Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vilen Künnapu: elu peabki raske olema

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vilen Künnapu Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuritudengitega. | FOTO: Eero Vabamägi

Ta on Eesti nimekamaid ja omanäolisemaid arhitekte. Ometi pole temagi pääsenud elus sügavast kriisist. Kuid ta leidis abimehed, kes aitasid raskest olukorrast välja pääseda. Järgnev vestlus näitab, kuidas materialistist sai vaimne inimene.

Vilen Künnapu näitus «Kunst, arhitektuur, revolutsioon» Eesti arhitektuurimuuseumis jääb avatuks aprilli keskpaigani. | FOTO: Liis Treimann

Vilen Künnapu võib küll olla kunstnik ja arhitekt – mõelge vaimusilmas näiteks Tallinna Viru keskusele ja Radissoni hotellile või Tartu Tigutornile, need on tema tööd (koos loomepartneri Ain Padrikuga) –, kuid arvestage, et ta on keskmisest väga teistmoodi kunstnik ja arhitekt.

Künnapu üllatab. Ta võib rääkida ühtviisi innustunult tolteekide sõdalastest («Ma ei ütle, et olen mustersõdalane. Ikka kipun vahel üle pakkuma.») kui ka jalgpallilahingutest («Vaatasin, kui Barcelona ja Arsenal tulid väljakule – sõbrad. Siis algas kõva andmine, aga pärast olid jälle sõbrad.»). Ta avaldab siiralt, et «ma ei saa tapafilme üldse vaadata, aga romantilistele komöödiatele elan väga kaasa», ja tunnistab, et oskab veidi tunnetada, mida keegi endast kujutab, ja «kui puudutan kätt, näen kas või tema tervislikku seisundit, kui palju on temas pinget ja kui puhas ta on».

Enne järgneva usutluse lugemist tasub arvestada: Künnapu kinnitab, et on ees ootava aja suhtes optimist ning kõik see, mis on negatiivne, on tema jaoks kadunud – seda ei ole olemas.

Intriigi nimel olgu lisatud mõte maalikunstnik Jaan Elkenilt, kes on võrrelnud Künnapu elukäiku ja elufilosoofia kujunemist kurikuulsa rokkari Mick Jaggeri omaga: nimelt, kuidas elupõletajast on saanud pühak.

Teile otsa vaadates ei saa jätta küsimata, miks teil on David Hockney ja Andy Warholi tüüpi prillid.

Väiksed ümmargused prillid on mul olnud juba ammusest ajast, 1970. aastate lõpust. Aga ükskord käisin Moskva sõpradega, kes on kõvad klassikalise arhitektuuri mehed, võitnud igasuguseid konkursse, Veneetsias, ja seal üks neist, Mihhail Belov, ütles, et lähme prillipoodi, ta tahab mulle sellised prillid kinkida. Ta kandis ise samasuguseid. Need on ikkagi arhitekti prillid, nagu olid [Prantsuse-Šveitsi arhitektil] Le Corbusier’il – puhas geomeetria.

Üksvahe, kui ma põhjalikult muutusin, viskasin üle parda lendurimütsid ja kõik muu sellise, aga need prillid jätsin vanast ajast mälestuseks. Sõbra kingitus ikkagi. Harjusin nendega ära.

Lisaks on teil eriline eesnimi. Kas see tuleb nimest V. I. Lenin, nagu räägitakse?

Mulle on ka seda räägitud. Aga meil oli büroos tüdruk, kelle nimi oli Ulvi, mis tuleb nimest Uljanov Vladimir Iljitš – nii et meil oli seal kaks Leninit. (Muigab.)

Ma pole vanematelt kunagi pärinud, mida mu nimi tähendab. Pole sel häda midagi. See on jõuline nimi. Lähemas ringis on mu teine nimi juba lapsest saadik olnud Villu. Aga kui on vaja ametlikku nime, kui on vaja olla natuke buldooser, siis kasutan kohe nime Vilen, sest sellega on lihtsam jõulisemaid asju teha. Elus on ju kõik seotud jõududega.

Nime täidavad energiaga ikkagi selle kandja teod. Kui teod on valdavalt positiivsed, siis vibreerib ka nimi positiivselt.

Millega teiesugune kunstnik-arhitekt oma tüüpilist päeva täidab?

Lihtsalt olen, olen kogu aeg hetkes. Tunnen, et olen ühendatud ka suure tervikuga, mingi kosmilise aparaadiga – olen selle aparaadi osa ja kulgen päevas. Iga hetk pakub midagi uut ja huvitavat.

Tõusen hilja, sest heidan hilja õhtul magama. Hommikul võtab käima saamine aega. Joon kohvi, loen ajalehte, siis hakkan linna sõitma. Kuulan sel ajal kas CD-lt või raadiost muusikat, mis energeetiliselt sobib – ilma muusikata ei saa ma sõita –, ja lähen järsku mingisse seisundisse, transsi. Nii hea on olla.

Mõned ütlevad, et oi, autosõit on tüütu... Autosõit on super! Natuke vähem kui pooletunnine sõit linna on mulle nagu meditatsioon. Seal on oma jõukohad: Merivälja, meri... Sõites pead pisut jälgima teatud asju, ei koorma end uitmõtetega. Hommikune meditatsioon on mulle väga oluline.

Päeva veedan kas büroos või käin õpetamas Tallinna tehnikakõrgkoolis – olen seal professor –, natuke ka TTÜs. Mingil ajal tegelesin rohkem kunstiga: meie Raua tänava korteri all keldris on ateljee, kus saab maalida. Neljapäeviti käin kunstihoones või linnagaleriis kunstnike ja üliõpilastega joonistamas krokiid: igaüks maksab modellile natuke ja tema võtab iga kümne minuti tagant uue poosi. Selline kiire joonistamine on mulle samuti meditatsiooni eest.

Mis vajadust need meditatsioonid täidavad?

Meditatsioonis lõikan oma sisedialoogi läbi. Muidu ikka muudkui mõtled, aga siis oled vaba, ühenduses kosmose või jumalaga, kuidas keegi tahab öelda. Siis sa lihtsalt teed ja enam ei mõtle, ja järsku kõik tulebki – sahh! Tabad mingi asja ära. Oi, see on nii hea tunne! Oled seitsmendas taevas.

Maailmas on palju toredat, olgu need ajalehed või tööasjad või poliitika või kokkulepped, aga need asjad ikkagi vangistavad sind. Meditatsioonis lõikad klõks! need sidemed ära. Seda kõike, mis on sulle koolis ja ülikoolis ja kodus pähe tambitud, ei ole enam. Nagu ka Picasso kunagi ütles: ta õppis 15 aastat, kuidas joonistada ja maalida, ning ülejäänud elu, 70–80 aastat, läks selleks, et seda ära unustada, sellest lahti saada.

Loomulikult, kui sa siin maa peal oled, ega sa saa ju metslaseks jääda. Ikka pead ülikoolid läbima ja oma kraadid ära tegema – ja siis vaikselt sellest lahti saama, vabanema. Sest mis need ülikoolid muidu on? Tuleb seal mingi mees, ta ju su peremees, ja ütleb, et ahaa, hakkame sinuga arvestust tegema. Aga sa tahad ju vaba olla.

Ja vabaduse eesmärk on selles, et...?

Kui oled vaba, tuleb suur kosmiline või jumalik energia – kuidas keegi seda nimetab –, ja siis tulevad ka maalid ja muud projektid nagu möödaminnes. Need tunded ja kujundid ja pildid, mida tahad, justkui antakse sulle – sa näed neid ja joonistad ruttu üles.

Olen palju õppinud indiaanlastelt. Nad ise ei leiuta midagi, nad paluvad kõike ja siis antakse neile lahendus. Kuidas ja kes annab, seda ei kujuta ma ette. Aga usun sellesse, et teadmised ei pea olema ainult sinu peas.

Ma usun tunnetesse. Kui mäletan mingit tunnet, siis loon selle kunstnikuna uuesti, isegi tugevamalt. Näiteks tuli mul hiljuti miskipärast meelde vana sõber Juhan Viiding. Kui nägin teda esimest korda, olin ERKIs teisel kursusel. Läksime Andres Toltsi ja Ando Keskkülaga mööda Harju tänavat, kus Kirjanike maja ja Pegasuse juures oli värav, mis viis kangialusesse; värav liikus, sealt tuli mingi heli ja naer, ja see oli nii vägev – see oli Viiding, kes seal väravaga kõlkus. Eriline energia lõi sealt puhh! välja. Just seda mäletan temast, kui on vaja temast pilti luua. Too meeleolu ja nood tunded ongi see, millest maailm koosneb. Teadmised tulevad hiljem.

Noorena kuulusite radikaalsete vihaste arhitektide hulka. Kas nooruses peabki olema uljas ning maailmale vastanduma?

ERKIs õpetati meile kohe, et kunstnik on kõige tähtsam mees ja kõik muu on väikekodanlus. Seda ei öeldud otse, aga seda oli tunda – ja nii on seal siiamaani.

Ego upitati väga kõrgele?

Jaa, väga kõrgele. Teistesse suhtusid kas kriitiliselt või natuke irooniliselt. Seda kõike oli, ma ei salga. Aga enda kaitseks võin öelda, et nii nagu mu isa oli päris suure huumorimeelega, olen samuti nalja armastanud. Nali päästis: upsakus muutus mingil hetkel naljaks, senine hoiak lagunes ära.

Kuna siis oli nõukogude aeg, olime ka vastalised. Madistasime ehituskomiteega ja eks sealt tehti meile vastu ka päris korralikult, ei hellitatud. Lõpuks olime 1980. aastatel nevõjezdnõje (riigist väljasõidu keeluga – P. P.). Siis oli natuke raskegi, kiusati taga. Aga midagi hullu polnud.

Eks noor enesekehtestaja ole natuke vastik, ebamugav tüüp kõigile, eriti poisid. Kuid sellel, kes ennast ei kehtesta, jääb jälle midagi kripeldama: ta vingub elu lõpuni, et kõik on ebaõiglane. Nii et tee oma vigurid ära ja siis on sul aega patte andeks paluda küll.

Oma arust olen nüüd suhteliselt sõbralik vend, noorusaja mõtetest vabanenud. Austan kõike elavat ja tunnen kõigile kaasa. Selles suhtes olen tugevasti muutunud.

Kas varemalt, protestimeelsena, püüdsite oma mõttekaaslastega kuidagi ka maailma muuta?

(Krimpsutab nägu.) Me ei olnud mingid dissidendid, olime ikkagi arhitektid ja kunstnikud, ja kunstnikul on nii huvitav oma mängumaailmas olla. Enamik marssis kaks korda aastas Võidu väljakul paraadil, läks sinna hea meelega ja möirgas «hurraaaa!», kui hüüti, et elagu nõukogude kultuuritöötajad. Mina hurraad karjumas ei käinud – ühe korra siiski osalesin, kui olin EKE Projektis ja tahtsin näha, mis see üritus endast kujutab; enne anti natuke viina juua, et kõik oleksid lõbusad. Ma ei käinud ka valimas. Aga ma ei pea ennast dissidendiks.

Kunstnikel oli tollal hea elu, sest neid hoiti nagu sitta pilpa peal. Meil oli oma kinnine klubi, olid oma hüved, välismaareisid. Sain just 30, kui pääsesin 1978. aastal arhitektide liidu reisiga Ameerikasse – kõige paremad hotellid, kõige uhkemad linnad... Moskvas olid kunstnike ja literaatide ja arhitektide majades kalamari ja Gruusia parimad veinid odava hinnaga, kõige uhkemad Itaalia ja Ameerika ajakirjad, mingid kaunitarid... Me kõik maitsesime neid hüvesid ja nautisime, mis seal salata. Nagu tõeline aadel. Miks peaks vastu hakkama? Muidugi olid seal egoküsimused ja Vladimir Võssotski laulis rohkem kui vaja, aga kokkuvõttes oli see päris mõnus pesa. (Naerab.)

Sellegipoolest olite kunstnikuna ulakas. Miks?

Jah, ikka olin. Eriti kui natuke napsu võtsin, tahtsin midagi kokku keerata. Aga seda ei oskagi öelda, miks... Eks ikka selleks, et vastuvoolu ujuda ja ennast kehtestada. Vastuvoolu meeldib mul praegugi ujuda, see hoiab vormis. Õiged kalad ujuvad ka vastuvoolu. Kes on poolsurnud, lähevad allavoolu. (Muigab.)

Teie kohta on öeldud, et olite 70ndail neofunktsionalist, 80ndail postmodernist, 90ndail lihtsalt edukaim arhitekt ja nüüd olete ekstsentrilisim. Kas sellised muutumised on isiklik valik või tulenevad need ajastu survest?

Eks igal ajastul on oma stiilid, aga mulle meeldib, mida ütles seesama Belov, kes mulle prillid ostis: pole tähtis, kuidas, ja pole tähtis, mis, vaid on tähtis, kes. Igal kunstnikul, kel on tugev natuur, on oma meloodia; tugev tüüp jääb ikka iseendaks. Võib-olla need, kes on vähem tugevad, upuvad ühte stiili ära.

Kui alustasin, meeldis mulle väga lossilik, raske stiil, kus on vähe aknaid ja on umbsed seinad. Mood oli ka tollal selline. Mind mõjutasid [Eestist pärit Ameerika arhitekt] Louis Kahn ja Le Corbusier. Siis tuli postmodernism. Aga kõik need asjad lagastatakse ära, sest tulevad järgijad, kes hakkavad sedasama kehvasti tegema, nii et kõik muutub lausa vastikuks. Seejärel leitakse, et mis see postmodernism ka on, hakkame tegema midagi muud. Tuli dekonstruktivism, aga seda hakkasid ka järele tegema kõik, kellele pole antudki geomeetria soont, ja ka see lagastati ära.

Küsimus ei ole niivõrd arhitektuuri või kunsti stiilis. Kui ühelt heliloojalt küsiti, milline muusika talle meeldib, vastas ta, et igasugune hea muusika. Mulle meeldib samuti alati hea kunst, ükskõik mis see on.

Vilen Künnapu abikaasa Liiviga 1970. aastate lõpus Gruusias. Foto: erakogu

Mil määral olete saanud teha seda, mida hinges tõeliselt olete ihanud?

Küllaltki palju. See on ju paras ime, et sai välismaal edukalt võistlustel osaleda. Rovaniemi Arktika Keskuse ja Los Angelese West Coast Gateway preemiad – neid annab praegugi järele teha. Võib-olla oli see üldse maksimum, mida 1980. aastail andis teha. Need tööd esindavad mingit mütoloogilist või metafüüsilist konstruktivismi. Seda stiili ei tee keegi siiamaani, olime justkui ajast ees.

Mulle meeldis juba nooruses võistelda. Tegin sportvõimlemist, aga hakkasin lõpuks kartma, kui õppisin esimese järgu trikke. Ja kergejõustikus kuulus mulle 46. keskkooli rekord 60 meetri jooksus.

Looming meenutab ka sporti – seal on samuti võistlusmoment. Aga arhitektuur on seotud nii palju teiste inimestega, ehitajate, tellijate, poliitikute ja normidega, seal tuleb teha palju kompromisse, mistõttu palju on ka pettumust. Isegi välismaa tuntud arhitektid ütlevad, et arhitekti amet on väga raske. Eriti kui oled teinud mingi hea asja ja lõpuks ikkagi teatatakse pumm!, et meile see element ei meeldi ja seda me ei tee. See on väga valus: oled ju asja sees, tugevate energiate keskel, hästi palju energiat andnud... Mulle on paar korda seepärast isegi kiirabi tulnud. Kuid see käib asja juurde.

Aga kus on kirjas, et elu ei pea raske olema? Elu peabki raske olema! Selleks me siia maa peale tulemegi, et raskusi ületada – see on elu mõte.

Kui tihti olete kinni jooksnud, nii et ei oskagi edasi minna?

Jah, seda on ka olnud, kui vaatad, et ei olegi väljapääsu. Aga küll see tuleb. Kui on üks päev raske, teine päev ka raske, kannata ära, sest tuleb päev, kui kannatus tasutakse ja kõik on väga hea.

Tegite 55-aastaselt elus kannapöörde, hindasite ümber eluväärtused. Mis seda ajendas?

See pidigi minuga toimuma. Mulle öeldi juba lapsena käe peale vaadates, et mul umbes sel ajal midagi tuleb.

Mu suur eeskuju oli Louis Kahn, kes oli ka üle 50, kui ta elu hakkas muutuma. Ta ärkas, sai nägijaks ja hakkas suuremat jõudu vahendama. Alles siis hakkas ta oma suurt arhitektuuri tegema, enne tegi hoopis midagi muud. Ja tema ema suri. Kui ema sureb, siis poisid saavad meheks. Mu ema suri ka sellal, kui olin üle 50. Siis tulid minu raskused ja muutused. Olin sõltuvustega natuke liiale läinud ja ühiskonnaga olid kerged vastuolud tekkinud. Midagi kriisitaolist...

Siis tulid järsku abimehed: indiaanlased hakkasid igal suvel oma rituaalidega siin käima, sain neilt tuge, lisaks tegin reise idamaadesse. Ütleme, et ärkasin ja sain ka nägijaks, sain paljudest asjadest aru.

Idamaalased on nähtamatule palju rohkem avatud, seal on metafüüsikat palju rohkem ja seal saadakse neist asjadest palju paremini aru. Me oleme õhtumaades ikka väga materialistlikud. Näiteks Kahnist saadi Bangladeshis palju rohkem aru kui Ameerikas, kus inimesed on nii targad, kirjutavad raamatuid – aga ei saa temast mõhkugi aru. Täielikud materialistid! Kahn oli ikkagi meedium, ta vahendas tugevaid jõudusid ja energiaid.

Käisin ka kord Bangladeshis loengut pidamas. Seal ütles vastuvõtja minu kohta, et see Villu – ma ei tea, kust ta mu seda nime teadis – on hoopis teistsugune kui need, kes on siin seni käinud. Mind võeti seal omaks.

Vaimsed asjad mulle tõesti meeldivad. Kõrgem jõud on mulle väga tähtis.

Aga enne muutumist ei olnud vaimsed asjad nii tähtsad?

Enne olid nad alateadlikult olemas, kuid ma ei teadnud neist. Mäletan, kui lugesin hästi noorena Hermann Hesse [vaimsest eneseotsingu teekonnast rääkivat romaani] «Siddhartha» ja hakkasin selle peale nutma – see oli nii võimas. Rääkisin seda teistele ümber ja nad ütlesid, et said sellest valgustuse – see nii puudutas neid.

Mäletan, kui olin Gateway konkursiga 1988 Ameerikas. Meid võeti Los Angeleses hästi vastu, olime seal kuulsad, saime teise koha, väliseestlased tiirutasid ümber. Nende seas oli ka Marju Kuut, kes oli just sinna tulnud. Saime sõbraks, rääkisime juttu. Aga ma ei olnud veel see, kes olen nüüd. Küsisin temalt, kas ta ei taha hommikuti endalt küsida, miks ta elab, miks on olemas. Tema ütles, et ei, sest kui ta hommikul ärkab, on tal tunne, et keegi nähtamatu hoiab kogu aeg käe alt kinni ja juhib ning tal on hea olla. Siis ütles ta, et olen ka päris lähedal sellele.

Mina? Sellele lähedal?! Ma polnud üldse lähedal!

Mul läkski palju aega, umbes 15 aastat, enne kui jõudsin tundeni, et keegi hoiab käe alt kinni. Mäletan, et istusin Vabaduse platsil vabaõhukohvikus, olin oma uues elemendis ja rääkisin kellegagi, kui järsku tuli Marju Kuut ja hüüdis, et oi, ma näen, mis sinuga on juhtunud, see on nii võimas ja vapustav!

Nüüd on kogu aeg hea olla, olen ühenduses suure tervikuga – see on võimas.

Kas see tähendab, et on kaks erinevat Vilen Künnapud, kumbki erinevast maailmast?

Mingi aeg tundus küll, et need on kaks erinevat inimest. Kui uus aeg hakkas, siis tundus, et ei taha vana enam üldse, ei taha kunsti ega arhitektuuri – see tundus nii tühine. (Naerab.) Tegin oma reise ja muid asju. Nüüd on sellest hulk aega möödas ja olen natuke tagasi vanas elemendis. Olen jälle n-ö tavaline inimene, aga mingite klauslitega: ma tean ja olen kogenud midagi. Olen muutunud, aga samas olen ka see, kes olin vanasti.

Arvan, et maalimine, millega alustasin neli aastat tagasi, aitas mind tagasi maa peale tuua. See on materiaalne tegevus, mitte metafüüsiline. Mulle meeldib jälle olla arhitekt ja kunstnik ja õpetaja. Ma ei ole ainult metafüüsik. Aga mingi aeg olin seda päris palju.

Miks sellega liiale läksite?

Vaimne ärkamine pidigi nii käima, et mingil ajal ei taha sa vanast maailmast enam midagi kuulda. Sa kuulud uude maailma, su ümber tekivad uued huvitavad tüübid, loed igasugu põnevaid vaimseid raamatuid.

Kas mõned ei öelnud, et Vilen on ära pööranud?

Otse ei öelnud keegi, aga eks ma tundsin, et nii mõnigi mees ei tahtnud tere öelda ja läks üle tee. Aga see käis asja juurde. Nüüd olid nad arhitektuurimuuseumis mu näituse avamisel kõik kohal, nii sõbrad kui ka vaenlased. (Naerab.) Ma armastan neid kõiki.

Enamik lihtsurelikke ei kujuta ette, mida tähendab ühendus kõrgema jõuga. Kas oskate neile seda seletada?

Ega seda väga hästi seletada saa. Looja on igal pool, ja kui sa seda tajud, tajud kõike – tekib vabaduse tunne ja ka jõu tunne. Näiteks, kui sõidan tööle, on nii hea olla, et lausa silm läheb niiskeks. Kui ühendus on tugev, kipubki silm natuke niiskeks minema. Mu energia on palju tugevamaks läinud.

Ilmselt tahaks enamik seda kogeda – aga kuidas?

Igaühel on oma tee, kui palju avanetakse, kui palju seda teadvustatakse. Ebateadlikult, arvan, on kõigil see ühendus olemas. Aga kui teadvustad seda, läheb kõik tugevamaks.

Teate, ma ei taha neil teemadel väga palju rääkida, pigem räägin punasest või sinisest värvist – see on lihtsam ja huvitavam.

Olgu, räägime. See on nüüd profaani seisukoht, aga mulle meeldib teie maalide ääretu lihtsus, et neil pole mingit meeletut esteetilist pretensiooni, millest keegi aru ei saa, ning teiseks meeldivad kirkad, puhtad, jõulised värvid. Kas teie pildid kõnelevad ka teie maailmatunnetuse lihtsusest ja selgusest?

Ma arvan, et olen selle saanud vanematelt – nemad olid ka puhtad ja säravad inimesed. Isa ja vanaema olid isegi natuke lihtsameelsed, neile meeldisid lihtsad naljad ja asjad; ema oli natuke keerulisem.

Mulle meeldib lihtsates kujundites mõtlemine. Läbi lihtsuse jõuan mingite asjadeni kergemini. Nagu öeldakse: saa lapseks, siis hakkad tunnetama jumalikku vaimu ja energiat. Mu maalides on samuti natuke lapsikust, nagu mu poja Augusti töödeski. Mu lemmikud on olnud Giorgio de Ghirico, samuti van Gogh, Gauguin, Matisse, Picasso. Lihtsate asjadega saabki väljendada keerulist. Hemingway oli ka lihtne, või Viiding oma luules – selged kujundid. Tunned, kuidas energia hakkab liikuma. Kui mõni luuletaja on liiga keeruline, loed ja aru ei saa, siis midagi ei tunne ka. Kui end segaselt väljendad, siis energia ei lähegi liikuma.

Aga nüüdisajal justkui häbenetakse lihtsust ja selgust, isegi naeruvääristatakse seda kui primitiivset. Miks?

Võib-olla on selles teatud annus kadedust, et sulle pole antud seda lihtsust, ja siis on jube hea öelda, et see on naivism.

Olete teinud palju naisakte. Ilmselt on sellelgi mingi põhjus või tagamõte?

Meeskunstnikud on ikka naisakte maalinud. Inimese keha on makrokosmose mikrokosmos, selles on olemas kogu universum. Inimese keha on nii võimas! Aga miks just naised? See on energiate yin ja yang, kui vastasenergiat puudutad. Mõned on öelnud, et mu piltidel on ka erootiline moment. Maalimise ajal küll mingit erootikat pole, aga võib-olla see tuleb hiljem juurde? Naisenergia on oluline meesenergiale. Vastandlike energiate omavaheline toimimine ja võitlus tagabki liikumise ja arengu.

Mõni ütleb, et mul on ainult linnavaated ja naised, et võiksin keerulisemaid asju maalida. Aga mulle ei ole rohkem vaja. Ma ei maali isegi konkreetset linna, vaid maalin energiat, maalin tunnet. Tähtis on vibratsioon, mida pilt tekitab.

Mida maalimine teile annab?

Oi, see on nii võimas, midagi nii vägevat pole ma kogenud! See on nagu armuseiklus. Tegemise ajal tunned, et ei saa hakkama, oled hädas. Aga pärast vaatad, et said küll hakkama. Olen nii õnnelik selle üle! Nagu inglise keeles öeldakse: arhitektuur – it’s my duty [see mu kohustus], ja maalimine – it’s my pleasure [see mu rõõm].

Olete te eriliselt tundlik inimene?

Meie, eestlased, oleme üldse sensitiivne rahvas, sest oleme loodusrahvas ja loodusrahvad on hästi tundlikud. Meil on mingeid asju vähem kui Lääne-Euroopas, aga teatud asju on rohkem, näiteks ehedust. Öeldakse, et me ei naerata. Aga me naeratame just siis, kui on vaja, ja sellega kaasneb soojus. Me ei käi kogu aeg nii ringi (veab suu kõrvuni – P. P.), et lõpuks ei saagi aru, mida keegi mõtleb. Eestlased räägivad seda, mida nad mõtlevad – kuid mõnel maal peetakse seda lausa ebaviisakaks. (Muigab.) Aga kui inimene ütleb, mida ta mõtleb, siis sealt tuleb ausus. Mida ausam on maailm, seda kergem on selles maailmas olla ja elada.

Kas maailm ei muutu hoopis hullemaks – kurjemaks ja sõjakamaks?

See on ajutine. Natuke aega veel muutub, siis hakkab paremaks minema.

Millal?

Minu jaoks on maailm juba muutunud. Ma näen teda ainult heana. Mõnede jaoks võtab see veel aega. Aga me oleme jõudnud planeedil Maa kuldaega. See on pöördumatu, et algab valgusaeg. Millal, see sõltub meist: mida rohkem on selliseid, kes ütlevad, et kõik on hästi, seda parem – seda kiiremini maailm muutub. See võib juhtuda kas või 24 tunniga, kui kõik ütleksid, et oleme sõbrad, kõik on hästi, aitame üksteist. Ei maksa kõike karta ja meedia ei pea ka kõike võimendama, vaid võiks rohkem häid asju vahendada. Lisaks sellele, et lennuk kukkus alla, juhtub ju see, et keegi armus, keegi tegi ilusa maali või skulptuuri.

Aga reaalsus on see, et kohutavad asjad toimuvad meie ümber.

Reaalsus on see, mida me ütleme ja oleme. Meie teeme selle reaalsuse. Võime luua pildi, et kõik on paha, aga kui loome pildi, et kõik on hea, siis see pilt, et kõik on paha, kaob ära, sest see ei saa toitu.

Ühesõnaga, me kõik vastutame selle eest, mis maailmas toimub. Võtame indiaanlaste sõna «laitmatu»: kui olen laitmatu ja käitun laitmatult, siis ei saa midagi halba juhtuda.

Julgen siit järeldada, et olete nüüd, küpses eas, jõudnud suure sisemise rahu ja tasakaaluni. On see nii?

Jah, on küll.

Ja kas nüüd, 67-aastaselt, on teil tänu muutumistele energiat ja loovust sama palju kui 20–30-aastaselt?

Rohkem on. Palju rohkem. Vananemine ja selle kartmine on bluff. Me oleme kõik noored ja igavesed; inimese hing on igavene.

Nagu ütlevad indiaanlased: kõik on hästi ja läheb veelgi paremaks.

Vilen Künnapu poja Augustiga 2010. aastal Indias. Foto: erakogu

CV

Vilen Künnapu (67)

Arhitekt, kunstnik, õppejõud

Sündinud 30. juunil 1948 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 46. keskkooli 1966

Lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialal 1971

Kuulus kunstirühmitusse SOUP’69 ja edumeelsete noorte arhitektide rühmitusse Tallinna 10

1969–1991 EKE Projekti arhitekt

Aastast 1991 arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik omanikke

1992–1995 Tallinna peaarhitekt

Aastast 1996 Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuriprofessor

2006–2007 vabade kunstide professor Tartu Ülikoolis

Osalemine rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel:

West Coast Gateway, Los Angeles, 1988, 2. koht (koos Ain Padriku ja Andres Siimuga)

Rovaniemi Arktika Keskus, 1984, eripreemia (koos Ain Padriku ja Lennart Meriga)

Tuntumaid töid (koos Ain Padrikuga):

Tigutorn Tartus 2008

Triumph Plaza Tallinnas 2006

Viru keskus Tallinnas 2004

Hotell Radisson SAS 2001

Tallinna metodisti kirik 2000

endine Evea Panga hoone 1998

Hansapanga Tallinna peahoone 1995

Abikaasa Liivi on arhitektuuriajaloolane (abielus aastast 1973), poeg August (38) kunstnik

Tagasi üles