Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Provokatiivne paipoiss Allar Jõks

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Allar Jõks ja tema elukaaslane Heidi Vilu teel Kadrioru roosiaeda iseseisvuse taastamise päeva vastuvõtule. | FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Mitmes avalikus ametis töötanud ja ambitsioonikalt avaliku elu tegelast etendav Allar Jõks on eelistanud jätta endast provokatiivse paipoisi mulje.

2003. aastal, kui Allar Jõks andis värske õiguskantslerina Kuku raadio «Tegija» saates kahetunnist intervjuud, kostis saatejuht Erki Berendsi häälest igavust. Saatejuht üritas niipidi ja naapidi, et toona veel väga vähe tuntud Jõksilt kätte saada kasvõi mõnigi nooruses tehtud ja üle piiri läinud ulakus – aga ei. Jõks on nii korralik mees, et ainuke patutegu, mille pärast tal piinlikkust tunda, oli Kullamaa keskkooli 10. klassis enne pidu koos sõbraga ära joodud kaks Moskva õlut, seejärel õpetajale vahele jäämine ning ema käest võtta saamine.

Ühes viimases Lääne Elule antud intervjuus tunnistab Jõks, et on kaheksa aasta jooksul kolm korda autoroolis kiirust ületanud ja ühe vale vasakpöörde teinud. Kõik.

Jõksi maine on nii plekitu, et hirm hakkab.

Koolis oli ta väga tubli spordipoiss (keskmaajooksus oli aastaid tema nimel Lääne maakonna rekord), aktiivne, osales väitlustel, sai häid hindeid. Juba kooliajast mängib ta võrk-, korv- ja jalgpalli. Ta pole meeskonna kapten, kuid see-eest väike ja vintske.

Ülikoolis sai ta õppimisele pühenduda alles pärast naasmist Nõukogude sõjaväeteenistusest, 1980. aastate lõpus – Jõks kuulus aastakäiku, mille poisid ülikoolist esimese kursuse sügisel aega teenima võeti.

Ülikoolis õigusteadust õppides ta silma ei paistnud – see olekski väikest kasvu maapoisile keeruline olnud, eriti kui samal kursusel õpib juhtumisi niisugune pikk ja hoogne mees nagu Juhan Parts.

Jõks leidis kursuselt kiiresti oma esimese naise Eve ning kolis ühiselamust juba teisel aastal üürikorterisse.

«Pealehakkamist tal on,» nimetas üks endine kohtunikust kolleeg Haapsalu aegadest. Läänemaale Haapsallu läks Jõks pärast ülikooli tagasi, asus tööle äsja poolenisti põlenud vanas kohtumajas ja tegi seal kiiret karjääri maakohtu esimehe ametini. 1990. aastatel polnud noorte kiire karjäär mingi ime.

Ülemeelik sõumees

Haapsalus kogus noor kõrgharitud mees, kellel naine ja väike poeg, vaikselt tuntust. Jõks vedas kohalikku juristide klubi, mis käib puhuti koos tänini. Jõks võeti kohalikku koorekihti ühendavasse korvpalliklubisse, millel nimeks Pühapäevaklubi. Kui maakohtunik 1995. aastal Tallinna ringkonnakohtunikuks läks, oli ta kodulinnas juba nii tunnustatud, et Haapsalus peeti veel mitu aastat hiljemgi Allar Jõksi mälestusvõistlusi. Jõks käis auhinda üle andmas ja puha. «Sõu talle ju meeldib,» nimetas üks pühapäevaklubiline.

Kohtusaalis oli Jõks väikest viisi nalja teinud. Talle meeldib intervjuudes seda lugu meenutada. Nimelt kirjutas kohtunik Jõks otsusesse ülemeelikus stiilis, et kui seadus lubaks, määraks ta skulptuuri «Kepimurdja» varastanule karistuseks häbipostis seismise Haapsalu lossiplatsil.

Enne Haapsalust lahkumist oli kohtumajas ja linnas palju sosistamist kohtuesimehe eraelu üle. Aga siis läks ta koos perega ära Tallinna ringkonnakohtu kohtunikuks.

«Ta oli õiglane kohtunik,» kiitis Jõksi palge ees ringkonnakohtus käinud advokaat. Nüüd peab advokaadiametit ka Jõks, ent 1990. aastatel ei saanud kohtunikud head palka ning noortest, uue aja kohtunikest oli pidevalt puudus. Kas oli see missioonitunne või midagi muud, mis sundis Jõksi toona eelistama seda ametit rikkaks advokaadiks saamisele.

Läänemaa poiss Tartust

Läänemaa (Kullamaa-Haapsalu-Nõva) on Jõksi jaoks koht, millega ta end kõige enam identifitseerib. Sündinud on ta aga hoopis Tartus ning üles kasvanud Põlvamaal Verioral ja Valgamaal Hummulis. Läänemaale Kullamaale jõudis Allar ema ja kasuisaga alles 7. klassi astudes.

Jõks käib küll tänini Hummulis tädi perel külas, aga Kullamaa keskkooli vilistlaste kokkutulekutelt ei puudu ta eales, käis aastaid Kullamaa meeskonnas võrkpalli mängimas ning Kullamaalt pärit semudega peavad Tallinnas omavahel Kullamaa tenniseturniiri.

Jõksil on temast hulk aastaid vanemad õde ja vend – mõlemad juristid. Õde Ingrid Raag on Haapsalus investeerimisfirma tegevjuht ning vend Henn Jõks olnud juba kaua riigikohtunik. Isast Endel Jõksist jäi pere raske õnnetuse tõttu ilma, kui Ingrid ja Henn olid teismelised ning Allar alles paariaastane.

Õige pea pärast Allari keskkooli lõpupidu kolisid ema ja kasuisa Nõvale. Jõksile meeldib kiita, kui ilus on Peraküla rand.

Tundmatu õiguskantsler

2000.–2001. aastal oli õiguskantsleri ametikoht tühi. Lennart Meri otsis esimese õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja järglaseks noort naksakat juristi. Esimese pakutu, noore juristi Priit Kama kukutas riigikogu ühe häälega läbi. Järgmised variandid olid vanemad ja kogenumad – Rein Müllerson ja Kaido Pihlakas –, kuid oli juba ette teada, et riigikogu ei toeta neidki.

Toona presidendi kantseleid juhtinud Urmas Reinsalu tassis ette järjest uusi nimesid. Sõelale jäi noor kohtunike ühingu esimees ja ringkonnakohtunik Allar Jõks. 20. veebruaril hääletas riigikogu Jõksi 72 häälega õiguskantsleriks.

Kui Truuväli oli olnud vaoshoitud stiiliga õiguskantsler, siis Jõks tõi põhiseadusliku institutsiooni rahva ette. Ta võttis sõna, oli kriitiline kaitseväe juhtimise, erakondade rahastamise, hoolekandeasutuste, vaesuse teemal. Mis toimus mehe peas, kelle nii võimas esiletõus võis tema ülikooliaegseid tuttavaid korralikult üllatanud olla? Mis plaanid tema peas seitsme õiguskantsleriaasta jooksul küpsesid?

Kaalutlev, ütleb Jõksi kohta üks endine kolleeg.

Poliitikaga ja poliitikutega flirtis Jõks nii õiguskantsleri ameti lõpuaastatel kui ka pärast seda. Kas see oli soov end maksma panna või tugev õiglustunne ning ühiskondlik närv? Õiguskantslerina oli ta poliitikuid punase rätikuna ärritanud.

Palgaks selle eest oli hale põrumine riigikogus 2007. aasta lõpus, kui Jõks kandideeris teiseks ametiajaks. Reformierakonna ja Keskerakonna 56 häälega kukkus Jõksi kandidatuur kolinal läbi. Uueks õiguskantsleriks valiti Indrek Teder.

Ilmselt pole Eestis erakonda, kes pole Jõksi oma ridadesse kutsunud, aga Jõks on kuni viimase ajani poliitilisest süütusest kinni hoidnud.

2011. aastal mõelnud mees esimest korda, et võiks presidendiks kandideerida. Selle sõu pani toona kinni Indrek Tarand, kes kandideeris ametis oleva presidendi vastu. Edevus, mis Jõksi «Ühtse Eesti suurkogu» etendusel erakonna esimeheks kandideerijat mängima viis, on Jõksi 2016. aastal päriselt presidendirallisse toonud. Viimase hetkeni on mees mänginud peitust: astunud peaaegu valguse kätte ja taandunud siis jälle kulissidesse.

Sõumees peab sisenema suure paugu, sirge selja ja efektiga.

Mängus sees

Mai lõpust on Allar Jõks, kelle tulekust-mittetulekust poliitikasse on saanud paras naljalugu, lõpuks avalikult poliitikategelane. Nüüd tuleb tal küsimustele vastata ja olla valmis, et tema eraelu seni kaitsnud rüü osutub ootamatult viledaks.

Kui Jõks poleks pärast õiguskantsleri ametist priiks saamist peenemast jahust küpsetatud advokaadileiba maitsma hakanud, oleks tal praegu lihtsam teistest puhtamat kandidaati etendada. Ent advokaaditöö juba on kord selline, et rääkida tuleb ka nende kaitseks, kes nii väga puhtad poisid pole.

Sellest hoolimata on Jõks neil valimistel tugev kandidaat. Kuigi ta pole ideaalne ja on selleks ametiks võib-olla veel toores, on tal potentsiaali, tubli toetus ja arvestatavad šansid.

Poliitikud teavad ja arvestavad sellega. Seda näitab seegi, et endine peaminister, eurovolinik Andrus Ansip pidas vajalikuks isiklikult Jõksi rünnata ja teatada: «Mina endale sellist presidenti ei taha, kes on raha eest valmis võitlema ka Eesti riigi huvide vastu.»

See oli vesi Jõksi veskile. Parteitu kandidaadi kampaaniale ei mõju miski paremini kui paadunud võimuerakonna esindaja mürgine märkus – on ju Jõks alati klikivõimu vastu võidelnud.

Tagasi üles