Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Üheksa kohustuslikku mereäärset kohta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Merekultuuriaasta muudkui käib. Kui lainete imetlemine igavaks kisub, võib aga iga huviline käia ka põnevamaid paiku ja rajatisi uudistamas. Arter teeb väikese tiiru, mis ehk ärgitab teilgi jalad kõhu alt välja.

Häädemeeste ja Kabli küla

Häädemeeste piirkond on tuntud oma 19. sajandi teise poole purjelaevaehituse poolest. 1861–1927. aastani kanti Eesti laevaregistrisse 89 Häädemeestel ehitatud laeva. Tänapäeval meenutavad Häädemeeste meeste vägevust nii Kabli külas asuv reeder-kapteni Jakob Marksoni (1840–1930) rajatud Selja talu kui ka Häädemeeste muuseumi ning naabruses Lätis asuva Heinaste merekooli muuseumi materjalid.

Kolmemastilise kuunari Priius veeskamine Häädemeestel 1921. aastal. Foto: Eesti Meremuuseum

Jämaja kalmistu

Saaremaal Torgu vallas asub ainulaadne, Eesti kõige mereäärsem Jämaja luteri usu kalmistu. Kalmistul asub mälestusmärk Saksa mootorlaeva Moero meeskonnale. Laatsaretlaev oli teel Tallinnast Saksamaale, kui teda tabas 22. septembril 1944. aastal Vene ründelennuki torpeedo. Laevas oli 3300–3500 inimest, neist 1500 eraisikut. Laevahukust pääses eluga ligikaudu 650 inimest. Mälestusrist Moerole avati 22. septembril 1996.

Jämaja kalmistu 1930. Aastal. Foto: Eesti Rahvusarhiiv

Kihnu kivilaev

Kihnu Mere Selts on algatanud ajaloolise Kihnu kivilaeva ehitamise, mille eesmärk on ühtlasi ka laevaehitustraditsioonide taaselustamine väikesaarel. Laeva nimeks on valitud Altärä.

19. sajandi teisel poolel tõi sadamate, tänavate ja merekindluste ehitamine ning linnade kiire kasv kaasa suure nõudmise ehituskivide järele Baltikumis. See hoogustas laevaehituse kasvu rannikul, sest kive veeti ehitustele enamasti rannikuäärsetest piirkondadest.

Kivikaubanduses tegutsesid Eestis kõige aktiivsemalt kihnlased. Enne Esimest maailmasõda, kui nõudmine kivide järele oli eriti suur, tõusis kivisülla hind Riias 50–60 kuldrublani. Suve jooksul võis ühe laeva teenistus olla seega 1500–6000 rubla.

Esimesed, 19. sajandi keskel ehitatud kivilaevad olid väikesed, 500- kuni 2000-puudase  kandejõuga kinnise tekiga laevad, mis mahutasid pool kuni kaks kuupsülda kive. Kihnu kiviveo kõrgaeg oli Vene-Jaapani sõjast kuni Esimese maailmasõjani, mil kive veeti Riiga, Liepajasse, Tallinna ja Pärnu. Kihnu kiviveolaevastiku hävitas Esimene maailmasõda. 1915. aastal, kui sakslased Riia lahte tungisid, püüdsid ärevuses tsaarivõimud takistada sakslaste sissepääsu Riia lahte, mistõttu uputasid terve hulga laevu Irbeni väina. Riia lahte jõudnuna põletasid sakslased Tahkuranna lähistel Kihnu laevu.

Laevaehitus käib Kihnu vanas jõujaamas ja on kõigile avatud. Loe lähemalt http://www.kihnumereselts.ee/kivilaev/.

Kaldale tõmmatud purjelaevad Kihnu rannas. Foto: Eesti Meremuuseum

Kiideva kaluriküla

Läänemaal tasub teha peatus kaunis Kiideva kalakülas. Matsalu lahe rannikul, Puise poolsaarel asuv Kiideva on üks Läänemaa väheseid klassikalisi kalurikülasid. 1930. aastatel oli Kiideva Läänemaa olulisim kalapüügikeskus. Madal merelaht on tinginud kohalike kalurite rannapüügi ning rändpüügi. Lisaks Kiidevale elasid paljud kalurid hooajaliselt, jaanipäevast mihklipäevani Saaremaal. Saaremaa looderannikule võeti kaasa nii oma perekonnad kui ka koduloomad. Püüti peamiselt lesta ja räime. Saaremaale ehitasid kiidevlased oma peredele suvised hütid-elamud, veel 1960. aastatel olid Saaremaa külades kiidevalaste majad alles.

Kiidevas on korrastatud väikesadama kõrval loodud võimalused matkamiseks ja telkimiseks, olemas on ka piknikuplats. Kiidevas asub linnuvaatlustorn koos Matsalu lahe liigirikkust tutvustava infotoaga ning algab matkarada naaberkülla Puisesse.

Loe lisa http://avasta.laanemaa.ee/kiideva.html.

Vaade Kiideva sadamast külale. Foto: Eesti Meremuuseum

Kiideva kalurid Ansekülas rändpüügi ajal. Foto: Eesti Meremuuseum

Prangli saar

Prangli saare üheks vaatamisväärsuseks on aurulaeval Eestirand hukkunute mälestusmärk. 1910. aastal Šotimaal ehitatud laeva ostis Eesti osaühing Kalandus 1932. aastal. Aurikut kasutati 1936. aastani heeringapüügi baaslaevana Islandi ümbruses. Alates 1937. aastast kasutati Eestiranda kaubalaevana, 1940. aastal laev natsionaliseeriti. 24. augustil 1941 Tallinnast väljunud laev pidi konvois viima Nõukogude armeesse mobiliseerituid Kroonlinna. Laeva pardal oli eri hinnangutel 3500–5000 meest. Eestiranda tabasid Keri saare juures Saksa armee pommid. Laevakapten Boris Nelke keeldus Leningradi poole edasi sõitmast, ta juhtis lekkiva laeva Prangli lähedale madalikule. Järgmisel päeval tabasid laeva uued pommid.

2762 (või 2672) meest jõudsid Prangli saarele, kus kolonel Arved Engmanni juhtimisel võeti Pranglil olnud punaarmeelastelt võim enda kätte ning saarel heisati sinimustvalge lipp. Prangli saarele maeti 44 inimest.

Aurulaev Eestirand 1936. aastal Tallinna sadamas enne heeringapüügile sõitu. Foto: Eesti Meremuuseum

Ruhnu tuletorn

Legendi kohaselt olevat Gustave Eiffel enne Pariisi kuulsa torni ehitamist projekteerinud tuletorni Ruhnule. Legend pole kinnitust leidnud, kuid Ruhnus Håubjerre mäel asuv metalltuletorn on üks omapärasemaid Eesti ranniku tuletorne.

Esimene puidust ülestõstetav tulepaak rajati Ruhnu 1646. aastal. Tegemist oli väga lihtsa konstruktsiooniga, mis meenutas pisut kaevukooku. 1860. aastal alustas saarel tööd puidust kuuetahuline tuletorn.

19. sajandi teisel poolel hakati ehitama metalltuletorne, sest nende rajamine oli tunduvalt odavam kui kivitornide ehitamine. 1875. aastal telliti Prantsusmaalt Le Havre’ist metalltuletorn, sest senisesse puidust torni ei olnud liigse raskuse tõttu võimalik uut tüüpi valgusaparaati paigaldada. Metallist detailide kohaletoomiseks ehitati paadisild ja üle luidete tuletorni asukohani kulgev kivitee. 1877. aastal tööd alustanud tuletorn koosneb terasest silindertornist ja seda toestavatest raudtorudest ehk kontraforssidest. Sellise konstruktsiooniga tuletornidest on Ruhnu ainus Läänemere rannikul.

Ehkki Ruhnus pole enam kui kümme aastat majakavahti ja tuletorni töö on automatiseeritud, on tuletorni vahetus läheduses 19. sajandi teisel poolel ehitatud tuletorni abihooned – elamu, saun, kelder, ait, tall ja petrooleumiait.

Alates 9. juunist 2016 on Ruhnu tuletorn külastajatele avatud.

Ruhnu tuletorn. Foto: Eesti Meremuuseum

Suursadama ait

Suursadam Hiiumaa kirderannikul on Eestis ainulaadne sadamaehitiste kompleks, millest kerkib võimsaimalt esile 1815. aastal valminud sadamaait. Punase kivikatusega kolmekordne ristkülikukujuline hoone on ehitis, mis sadamaalale saabujale kindlasti esimesena silma jääb ja huvi äratab. Nimelt on Suuresadama ait ainus omataoline, mis Eestis säilinud. Aita on kasutatud viljahoidlana, kuid asukoht varasema laevaellingu kõrval lubab oletada, et seal hoiti ka laevaehituseks vajaminevaid materjale ja tööriistu. Nüüd asub aidas merendusajaloo ekspositsioon.

Esimesed teated Suuresadama kohta pärinevad 1570. aastatest, mil Rootsi kuningas Johan III läänistas Hans Wachtmeisterile Sääre külas kaks adramaad, kuhu viimane ehitas sadamasilla ja lubjaahju, mida esialgu küla järgi Serle Hamniks kutsuti. Teadaolevalt asus seal juba 1639. aastal tollipunkt ja lupja veeti nii Turu kui ka Viiburi lossi ehitusele. 17. sajandil kujunes Suuresadamast (rootsi k Djuphamn, saksa k Tiefenhafen) saare tähtsaim sisse- ja väljaveosadam. 1680. aasta paiku rajas hollandlane Erasmus Jacobsen Bloedysel Suuresadamasse laevaehitusettevõtte, mille tarbeks ehitati sinna sepikoda, köiepunumistöökoda ja teised vajalikud hooned. 1692. aasta navigatsioonihooajal läbis sadamat 231 laeva ja paati.

Pärast Põhjasõda laevaelling enam tööd ei jätkanud. 1796. aastal ostis Suuremõisa mõisa koos selle valdustega Otto Reinhold Ludwig Ungern-Sternberg. Tema kätte oli koondunud enamik saare viljakaubandusest ja Suuresadamast sai jälle saare tähtsaim kaubasadam. Taastati laevaehitus ettevõte Suuresadamas. Kuigi enamasti kutsusid mõisnikud laevaehitusmeistri kaugemalt (nt Hollandist või Saksamaalt),  olid laevaehituse juures tööl kohalikud laevapuusepad. Suursadamast kujunes 18. ja 19. sajandi vahetusel laevaehituspaik, kus valmisid Eestimaa suurimad purjelaevad.

Aidas asuv merendusajaloo ekspositsioon on avatud etteteatamisel. Vaata lähemalt https://www.puhkaeestis.ee/et/suursadam.

Suursadama aidahoone 2013. aastal. Foto: Eesti Meremuuseum

Laeva ristimine Suursadamas 19. sajandi lõpul. Foto: Eesti Meremuuseum

Toila sadam

Miks mitte minna merekultuuriaastal Eestit avastama meritsi. Põhja-Eesti rannikul asuv Toila väikelaevasadam on ideaalne koht sildumiseks ja ühe Ida-Virumaa vaatamisväärsustega tutvumiseks.

Enne Teist maailmasõda oli Kunda ja Narva-Jõesuu vahelisel rannikul sadamaid vähe, sest merest kõrguv pankrannik ei olnud sadamate rajamiseks soodus. Toila kalurikülaski oli tavaks paatide kaldaletõmbamine ning suuremaid sadamarajatisi seal polnud, kui ehk vaid väike sadamasillake. Olukord muutus aga 1930. aastate keskel, mil Eesti töösturid ostsid Toila-Oru lossi selle endiselt omanikult Grigori Jelissejevilt ja kinkisid Eesti riigile. Lossi asuti ette valmistama presidendi suveresidentsiks ning alustati mastaapsete korrastustöödega. Suur osa vajaminevast materjalist tuli meritsi kohale tuua, mistõttu ehitati umbes saja meetri pikkune sadamasild.

1937.-1938. aasta talvel alustas veeteede valitsus Toilasse kauba- ja reisijate sadama ehitamist, mille tarbeks rajati sadamat tuulte eest kaitsvad muulid. Kuid alanud Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei lasknudki sadamal lõplikult valmida.

Toila kaluriküla 1928. Aastal. Foto: Eesti Meremuuseum

Toolse linnus

Lääne-Virumaal Vihula valla Toolse küla rannikul asuvad Toolse ordulinnuse varemed on nii merelt kui ka maalt silmatorkav mastaapne ehitis. Toolse ehk Tolsburgi linnus oli Saksa ordu põhjapoolseim linnus, mis valmis 1471. aastal juuresoleva sadama kaitseks.

Toolse linnuse rajamise ajendiks peetaksegi sadama tekkimist sealsele rannikule 13.-14. sajandil. Sadam esineb esimest korda kirjalikes allikates 1437. aastal, mil seda mainitakse Viiburi ja Tallinna vahelises kirjavahetuses. Sadama tagamaa moodustasid Rakvere linn ja Harju-Viru vasallkond. Linnuse ehituse üheks põhjuseks on peetud mereröövlite ohtu sadamale, teisalt aga vajadust kaitsta Tallinna võimaliku Vene vägede rünnaku eest. Linnuse ehitamisega samal aastal asutas von Herse ka Toolse foogtkonna, mille peamine ülesanne oli kontrollida ja valvata Tallinna-Narva mereteel asuvat sadamat ja seal toimuvat.

1520. aastatel püüdis Rootsi kuningas Gustav Vasa takistada Soome ja Liivimaa omavahelist kaubandust, saates kaaprite laevu Soome lahele. Umbes sajameheline Rootsi kaaprite salk röövis 1523. aastal foogtile kuuluva laeva Toolse sadamas. Laeval olev viljalast oli mõeldud Preisimaale Samlandi piiskopile, kuid et sealne kõrgmeister toetas Rootsi-Taani konfliktis Taanit, siis leidsid rootslased, et neil on täielik õigus laev röövida.

Linnus purustati Liivi sõja käigus, hiljem taastati osaliselt. Varemeisse jäi linnus peale Põhjasõda.

Toolse linnusesse teeb ekskursioone SA Virumaa Muuseumid, vaata http://www.svm.ee/.

Toolse ordulinnuse varemed. Foto: WikiCommons

Tagasi üles