Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Välisministri kabinetti saab pealt kuulata

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Graafik: PM

Kaks aastat pärast Urmas Paeti ja Catherine Ashtoni kurikuulsat telefonikõnet Maidani snaipritest, mida pealt kuulati, on välisministeeriumi juhtkonna ruumidest osa vaenulikele eriteenistustele endiselt pealtkuulatavad.

«Me tegeleme selle teemaga,» tunnistab välisministeeriumi diplomaatilise julgeoleku osakonna peadirektor Andres Kangur. Ta räägib ministeeriumi turvatsooni laienemisest juhtkonna tööruumidesse. Samuti ülitundliku infoga töötavates sise- ja kaitseministeeriumis on nii juba aastaid.

Kangur on ametnik, kes teab luuramisega kaasnevaid ohte seestpoolt, sest ta on eriteenistusest pärit. Välisministeeriumisse asus ta kaitsepolitseist tööle umbes kaks aastat tagasi, kui tema eelkäija Pavel Kotkin – samuti kapo ja välisluure töökogemusega – korruptsiooniskandaaliga päevapealt lahkus.

Enne Kangurit olevat «välisminnis valitsenud selles asjas paras bardakk», ütleb üks luureala tippasjatundja Eestis. Või nagu teine valdkonna tipptegija mainib – välisministeeriumile on korduvalt räägitud, et tehku juhtkonna tööruumid ometi kord turvaliseks, kuid neid ei paistnud see varem eriti huvitavat.

Nüüd on asi muutumas paremuse suunas. Ja see pole kuidagi seotud sellega, et välisministeeriumis on teist kuud kantsleriametis endine välisluure juht Rainer Saks. Kuigi vaevalt et see asjale kahjuks tuleb.

Vastuluure tööga kursis olev Kangur teab lihtsalt detailideni, millised on turvaala puudumisega seotud riskid. Selle tulemusena on välisministeeriumi peamajas asuv turvaala laienenud viimase pooleteise aastaga 40 protsenti ja sinna alla kuulub juba osa juhtkonna ametiruumidest.

See töö jätkub. Minister Marina Kaljurand peab tundlikeks vestlusteks kasutama ühte oma kahest kõrvuti asuvast ametikabinetist. Tema n-ö avalik tööruum on aga siiani vaenulikele eriteenistustele soovi korral ligipääsetav ja see on turvarisk, millega tegelemist julgeolekuametnik Kangur silmas peab.

Turvariskina ei peeta silmas tavalist mobiiltelefonikõnede vaheltvõtmist, vaid harilikke näost näkku kabinetivestlusi. Eestisse vaenulikult suhtuva riigi eriteenistusele võivad need vestlused olla isegi suurema väärtusega kui mõne riigisaladusega dokumendi hankimine.

Sellega nõustub ka riigikantselei koordinatsioonidirektor Kristjan Prikk.

«Mitte alati ei paku eriteenistustele huvi ametlikult saladuseks kvalifitseeritud info, vaid hoopis see, kes kellega käib, millal näiteks viskit joob ja millest räägib,» ütleb ta. «Mitteformaalsed seosed on oluline info ja seda teadlikkust on meie ametnikes vaja kahtlemata tõsta.»

Niisiis, kui seitse kuud ametis olla jõudnud välisminister Marina Kaljuranna «avalikus» kabinetis on peetud mõni pikantsema sisuga vestlus ja Eestis luuravatel vaenulikel eriteenistustel on olnud tahtmist ja õnne see jutuajamine salvestada, siis oleks see materjal Kaljuranna võimalikku presidendiks kandideerimist silmas pidades kaardipaki tõeline jokker.

Rõhk tuleb panna sõnale «oleks». Esiteks pole teada, kas selliseid tundlikke vestlusi – nagu kunagine emotsionaalne tüli endise välisministri Kristina Ojulandi ja tema kantsleri Indrek Tarandi vahel – on seal kabinetis üldse peetud. Teiseks viibib minister Kaljurand enamiku ajast tööasjus mujal ja satub kabinetti arvatust harvem. Seetõttu on pealtkuulamise oht pigem teoreetiline.

Pealegi nõuab tema kabineti pealtkuulamine isegi hästivarustatud eriteenistuselt soliidset pingutust. Välisministri kõrgel asuvat «avalikku» kabinetti statsionaarselt pealt kuulata ei saa. Samale kõrgusele jääv Radisson Blu hotell Olümpia jääb ministeeriumihoonest selleks liiga kaugele.

Teoorias oleks see võimalik ministeeriumi taha jäävast Lembitu pargist, kuid see protseduur nõuaks väikekaubikusse mahtuvat eriaparatuuri ning pealtkuulamine ei saaks kesta kaua, kuna õhus on vahelejäämise ja sellele järgneva välispoliitilise skandaali risk.

Diplomaatilise julgeolekuosakonna juhi Andres Kanguri sõnul tegelevad nad koostöös kaitsepolitseiga regulaarselt ministeeriumis spioneerimise ennetusega. Selle all mõeldakse nii «lutikatõrjet» kui ka sagedast meeldetuletust akendele ribakardinad ette tõmmata (see nullib jutuajamiste pealtkuulamise võimaluse infrapunakiirega).

Sama jutt puudutab välissaatkondi, mis asukohast lähtuvalt peavad paratamatult töötama «punase» ehk salajase materjaliga ja kus varem puudusid isegi elementaarsed turvaruumid.

Nüüd on need olulistes kohtades olemas. Toad, mille seintesse on paigaldatud spetsiaalne turvavõrk ja kus asuvad arvutid ning mille telefonid töötavad turvaliinil. Riigisaladust sisaldavate materjalidega töötada või nendest rääkida võib vaid sellistes ruumides. Isegi siis peab turvalisuse tagamiseks iga tunni tagant teatud protseduure täitma.

Riigi julgeolekukoordinaatori Kristjan Priki sõnul on välisministeeriumi turvapingutused seda olulisemad, et nemad ja siseministeerium hakkavad 2018. aasta Euroopa Liidu eesistumise perioodil kandma salastatud infovahetuses kõige suuremat raskust Eestis.

Prikk oskab minevikku tänasega võrrelda, sest on välisministeeriumis töötanud. «Olukord on varasemaga võrreldes oluliselt paranenud,» ütleb ta.
---------------------

Eesistumine mitmekordistab salajase info mahtu

Riigikantseleis julgeolekuteemasid koordineeriva Kristjan Priki sõnul nõuab turvalisus investeerimist ministeeriumide turvaaladesse.

Ehkki turvalisuse eesmärk on laiem, on asjaga tuline kiire, sest Eestiga seotud salajaste materjalide hulk mitmekordistub juba kahe aasta pärast, kui Eestist saab Euroopa Liidu eesistujamaa.

Eestist saab siis teiste riikide info sõlmpunkt. «See tähendab, et suurendama peab ametnike arvu, kellel on ligipääs salastatud dokumentidele, kui tekitama ka kohti, kus salastatud infoga töötada saab,» ütles Prikk. «Sellest kindlasti ei piisa, mis meil riigisaladuse kaitsmiseks on praeguseks tehtud.»

Tema sõnul teame Läti ja Leedu eesistumise kogemusest, et teatud lõikudes võib salastatud info vahetuse hulk kasvada kuni neli korda. «Lätlastel juhtus näiteks nii seoses terroriteabega, sest samal ajal toimus Pariisis rünnak Charlie Hebdo toimetusele,» tõi Prikk näite.
---------------------

INTERVJUU

Välisministeeriumi turvaala suurenes poole võrra

Välisministeeriumi diplomaatilise julgeoleku osakonna peadirektor Andres Kangur, kui kaitstud on välisministeeriumi juhtkonna ruumid elektroonilise luure vastu?

Elektroonilise luurega seonduvad ohud on välisministeeriumile teada.

Välisministeeriumi juhtkond on pädev hindama, kus, kellega ja millisel tasemel vestlusi pidada. Vastavalt kohtumise sisule otsustatakse, kas kohtumine pidada administratiivalal või turvaalal. Sama kehtib kirjaliku infovahetuse ning mobiilside kohta. Turvalised ruumid ja süsteemid on juhtkonnal kasutamiseks olemas.

Välisministeeriumi administratiivalal töödeldakse väga palju asutusesiseseks kasutamiseks ja piiratud tasemel salastatud teavet. Konfidentsiaalset, salajast ja täiesti salajast teavet töödeldakse turvaalal. Salastatud teabe töötlemissüsteemi akrediteerib teabeamet. Välisministeeriumi peamaja turvaalad kooskõlastab kaitsepolitsei.

Viimase pooleteise aasta jooksul on välisministeeriumi peamajas peaaegu 40 protsenti suurendatud turvaaladel asuvate töökohtade arvu ja võimalust viia läbi koosolekuid.

Infoturvalisust et saa käsitleda muust julgeolekust eraldi. Pädevad asutused hindavad pidevalt muutuvat keskkonda ja pidevalt võetakse kasutusele uusi turvameetmeid.

Millised on juhtkonna ruumides turvaala puudumisega kaasnevad riskid?

Ehkki kogu juhtkond ei asu püsivalt turvaalal, on kõigil neil võimalus vastavaid ruume kasutada. Välisministril on näiteks kõrvuti turvaalal asuv kabinet ja administratiivala kabinet. Lähiajal on plaanis välisministri peamised tööruumid ja nende lähiümbrus üleni turvaalaks ehitada.

Välisministeeriumis teadvustatakse julgeolekuohtusid ja riske teabe töötlemisel ning sellest tulenevalt valitakse koosoleku pidamiseks sobiv koht. Võib kannatada vaid operatiivsus ja mugavus, kui salastatud teabe töötlemiseks on vaja töökohalt lahkuda. Kogu juhtkonnal on riigisaladust sisaldavale infole turvaline juurdepääs.

Kuidas ministeerium garanteerib, et tundliku sisuga arutelud ei jõuaks majast välja inimesteni, kes võivad infot kuritarvitada?

Välisministeerium on koostanud mitmeid juhiseid ning korraldanud teabeameti ja kaitsepolitseiga regulaarseid briifinguid ja koolitusi julgeolekuohtudest, et tõsta välisministeeriumi töötajate teadlikkust kaitsta iseennast ja nende valduses olevat teavet.

Kas uus kantsler plaanib mingeid muudatusi? Näiteks turvaala laiendamist?

Juba praegu on projekteerimisel ja väljaehitamisel mitmed turvaalad välisministeeriumis ja välisesindustes. Viimane vajadus tuleneb muutunud julgeolekukeskkonnast ja vajadusest operatiivselt salastatud teavet töödelda.
---------------------

KOMMENTAAR

Erkki Koort, siseministeeriumi asekantsler sisejulgeoleku alal

Rohkem tuleb tähelepanu pöörata riigi üldisele infojulgeolekule. Nõrgim koht ei pruugi olla riigisaladusega seonduv, enamasti ei ole.

Seega ei ole infojulgeolek ainult välisministeeriumi probleem, vaid selgelt terve riigi oma. Kõik julgeolekukomisjoni liikmed ning ideaalis kõik valitsuskabineti liikmed peavad töötama alal või vähemalt peab olema tagatud võimalus operatiivselt kasutada ruume, kus saab töödelda enamat infot kui AK.

(Toonase välisministri Urmas) Paeti ja (toonase Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine) Ashtoni juhtum kaks aastat tagasi näitas, et igasugust kõrgete riigiametnike või poliitikute omavahelist suhtlust puudutavat infot kogutakse, süstematiseeritakse ja kasutatakse. Olukorda võib võrrelda palju kirgi kütnud tankide ostmisega. Kui panustad rauda ega investeeri sidesüsteemidesse ning nende krüptosse, siis on sinu iga kavatsus vastasele teada ja tulejõudu investeerimine on osutunud kasutuks.

Eesistumisega seonduvate ohtude vähendamine, valdkonna töökoormuse kasv ning kulutused on vajalikud, kuid otseselt Eestit haljale oksale ei aita. Turvalisus ei ole kunagi mugav ning turvalisus ei ole odav. Aga veel kallim on turvalisuse puudumisest tekkida võivate probleemide lahendamine. Ohtude teadvustamine ja nende vähendamine on hügieeni küsimus. Kui mõnikümmend aastat tagasi oli turvavööta sõitmine pigem reegel, siis praegu ei sea keegi kahtluse alla, et selle kasutamine on norm.

Tagasi üles