Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmas Varblane, Andres Liinat: umbusaldus läheb kalliks maksma – uus riigihangete seadus võiks säästa kümneid miljoneid

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Akadeemik Urmas Varblane. | FOTO: Margus Ansu

Riigivalitsemise tõhususeteemaline arutelu on tõstnud tulipunkti valikud – peaminister ütleb, et samu asju tuleks teha paremini. Riigikontroll ja suuremad tööandjad arvavad, et tuleb teha teisiti. Sarnasel ristteel seisavad mitmed organisatsioonid. Praktika on tõestanud, et edukad on need, kes panustavad konkurentsieelistele, saates pühad lehmad tapamajja.

Andres Liinat | FOTO: Margus Ansu / Postimees

Riigipidamise ümberkorraldust arutades on kütnud palju kirgi avaliku sektori tööhõive, mille puhul on kvootidest olulisem hinnata ametnike tööga loodavat uut väärtust ja põhjusi, miks üks või teine riigitöötaja oma tööd teeb. Analüüsi tasuks alustada suurema tööhõivega protsesside, näiteks riigihangetega seonduvate tegevuste luubi alla võtmisega.

Eesti, mitte ELi bürokraatia

Uute riigihangete eurodirektiivide loomisele eelnes Euroopa Komisjoni sisuline analüüs, mis tõi välja mitu probleemi ja neist kolm on olulised ka Eesti kontekstis.

Esmalt, koos lisade ja seletuskirjaga koosneb see eelnõu rohkem kui 300 leheküljest. Juba praeguseks on Eestis hulganisti vahendusfirmasid, kes abistavad hankevaidluste lahendamisel, kuna seaduse lahtimõtestamine eeldab juristide sekkumist. Selline juriidiline mänguväljak on vaenulik nii avaliku sektori kui väike- ja keskmise suurusega ettevõtete suhtes.

Teiseks, Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt on hanke keskmine kulu Eestis 7500 eurot, millest kolmandik on ostja ehk hankija kulu, 1500 pakkuja kulu ning 3500 nn süsteemikulu. Valdava osa viimasest kululiigist moodustavad püsikulud: riigiametnike palgad, kontroll, üürikulud, vaidluskulud ning kulud ekspertide teenustele. Arvestades, et Eestis teostati möödunud aastal 10 644 hanget, on hankeprotsessist tulenev kulu 79,8 miljonit eurot, millest lõviosa kaetakse avaliku sektori rahakotist.

Kolmandaks, uus direktiiv ja täna valitsusse jõudev uue riigihangete seaduse eelnõu võimaldavad uue hankemenetluse liigina kasutada innovatsioonipartnerlust, mis soodustab innovaatiliste lahenduste hankimist. Pikas perspektiivis võiksid uudsed lahendused tuua strateegilise kasu. Samas on nii hankijal kui teenusepakkujal jätkuvalt kohtuvaidlustesse sattumise hirm loovlahenduse kasutamisel, kuna ka uus seaduseelnõu suunab otsustama alternatiivse «formaalselt sobivama» teenusepakkuja kasuks.

Kosmeetiline võit

Süvenedes uue riigihangete seaduse eelnõusse, peaks lootma, et need probleemid saavad Eestis uue seadusega kõrvaldatud. Paraku see nii ei ole. Hiljutisest rahandusministeeriumi pressiteatest saime lugeda, et uus seadus aitab hangetes osalejatel kulusid kokku hoida.

Rahandusministeeriumi tellitud analüüs vaatles lähemalt 11 muudatust ning järeldas, et neli muudatust vähendavad kulusid, viis suurendavad kulusid ning kahe muudatuse mõju on neutraalne või teadmata. Kaudsete arvestuste põhjal saame selle muudatuse puhul rääkida 350 tuhande euro suurusest säästust.

Eesti on loonud ülimalt keeruka ja kuluka ELi toetusrahade kasutamise mehhanismi. Praeguse eelnõu seaduseks saamisel jätab riik kasutamata võimalused kokkuhoiuks ja kannataks sisuline konkurents, mis tihti realiseerub kauplemisprotsessis. Viimast omakorda riigihangete regulatsioon ei soodusta. Endiselt võisteldakse formaalsusnõuete täitmise kategooriates, mis omakorda toob kaasa hulga vaidlusi ning see omakorda kulusid. Hankevaidlused (ka kohtueelsed) suurendavad riigihangete süsteemi kulukust. Väiksemad kulud ning suurema õiguskindluse ja selguse saaks tagada sarnaselt maksukorralduse seaduses siduva eelotsuse kasutamisega ka riigihangete seaduses. Rahandusministeeriumi väited eelotsuse kasutamise võimatusest on professionaalsete analüüsidega ümber lükatud.

Võimalik võit 30 miljonit

Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et alla 40 000 euro suuruste hangete osakaal on Eestis 52 protsenti. Kui eeldada, et uus lihthanke piirmäär toodete ja teenuste sisseostu puhul oleks 40 000 eurot ning ostude struktuur ei muutu, võiks oodata 30 miljoni euro suurust kokkuhoidu aastas, mille rahaline sääst jaotuks avaliku ja erasektori vahel.

Tõstes piirmäära 60 000 euro tasemele, mida planeerib Soome, oleks sääst suuremgi. Paraku määrab eelnõu piirmääraks 20 000 eurot. Meeldetuletuseks, ühe hanke kulud Eestis on ELi analüüsi kohaselt 7500 eurot. Rahaliselt väiksemahuliste hankemenetluste läbiviimine on majanduslikult ebamõistlik ja ressursimahukas, ütleb Euroopa Komisjoni analüüs.

Paremad ettepanekud on olemas

Ettevalmistatav eelnõu on tugevalt usaldamatuse poole kiivas. Vaadeldes protsessi keerukust, kulukust ja ebaratsionaalsust, saab väita, et proportsionaalsuse ja säästlikkuse põhimõtted on pelgalt sõnakõlks. Üldpõhimõtete tasakaalustamatus ning usaldamatusele tuginev hoiak tekitab süsteemseid kulusid. Seda nii avalikele kui ka eraõiguslikele ettevõtetele. Eesti erasektor kulutab ca 30 miljonit eurot aastas pakkumuste vormistamisele, mida kunagi ellu ei viida. Kontrolli pooldajatele tasub siinkohal meenutada, et Eestis on edukalt rakendatud üle 1000-euroste arvete deklareerimine.

Lõpetuseks, praegune riigihangete seaduse eelnõu omab riigihalduse ja majanduse ergutamise osas suurt potentsiaali. ELi direktiividest tulenevad nüansid on eelnõusse sisse kirjutatud ning mitmed õigused ja kohustused paika pandud paremini kui varem.

Avalik-õiguslikke ülikoole ühendav ja nende ühishuvide eest seisev Rektorite Nõukogu esitas seaduse loojatele ettepanekute komplekti riigihangete seaduse loomiseks ja muutmiseks (vt www.hankedlihtsaks.ee). Me ei näe põhjust, miks peaks riik suhtuma umbusaldavalt nii Eesti avaliku sektori institutsioonidesse kui erasektorisse – säärane umbusaldus läheb lihtsalt liiga kalliks maksma.

Täismahus saab artiklit lugeda Postimehe arvamusportaalist.

Tagasi üles