Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Enamik inimkaubanduse juhtumeid on seksuaalkuriteod

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Olle Selliov | FOTO: Juss Saska
Eda Mölder | FOTO: Tairo Lutter

Globaalse orjandusindeksi alusel elab Eestis ligi 5300 nüüdisaja orja. Kuigi registreeritud juhtumeid on palju vähem, peab Ohvriabi juht Olle Selliov seda suurusjärku üsna reaalseks.

«Ma arvan, et see arv on reaalne, kuna igapäevaelus me ei märka ega tunne neid juhtumeid ära,» ütles Selliov.

«Ohvriabis registreeriti möödunud aastal 16 inimkaubanduse juhtumit ning selle 5000 kõrval tundub see väga ebaoluline arv,» lisas ta. Mullustest juhtumitest oli neli seotud tööalase ärakasutamisega, ülejäänud seksuaalkuriteod.

«Kui kõnnime Tallinna vanalinnas ringi, siis kui palju me teadvustame endale, et ka kerjamisjuhtumid võivad olla seotud inimkaubandusega? Seal on vahendajad vahel ning inimkaubanduse põhiline tunnus on see, et keegi lõikab seejuures teiste inimeste arvelt väga suurt kasu,» selgitas ta.

«Teame ka seda, kui palju inimesi käib Eestist Põhjamaades tööl ja teeb seda samuti vahendajate kaudu. Meedia kaudu on meieni jõudnud uudised sellest, et paljud neist töötavad ebainimlikes tingimustes ja need on käsitletavad inimkaubanduse juhtumitena,» rääkis Selliov.

Sotsiaalkindlustusameti juurde kuuluvale Ohvriabile annab kannatanute kohta infot enamasti politsei. «Pean hästi oluliseks, et inimesed ikkagi reageeriks inimkaubanduse juhtumitele, kui nad neid märkavad,» lisas Ohvriabi juht.

Orjandusindeksi andmetel on Eestis sajast inimesest 25 orjapidamise ohvriks sattumise suhtes eriti haavatavad. Selliov toob välja, et tegemist on vähekindlustatud inimestega, kuid nende alla kuuluvad ka tänavatel hulkuvad noored, kelle vastu vanemad või hooldajad huvi ei tunne. «Ka need, kes suunduvad välismaale õppima, on kupeldajatele haavatav sihtgrupp,» lisas Selliov.

MTÜ Eluliini juhatuse liige ja psühhoterapeut Eda Mölder rääkis, et kui seni on kõige rohkem avastatud seksuaalkurjategijaid, kes on oma ohvri liikumisvabadust piiranud, siis värskemate juhtumite valguses võib hakata rääkima ka koduorjuse kasvust.

«See on töö kodumajapidamises kellegi heaks, kellegi kodus. Ma poleks üldse ette kujutanud, et Eestis võiks olla sellisel tasemel koduorjust,» tõdes Mölder. Tema sõnul ei oska või ei taha ümberkaudsed inimesed sellist kuritegevust märgata.

Ohvrite põgenemist takistab tõsiasi, et enamasti kasutab orjastaja räiget vägivalda ning ohvril pole isiklikku raha. «Raha on ära võetud ja pole sugulasi, kelle juurde minna. Ohvri telefon on kontrolli all: võidakse sisse helistada ja anda töökorraldusi, aga pole raha, et välja helistada,» rääkis Mölder.

«Tihti on orjastatud ohvrid teiste inimeste vaateväljas ja see on nende suurim võimalus. Orje viiakse eri kohtadesse tööle, nad on kodumajapidamises. Tohutud hulgad inimesi näevad seda olukorda ega julge reageerida,» kirjeldas Mölder.

Psühhoterapeudi sõnul on ümbritsevatel inimestel raske mõista ja uskuda, et tegemist on lubamatu teoga ja selline asi toimub nende läheduses. Halvimal juhul nähakse orjapidamist kaudselt ka endale kasuliku tehinguna, mis seab moraalinormid kahtluse alla.

«Vaadates Eesti orjastamisjuhtumeid, siis need on kestnud aastaid. Kui juhtum tuleb avalikuks ning politsei ja meedia asuvad seda uurima, siis ei mõtle keegi sellele, mida ohver tunneb ja üle elab,» märkis ta. Tema sõnul valitseb ühiskonnas enamasti suhtumine, et ohver on rumal.

Orjapidamise ohvrid on sotsiaalselt ja majanduslikult väga haavatavad inimesed, kellel on tihti kas suhtlemisraskused või muud tüüpi alaareng. «Kui selle inimese ellu tekib keegi, kes pakub tööd või muid võimalusi, haaratakse sellest kinni. Inimkaubanduse mõistes on see värbamine ja toimub manipuleerides. Eriti haavatavad on need, kellel on seejuures ka oma sissetulek: orjastaja võtab pensioni või muu abiraha endale,» selgitas psühhoterapeut.

Tagasi üles