Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

10 sündmust Eesti merendusajaloost

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ümbermaailmapurjetaja Ahto Valter. | FOTO: Eesti Meremuuseum

On merekultuuriaasta, mille esimene fookusteema on pühendatud ajaloole ja pärandile. Sellega seoses on Eesti Meremuuseum esile tõstnud kümme kõige olulisemat sündmust meie ajaloost, mis on mõjutanud või jätnud jälje meie ajalukku ja kultuuripärandisse.

Ajaloosündmuste tähtsuse järgi reastamine on alati subjektiivne tegevus, sest sündmuste olulisus on ajas muutuv. Selle loetelu puhul on lähtutud põhimõttest, et asetleidnu on mingi suurema protsessi alguspunktiks või on tegu esmakordse või väga erakorralise sündmusega.

Jakob Peterseni akvarell «Purjelaev Hioma». | FOTO: Eesti Meremuuseum
Läänemere suurim rahuaegne laevahukk. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Kõpu tuletorn 1920.–1930. aastatel. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Jaak Laatsi Heinaste merekooli konspekt 1891. aastast. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Allveelaevad Lembit ja Kalev 1937. aastal. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Laevaselts Linda aktsia. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Eesti Mereväe õppekompanii 1930. aastate algul. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
20. sajandi algul Tallinna–Helsingi liinil sõitnud aurulaev Primula. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu
Jäämurdja Stadt Reval. | FOTO: Eesti Meremuuseumi fotokogu

1531

Kõpu tuletorni valmimine

Teadaolevalt juba 1490. aastal taotlesid hansa kaupmehed Hiiumaale Kõpu poolsaarele, mida ümbritsevad veed olid laevahukkude rohked, maamärgi paigaldamist. 1499. aasta hansapäeval Lübeckis otsustati selle ehitamiseks Saare-Lääne piiskopi luba taotleda, mis ka saadi, kuid vahepealse sõjategevuse tõttu algas ehitus alles 1504. aastal.

Ehitus kestis Tallinna rae ja Saare-Lääne piiskopkonna vaidluste tõttu pikalt ja torn, täpsemalt öeldes küll piilar, valmis 1531. aastal. Tornimäele rajatud ehitist ei saanud toona aga veel tuletorniks nimetada, pigem oli tegu maamärgiga, sest selle otsas tuld ei põletatud. Tuld hakati tornis põletama alles 1630. aastatel.

Kõpus 1531. aastal valminud torni puhul oli tegemist esimese Eesti rannikule spetsiaalselt meresõidu ohutuse tagamiseks rajatud ehitisega. Kõpu on aga Eesti vanim ja Euroopa vanuselt kolmas seni töötav tuletorn.

1837

Aurulaev Storfürsten liinil Stockholm–Turu–Helsingi–Tallinn–Peterburi

1837. aastal sai alguse Eesti esimene regulaarne reisilaevaliin, mida käitas Turu laevandusettevõte Åbo Ångfartygsbolag.

1834. aasta lõpul nägid Turust pärit ärimehed Johan Christian Trapp ja Jacob Åkerman, et purjelaevad ei suuda enam sammu pidada üha kasvava ärielu ja tööstuse vajadustega. Tingituna vajadusest regulaarse laevaühenduse järele eriti Stockholmi, kuid ka Helsingi, Tallinna ja Peterburi suunal, otsustasid nad asutada vastava ettevõtte. Firma tellis kohe kaks laeva, ühe Inglismaalt ja teise Turust. Esimene laev sai valmis Turus 1836. aastal ja nimetati Fürst Menschikoff’iks ning teine – Storfürsten – saabus Inglismaalt Soome järgmisel aastal.

Firma alused olid esimesed Soome aurikud, mis alustasid sõitmist Tallinna. Üks laevadest sõitis regulaarselt liinil Turu–Stockholm ja teine liinil Stockholm–Turu–Helsingi–Tallinn–Peterburi. Kõige rohkem reisijaid liikus Helsingi, Tallinna ja Peterburi vahel. 1838. aastal sõitis firma laevadega kokku 4919 reisijat, neist 953 Tallinna ja Peterburi liinil ning kõigest 505 Turu–Stockholmi liinil.

1853–1854

Eestlastest meeskonnaga Hioma sõidab esimese Eestis ehitatud laevana ümber Hoorni neeme (Kaap Hoorni) Atlandilt Vaiksesse ookeani

1848. aasta 16. märtsil veesati Hiiumaal Suursadamas kolmemastiline parklaev Hioma. Laeva ehituse eest maksis «randröövlina» kuulsaks saanud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi (1744–1811) pojapoeg Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824–1899). Esimestel aastatel seilas laev Euroopa vetes.

1853. aasta 25. mail sõideti Tallinna sadamast Hollandi suunas viljalastiga. Laeva meeskond koosnes peale kapteni ja tüürimehe eestlastest (hiidlastest). Rotterdamist suunduti edasi Inglismaale West Hartlepooli, kuhu jõuti augustis. Sealt alustati sõitu üle Atlandi ookeani, sihtkohaks oli Vaikse ookeani rannikul asuv Peruu rannikulinn Callao, kust plaaniti peale võtta guaanolast. Sihtkohta jõuti 1854. aasta jaanuari lõpul. 1853. aastal alanud Krimmi sõja tõttu ei julgetud aga tagasi koju pöörduda, sest kardeti lasti ja laeva rekvireerimist. Seetõttu läks laev märtsis fiktiivselt Peruu lipu alla ja alustati tagasi purjetamist Euroopasse.

1856. aastal hakati valmistuma uueks Lõuna-Ameerika reisiks, Tallinnas komplekteeriti uus hiidlastest meeskond ja saadeti Hollandisse. Teiselt reisilt jõudis Hioma tagasi 10. oktoobril 1857.

1864

Heinastes avatakse esimene eestikeelne merekool

Eestikeelne mereharidus sai alguse 1864. aastal, kui Heinastesse (Ainažisse) rajati merekool. Koolis õpetati merealaseid teadmisi eesti ja läti keeles. 1864. aasta 23. novembril alustati Jüri Veide talumajas kahe õpilasega, 1. detsembriks oli õpilasi juba kolmteist. Õppurid olid pärit lähiümbruskonna küladest Treimanist, Kablist, Orajõelt, Häädemeestelt ja Heinastest.

Merekoolide kohta tol ajal seadust ei olnud ja seetõttu võisid sõltumata vanusest, rahvusest või usutunnistusest kooli astuda kõik, kes oskasid lugeda, kirjutada ja rehkendada ning olid eelnevalt merd sõitnud. Koolis õpetati kompassi kasutama ja merekaarti tundma. Heinaste merekool andis tõuke ka üldise Venemaa merekoolide seaduse koostamiseks. Aastatel 1873–1891 asutati merekoolid veel Narvas, Paldiskis, Käsmus ja Kuressaares.

1879

Asutatakse kaubalaevaselts Linda, mis oli oma enam kui 1000 liikmega Eestimaa kubermangu ärkamisaja suurim majanduslik ettevõtmine

Eestimaa kubermangus oli võrreldes Liivimaa kubermangu Eesti osaga 19. sajandi teisel poolel majanduses tööstusel ja kaubandusel põllumajandusest suurem osatähtsus. Seetõttu ei tekkinud Eestimaal ka ühtki põllumeeste seltsi ning rahvuslikku liikumist majanduslikult vedavaks jõuks kujunes hoopis 1879. aasta lõpus asutatud kaubalaevaselts Linda. Seltsil olid lisaks Tallinnale abiseltsid Peterburis, Narvas, Kolgal, Rakveres ja Tartus ning 1880. aastate algul oli seltsi aktsionäride arv juba üle tuhande.

Ühingu eesmärk oli seltsile ostetud laevadega kauba vedamine ja sellelt tulu teenimine. 1880. aastal osteti Norrast uus kaubalaev Morgenrøden, mis hakkas kandma nime Linda Morgenrøden. Esimeseks reisiks oli vanade relsside vedu Philadelphiasse. 1882. aastal osteti Liibavist (Liepājast) teinegi laev – Aleksander.

Seltsiliikmete omavaheliste intriigide ja oskamatu asjaajamise tõttu läks selts 1892. aastaks pankrotti ja aasta hiljem lõpetas tegevuse. Linda Morgenrøden müüdi Läti laevaseltsile Austra, Aleksander hukkus 1893. aastal Norra rannikul.

1896

Tallinna esimene jäämurdja Stadt Reval alustab tööd

4. veebruaril 1896 (vkj) väljus Tallinna sadamast oma esimesele jäämurdetööle eelmise aasta lõpus Stettini (Szczecini) Vulcan-Werke laevatehases valminud jäämurdja Stadt Reval. Esimese laevana päästeti jääst Inglismaalt Hullist pärit aurik Hope.

Tallinna sadama esimese jäämurdja tellis Tallinna Börsikomitee, mis omas tuntavat mõju linna majandusasjade arutamisel, avaldas arvamust kaubanduse, aga ka sadama, laevanduse ja tööstuse küsimustes. 1870. aastal avatud Balti raudtee avaldas olulist mõju kaubanduse kasvule Balti kubermangudes ja sadamates. Kui 1873. aastal oli sadama transiidikäive 28 750 000 tsaarirubla, siis 1880. aastaks kasvas käive 131 310 000 rublani.

Sadama kaubakäibe kasvuga seoses otsustas Börsikomitee 1895. aasta algul tellida sadamasse jäämurdja, et sadam oleks aasta ringi laevatatav. Jäämurdja ehitati Saksamaal Stettinis Vulcan-Werke tehases ja läks maksma 193 000 rubla.

1918

Moodustati Eesti Merevägi

1918. aasta novembris hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril võeti sakslastelt üle vahilaev Laine. Merejõud asutas ametlikult sõjaminister 21. novembril 1918. Mereväe esimene dessant toimus Vabadussõja esimesel kuul, 23. detsembril 1918 Kundas. Edaspidi toetati maaväge dessantidega põhjarannikul, Ingerimaal ja Riia lahes. Vabadussõjas osales mereväe koosseisus üle 150 aluse.

1920.–1930. aastate kaitsestrateegias omas merevägi olulist rolli. Ühiselt Soomega oli kavandatud sõjaohu korral Soome lahe sulgemine rannakaitse patareide ja mõlema riigi laevastiku abil. Eesti Merevägi taasasutati 1993. aastal.

1937

Valmivad allveelaevad Lembit ja Kalev

Esimese ettepaneku Eestile allveelaevade ehitamiseks tegi 1918. aastal kaptenleitnant Rudolf Schiller (1872–1938). Laevade ehitamise mõte kerkis aga tugevamalt päevakorda 1920.–1930. aastate vahetusel. 1933. aastal asutati Allveelaevastiku Sihtkapital, mille eesmärk oli Eestile ehitatava allveelaeva jaoks raha kogumine. Sihtkapitalist sai läbi aegade suurim rahva poolt läbi viidud korjandus. Hiljem, kui Eesti riik otsustas allveelaevade ehitamist ise finantseerida, muudeti sihtkapitali eesmärki ja raha hakati koguma allveelaevade hävitaja tellimiseks.

Allveelaevade hankeleping kahe kaasaegse allveelaeva tellimiseks Inglise laevaehitusfirmaga Vickers-Armstrong sõlmiti 12. detsembril 1934. Seniajani ainsad Eesti Mereväele kuulunud allveelaevad Kalev ja Lembit lasti Barrow-in-Furnessis vette 7. juulil 1936. Järgmise aasta suvel jõudsid laevad Eestisse.

1938–1940

Ahto Valter sõidab esimese eestlasena ümber maakera

2. novembril 1938 astub eestlasest purjesportlane Ahto Valter (1912–1991) New Yorgis oma jahi pardale, et alustada esimese eestlasena ümbermaailmareisi. Jahi pardal on lisaks temale ja abikaasa Margaretile ning 14 kuu vanusele pojale Ahto-Theodorile veel 19 inimest. 12. juunil 1939 jõutakse Sydneysse Austraalias. Sama aasta jõulud veedetakse Lõuna-Aafrikas Kaplinnas ja tagasi kodusadamas New Yorgis ollakse 2. mail 1940.

1994

Läänemere suurim rahuaegne laevahukk

27. septembri õhtul 1994 väljus Tallinna sadamast oma tavapärasele liinireisile Tallinnast Stockholmi reisilaev Estonia. Laeva pardal oli 989 inimest. Laev uppus 28. septembri öösel kella 00:55 ja 02:03 vahel. Laevalt õnnestus päästa vaid 137 inimest. Õnnetuses hukkus 852 reisijat, mis teeb sellest suurima rahuaegse laevahuku Läänemerel. Suurima ohvrite arvuga laevahukk Läänemerel leidis aset Teise maailmasõja ajal, kui 1945. aasta 30. jaanuaril uppus Läänemere lõunaosas reisiaurik Wilhelm Gustloff ja koos sellega 5438 reisijat.

Tagasi üles