Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti vanim inimene: «Kahetseda pole mul midagi»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Vanim elusolev eestlane, pühapäeval 106-aastaseks saanud Arved Tamm on lähedaste sõnul üdini positiivne inimene, kelle elu on kulgenud deviisi all «midagi ei tasu südamesse võtta, kõige tähtsam on ellu jääda».

Viimased paarkümmend aastat on Arved elanud Tallinnas Pelgulinnas väikeses helerohelises kivimajas. Majauksel ootab Arvedi vennatütar Anne, kes juhatab meid teisele korrusele. Ta elab korrus kõrgemal, kuid käib iga päev lelle vaatamas.

Arved tuleb omal jalal esikusse vastu, tervitab mind ja fotograafi kui omainimesi ja juhatab seejärel õdusasse elutuppa. Tundub olevat muhe taat, mõtlen.

Elutoas torkab silma üüratu vanade kellade kollektsioon. Vanahärra on kogu elu olnud suur koguja, kuid eriline kirg on tal just kellade vastu. Ruumi ilmestavad sünnipäevaliste toodud lilled ja kommikarbid.

«Ta on selline inimene, kes jääb igas olukorras ellu. Diplomaat, kes ei lähe kunagi kellegagi riidu. Natuke meenutab ta vahvat sõdurit Švejki. Arved on justkui elus karikatuur!

Sätime end kapi ette ritta seatud toolidele istuma. Arved pikka sissejuhatust ei tee, haarab selja tagant mahuka pildialbumi, lehitseb veidi ja osutab näpuga ühele mustvalgele fotole. Selle tagaküljel seisab: «Aasta 1939. President Päts läheb saatjaskonnaga Tallinnas Kadrioru staadionile II Eesti mängusid vaatama.»

Mänge, kus Päts kohal oli, mäletab ta kui eilset päeva. «Mina tegin foto,» ütleb Arved. President Konstantin Päts oli koos riigisekretär Karl Terrasega mängude aupatroon.

Vahepeal selgub, et Anne peab tööle minema ja ta kutsub enda asemele poja Rene Tamme (29), kes aitab küsimusi küsida. Rääkima peab Arvediga kõvasti ja otse kõrva sisse, sest tema kuulmine on viimaste aastate jooksul kehvaks jäänud.

Lehitseme albumit edasi. Pätsiga seoses meenub veel Arvedile ennesõjaaegne Eesti-Läti jalgpallimäng. «Eesti võitis ja rahvas pistis kisama. Päts ütles, et ega ma hakka teiega võidu rääkima, ja kõndis minema,» muigab ta.

Meie esimesele riigijuhile on paljugi ette heidetud, kuid Arvedi meelest Päts halbu tegusid ei teinud. «Mõistlik mees oli.» Üle kõige hindabki ta ennesõjaaegset Eestit. «Pätsi aeg oli hea aeg, nõukogude aeg oli kehv,» mõtiskleb ta. Kuid usk, et Eesti saab taas vabaks, püsis temaga ja 81-aastaselt ta seda nägigi.

Pühapäeval 106-aastaseks saanud vanim eestlane Arved Tamm on elu jooksul olnud usin vanade kellade koguja. Foto: Jaanus Lensment

Kui jutt lapsepõlvele läheb, näitab ta paberilipikut kirjaga «Äda ristimine, 25. jaanuar». Arved sündis vana kalendri järgi 18. jaanuaril 1910 Liivimaa kubermangus Avinurme vallavanema Gustavi ja tema naise Marie peres kaheksanda lapsena. Tervis oli kehv ja elupäevi talle suurt ei loodetud ja nii tehti kiiresti hädaristimine. Laps valmistas aga üllatuse, paranes ja on endiselt kõbus. Tema neli õde-venda surid lapsena.

«Kui ma passi läksin saama, ütles sekretär, et paneb mulle 13 päeva juurde. Nii ongi mul sünnipäev 31. jaanuaril,» ütleb ta.

Arved kasvas üles viie venna ja kahe õega. Juttu teeb ta peamiselt oma kõige nooremast vennast Manivaldist, kes 15 aastat tagasi manalateed läks. Vend õppis sillainseneriks, kaotas 30ndates eluaastates Narva lahingus jala ja põgenes Kanadasse. Vennad suhtlesid hiljem tihti telefoni teel.

Arvedile meenub veel üks seik lapseeast. «Kui ma nelja-aastane olin, sõitis valla käskjalg hobuse seljas meile hoovi ja küsis, kus vallavanem (tema isa – toim) on, et sõda on lahti ja ta peab vallamajja tulema,» jutustab Arved. Puhkenud oli Esimene maailmasõda. «Siis sündiski mul vend Manivald,» märgib ta.

Pikemalt me tema lapsepõlvel ei peatu. Ta pakub hoopis, et võiksime muusikat kuulata, ja paneb leierkasti mängima. Kõlama hakkab «Püha öö».

Arved otsib välja antiikse telefoniaparaadi. Seejärel hakkab ta pisikest lõõtspilli mängima. Kui pärin, mis lugu ta mängib, pugistab ta naerda. «Ei oska mina mängida! Selle tegi pillimeister Jüri Mägi, kes mul üürnikuks oli.»

Märkan Lydia Koidula pildi kõrval seinal rippumas Arvedist tehtud šarži. Selgub, et selle tegi talle 70 aasta juubeliks kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kellega ta veel pool sajandit tagasi tihedalt läbi käis.

Kui Arved endale sentimentaalse tähtsusega asju näitab, ei näe ma temas kuigivõrd emotsioone. «Võib-olla seetõttu ongi ta nii vanaks elanud,» pakub Rene. «Väga keevalised ja emotsionaalsed inimesed elavad kõike rohkem läbi ja tervis läheb kiiremini kehvaks.»

Arved elutoas. Foto: Jaanus Lensment

See aga ei tähenda, et mehele tema mälestused olulised poleks. Oma vanuse kohta liigub Arved kõbusalt. Kuid selgub, et ta on elanud 13 aastat südamestimulaatoriga ning aeg-ajalt kimbutavad teda veresuhkru probleemid. Ajalehti ei loe ta juba ammu, kuid laseb neid ette lugeda. Raadiot kuulab ta siiani iga päev.

Millised tema päevad välja näevad? «Hommikul kell kaheksa ärkan ja pool üheksa õhtul lähen magama. Elu on väga hea. Minu eest hoolitseb Anne. Ja Rene tuleb hommikul ja aitab mind riide panna,» räägib ta.

Hommikuti soojendab Arved ise putru. Külmal ajal ta enam õue ei lähe. Suvel sätib end aga aiatooli ja vaatab päikese järgi, millal on aeg tuppa tagasi minna.

Arvedi sõnul pole ta kunagi kõva spordimees olnud, kuid nooremana käinud ta nii kiiresti, et keegi järele ei jõudnud. Selle jutuga seoses meenuvad talle Mustvee maadluskursused ja Kristjan Palusalu, kellega ta omal ajal läbi käis. Edasi mõttelõng katkeb.

Raske aeg Venemaal

Ta hakkab pajatama lugusid ajast, mil ta Eestist mobiliseeriti ja Venemaale tööpataljoni saadeti. Enamik mobiliseerituid viidi 1941. aastal teenima tööpataljonidesse, kus olid viletsad elutingimused. Nii ka Arved, kes oli siis parimas meheeas. Ta sattus Kambarka tööpataljoni naftabaasi ehitajaks.

Temaga koos oli tema sõber, helilooja ja koorijuht Gustav Ernesaks. Enda sõnul puutus ta kokku ka helilooja Boriss Kõrveri ja organist Hugo Lepnurmega. «Raske aeg oli,» võtab ta lühidalt kokku. Kellele ei jagunud kindaid ja jalatseid, kellele toitu. Järgnenud aasta jooksul hukkus tööpataljonides nälja ja haiguste tõttu tuhandeid mehi.

Raamatus «Eestlased tööpataljonides 1941-1942» on pilt ka Arvedist. Foto: Jaanus Lensment

Kambarkas organiseeris Arved hukkunud tööpataljonlastele samba, mis 1942. aastal tema eestvedamisel salaja surnuaeda seati. Hiljem Eestis korraldas ta tööpataljonlaste kokkusaamisi. Tõeline aktivist, ütlevad teda tundvad inimesed.

1943. aastal alustas Arved Venemaal tööd laohoidjana. Ühe aruande koostamisel tegi ta aga näpuvea ja sattus vangi. Õige pea värvati ta vangivalvurite kokaks. Kuigi talle määrati vangistust kokku kuus aastat, pääses ta enda sõnul juba aasta pärast välja.

Tal on küll neli klassi haridust, kuid tema elutarkus ja suhtlemisoskus on teda tema pikal eluteel palju aidanud. Arved on olnud veel põllumees, fotosuurenduste müügiagent, ekspediitor, turumüüja, brigadir, kiosköör, kellassepp, filmiamatöör ja palju muudki.

«Ta ikka häbenes oma vähest haridust, kuid pingutas seetõttu eriti palju,» lausub Rene.

Kui Arved Eestisse naasis, võttis ta endale naiseks müüjanna Alise. Koos hakkasid nad kioskit pidama – tema muretses kauba ja naine müüs. «Kogusime nii palju raha, et saime Nunne tänavale kodu,» lausub ta. Seal elasid nad 35 aastat.

Arved Tamme abikaasa Alise. Foto: Jaanus Lensment

Kui Alise suri, leidis Arved 75-aastaselt uue naise, kellega ta kümme aastat koos elas. Lapsi Arvedil ei ole, kuid see-eest on tal suur suguvõsa ning ta on hoidnud paljusid kui oma võsukesi. Ka Renele on Arved alati vanaisa eest olnud.

Küsin, kas ta midagi ka kahetseb. «Kahetseda pole mul midagi. Mis tehtud, see tehtud,» ütleb Arved. Rene sõnul on ta oma elus väga paljusid inimesi aidanud. «Ma ei mäleta, millal ta viimati vihane või sapine oli. Ta on suureks eeskujuks.»

Arved ise lisab, et on elanud põhimõtte järgi, et alati tuleb teiste inimestega arvestada. «Aita teist, siis on sul endal kergem.»

Ta on öelnud alati kindla ei alkoholile ja suitsule. Abikaasa surma järel hakkas ta ka tervislikumalt toituma ja sööb nüüd juba mitukümmend aastat hommikuti putru ja sibulat. Lemmiktoitudest nimetab ta kapsast, muna, skumbriat ja nüüd mitu aastat menüüsse kuulunud vähesoolaseid kartulikrõpse.

Arved tahaks elada veel vähemalt kaks aastat, et ära näha ka Eesti Vabariigi sajas sünnipäev. «Aasta pärast jaanuaris saan uue südamestimulaatori ja kui kõik hästi läheb, saan 107. sünnipäeva pidada,» ütleb ta. «Kui palju aastaid on antud, seda ei tea keegi. 106 on ka tubli arv.»

Rene sõnul hoiavad Arvedit motiveerituna eesmärgid. «Pikalt oli, kui ta tahtis elada 100-aastaseks, siis 105-aastaseks. Ta on alati endale tegemist leidnud ja eesmärke seadnud. See on ka osaliselt seotud kõrge ea ja hästi säilimisega.»

Küsin Arvedilt, kas ta ikka teab, et on hetkel vanim inimene Eestis. «Naised peaksid ju ikka vanemad olema,» arvab ta ja satub pisut segadusse. Kui ta veendub, et on juba üle pooleteise kuu kandnud praegu vanima elusoleva eestlase tiitlit, ütleb ta: «No tänan väga! Tänan väga!»

Arved soovib Eesti rahvale palju tervist ja rõhutab veel kord: suits ja viin, need ei tohiks inimese ellu kuuluda. «Ja mida vähem soola kasutate, seda parem. Sool on salajane surmaja.» Küsin, kas suhkur ka. «Suhkur ka!»

Neljatunnise vestluse järel on kahju lahkuda. Arved hüüab veel enne Renele, et ta mulle ikka mantli selga aitaks. Tõeline džentelmen!

Nagu vahva sõdur Švejk

Arved Tamme põnev elulugu oli inspiratsiooniks tema õepojale Heino Kiigele, kes kirjutas Arvedi sisse seitsmeosalisse romaanisarja «Arve Jomm»: Arved Tamm on nimitegelase prototüüp.

Heino Kiige romaani «Arve Jomm» esikaas, kuhu autor on kirjutanud pühenduse nimitegelase prototüübile Arved Tammele. Foto: Jaanus Lensment

2013. aastal lahkunud Heino Kiige noorem tütar Mare Remmelgas ütleb telefoniintervjuus, et temal on hea meel, et isa need raamatud kirjutas. «Arvedi elu on lihtsalt nii seikluslik olnud, et see tuli kirja panna.»

Arved on talle alati vanaisa eest olnud ning ta ei väsi kordamast, kui uskumatu inimesega on tegu. «See, et ta üleüldse selle jubeda sõjaaja üle elas… Ta on selline inimene, kes jääb igas olukorras ellu. Diplomaat, kes ei lähe kunagi kellegagi riidu. Natuke meenutab ta vahvat sõdurit Švejki. Arved on justkui elus karikatuur!»

Ta tunneb Arvedit kogu oma elu ja kinnitab, et ei ole iial näinud teda kurja ega torisevana. «Ta on kogu aeg positiivne! Kogu aeg õpetab, kuidas peab elama. Väsimatu tegutseja! Selline inimene, kes topib oma nina igale poole, kuid ometi ei jää kuhugi vahele. Natuke selline sahker-mahker,» naerab ta.

Mare vanaisa ehk Heino Kiige isa vangistati 1948 ja saadeti Siberisse, ema küüditati 1949 koos noorema poja Kalju ja vanaemaga samuti Siberisse. Heino ei olnud parajasti kodus ja pääses juhuse läbi. Kuid ta jäi Eestisse täiesti üksi ja Arved võttis ta oma hõlma alla.

Sugulastele, kes Venemaale küüditati, saatis Arved toidupakke. «Ta on nii paljusid aidanud ega ole kunagi midagi vastu tahtnud. Olen kogu oma elu tema tuge tundnud,» räägib Mare.

Arved on tema sõnul elanud oma elu õpetuse järgi, et midagi ei tohi südamesse võtta. «See on tema deviis läbi elu: asju ei tohi hinge võtta, ei maksa põdeda – kõige tähtsam on ellu jääda.»

Vaatamata sellele, et mehel on 106 aastat õlgadel, pole ta unustanud kombeid ega inimesi enda ümber. «Ta on stiilne härrasmees, kes hoolib siiani kõigist inimestest enda ümber,» kinnitab Mare.

Arvedile on elu jooksul ka liiga tehtud. Talle on võlgu jäädud ja summad pole olnud just väikesed. Sellele kõigele on ta aga käega löönud. «Teiste inimeste eksimused ei ole tema arvates seda väärt, et oma hingerahu rikkuda. Ta ei põe,» lisab naine.

Heinz Valk: Tamm esitas ka tavalisi argisündmusi nii, et nauditav oli kuulata

Heinz Valk. Foto: Viktor Burkivski

Mäletan Tamme väga hästi. Minu ateljee ja tema korter asusid vanalinnas suhteliselt lähestikku. 50 aastat tagasi suhtlesime tihti. Viimati käisin tal külas mõnikümmend aastat tagasi. Istusin mitu tundi ja kuulasin tema pajatusi.

Saime tuttavaks erilisel viisil. Tema oli filmiamatöör ja üks minu vanem sugulane samuti. Nad käisid Tallinnas koos ühe klubis. Minul oli juba ammusest ajast huvi vanade asjade vastu ja Tammel samuti. Minu sugulane teadis seda ja nii ta meid tutvustaski. Käisin temal Nunne tänaval ikka külas.

Tamm elas kitsas väikeses majas. Uhke uksekell oli! Kõik tema toad olid pilgeni täis igasugust vana kraami. Mööblit, kunstiesemeid, rinnamärke... Kõik oli alles hoitud! Eriti põnev oli tema pööning, kus oli virnade viisi vanu asju. Kui osutasin ühele virnale ja küsisin, mis seal all on, ei mäletanud seda isegi tema enam. Ma ei mäletagi, mida kõike ma olen Tammelt ostnud. Vanu Eesti etnograafilisi ehteid, eestiaegseid rinnamärke ja palju muud.

Tamm oli väga muhe mees. Hea jutu ja huumorisoonega. Esitas ka tavalisi argisündmusi nii, et nauditav oli kuulata.

Ta on igasugustes ametites olnud. Pärast sõda oli ta Tallinnas turukaupmees ja saime sealgi kokku. Mees võis kõigest rääkida. Millised teadmised ja mälu! Neid jutte oleks pidanud lausa lindistama. Ta tundis tohutult palju inimesi, tähtsaid tegelinskeid ja tavalisi inimesi. Ei suitsetanud, ei võtnud napsu. Põnev isiksus!

Eesti saja-aastased ja vanemad

On üsna haruldane, kui mehed elavad üle saja aasta vanuseks. Praegu on Eestis kokku 137 saja-aastast ja vanemat, neist 18 on mehed. Tartus elab kaks 104-aastast meest. Teadaolevalt kõigi aegade vanim eestlane on 112-aastaseks elanud Maria Tomson.

100-aastasi: 53

101-aastasi: 40

102-aastasi: 17

103-aastasi: 13

104-aastasi: 10

105-aastasi: 3

106-aastasi: 1

Kokku: 137

Allikas: siseministeerium

Tagasi üles