiivsete praktikate esiletoomist ja halbade taunimist. Uus praktika peaks rakenduma juba tänavu.

ETISesse kirjuta, mida tahad

ETISe osakonnajuhataja Marika Meltsas ütles, et Tanningud pole üksikjuhtum, vaid värvikaid tegelasi on veel. «Eestis on selliseid inimesi – ma isegi ei julge neid teadlasteks nimetada –, kes osalevad nende ajakirjade väljaandmisel, seal ka ise publitseerivad ja kasvatavad niimoodi näiteks Google Scholaris oma h-indeksit.» H-indeks iseloomustab teadlase avaldatud tööde hulka ja nende tsiteeritavust.

Meltsase teada ei ole teadusega sahkerdajad seni saanud haridusministeeriumi või teadusagentuuri grante või projektiraha, sest nende trikk on õnnestunud läbi näha.

Haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja Aire Kolk ütles, et ministeerium on teadlik teadusartiklite avaldamise ärist, kuid ei pea seda probleemiks. «See on nähtus, mis käib kuldse open access’i ehk avaldamise eest tasu võtvate teadusajakirjadega kaasas: teatud hulk ajakirju ongi prügi,» möönis Kolk.

Seda, et Bealli nimekiri sarnaselt Belgiaga ka Eestis mõõdupuuks võtta, ministeerium ei poolda. Pressiesindaja sõnul peaks terad sõkaldest eraldama teadlased ise või vähemalt ülikoolid. «ETISesse on tõesti võimalik kuhjata igasuguste ajakirjade artikleid, kuid olulistes protsessides, kus hinnatakse teaduse taset, ei ole neist kasu,» väitis Kolk.

Tagasi üles