Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Piip ja Tuut: naljategemise piir on seal, kus asub südametunnistus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kogu pere koos – Haide, Toomas, Siim, Anni ja Emma. Isa ja poeg sõidavad spetsiaalse kahemeherattaga. | FOTO: Sander Ilvest
FOTO: Liis Treimann
Grimmi tegemisele kulub kogenud klounidel uskumatult vähe aega – ehk vaid paar minutit. Ent on ka tervistkahjustav faktor: klouninina kummipael jätab silmade juurde mõneks ajaks vaod. | FOTO: Liis Treimann
Sellesse lõbusasse minibussi mahuvad nii dekoratsioonid kui ka vajadusel kõik lapsed. | FOTO: Sander Ilvest
Etenduse pildid (vasakul ülal, suur pilt samuti) on tehtud hiljuti Kadrioru pargi sünnipäeval Miiamilla lastemuuseumi hoovil ja kahtlemata on Piibu ja Tuudu populaarsusele kaasa aidanud nii oma mängumaja kui ka televisiooni saatesari, mida sügisest taas nautida saab. | FOTO: Liis Treimann
Klounidest saab sõnadetagi aru. Haide ja Toomas Jordaania linna Irbidi ühel väljakul. | FOTO: Erakogu
Klounide kursust on tandem läbi viinud isegi Lõuna-Koreas. | FOTO: Erakogu
FOTO: Liis Treimann
FOTO: Liis Treimann

Eesti ainus abielus klounipaar Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross on ilmselt ka Eesti üks enim etendusi andvaid ja enim reisivaid artiste. Seegi suvi ja sügis mööduvad neil ratastel.

Tutvunud ligi 30 aastat tagasi, on Haide Männamäe ja Toomas Tross ka töises mõttes nagu sukk ja saabas. Aastatega on Piip ja Tuut andnud tuhandeid etendusi ning lõppu pole näha. Tänavu suvel mängivad nad muu hulgas nii «Hamletit» kui ka «Loomi», ning nende lavastuste sõnum mõjub tänapäeva heitlikus maailmas vägagi aktuaalselt.

Arteri võtab klounipaar vastu Nõmmel oma maja aia lehtlas, aga enne lõpetab Haide lastele riisipudru keetmise.

Tundub, et olete sadade etendustega aastas ühed Eesti enim esinevad artistid.

Toomas: Lausa sadu etendusi ei ole. Üle kolmesaja, täpsemalt 318 etendust andsime mõni aasta tagasi, aga selline tohutu hulk kogunes seetõttu, et kaks kuud esinesime Soome laeval ja andsime kaks etendust päevas. Pluss mõned etendused, mida andsime maa peal.

Haide: Arvestame igat etteastet, sest meile on ka 15-minutiline etteaste etendus – ettevalmistuse aeg on ju sama, mis kahetunnise etenduse puhul.

Toomas: Viimastel aastatel on olnud ikka 230–250 etendust. Seegi on meeletu arv, sest tegelikult võiks neid olla alla 200 – keha jääb siis värskeks ja mõtegi säilitab värskuse. Praegu peab selle nimel pingutama.

Miks te nii meeletult tööd rabate?

Toomas: Sest see on meie ainuke sissetulek.

Haide: Kui ei raba, kajastub see – kõmdi! – kohe arvete maksmisel. Rabamise põhjus on praegu ka selles, et meil on juba kuuendat aastat oma teater Piip ja Tuut Mängumaja. Algul mõtlesime, et oma teatrimajaga läheb elu rahulikumaks, ei pea nii palju rapsima ja ringi sõitma, aga selgus, et maja ei tee üksinda midagi. Sul peab ikka mõni inimene seal tööl ka olema. Kui inimese tööle võtad, pead talle ka palka maksma ja järelikult peab raha kusagilt tulema. Peame toitma nii ennast, maja kui ka töötajaid.

Olete kusagilt toetust palunud?

Haide: Kultuurkapitalist.

Toomas: Aga sealt saab toetust vaid etenduse väljatoomiseks. Alates 2015. aastast saame kultuuriministeeriumilt tegevustoetust. See kõlab väga ilusasti, oleksime justkui samas paadis kõigi teiste teatritega, aga lihtsalt summa, mida meie saame, moodustab…

Haide: … 9000 eurot aastas.

Kõlab päris hästi.

Haide: Kui saad selle korraga ja võiksid enda heaks ära kasutada, kõlab päris hästi, aga kui jagad selle 12 kuu peale ära ja tead, et sul on inimesed palgal ja majal on rent, siis see ei kõla enam kuidagimoodi.

Abiks ikka?

Toomas: Ikka.

Haide: Sa võid huvi pärast minna internetti ja vaadata, kui paljud saavad teised – ka erateatrid – toetust.

Teie saate kõige vähem?

Haide: Absoluutselt. Ükski teine oma majaga teater ei saa nii vähe.

Toomas: Riik doteerib 40–70 protsenti teatrite tulust, meil on see alla kümne protsendi.

Samas olete ju mõneti megastaarid – vaevalt et ükski teine Eesti näitleja oleks seoses tööga nõnda palju reisinud kui teie. Kus teil veel käimata on?

Haide: Kuigi oleme USAs esinenud, läheme sügisel esimest korda Chicagosse ja Kanadasse Torontosse.

Toomas: Need on sealsele eestlaskonnale, kuid üritame kinni püüda ka kohalikud festivalikorraldajad, et nad saaksid meid näha ja otsustada, kas meid tulevikus külla kutsuda.

Haide: Oleme alati öelnud väliseestlastele, et võite kõik oma kohalikud sõbrad kaasa kutsuda, sest klounaadist saavad aru kõik, olenemata keeleoskusest. Meile väga meeldib, kui vaatajaks on segaseltskond ja nii palju rahvast, kui üldse on võimalik saali mahutada.

Tänavu ootavad teid veel Belgia, Luksemburg, Soome, Malta…

Toomas: See on kokkusattumus. Tavaliselt on kuni kolm välisreisi aastas. Maltal on rahvusvaheline festival, Soome ei lähe me seekord mitte kutse peale, vaid omal algatusel. Tegime endast ekspordiartikli ning näeme ise vaeva, et publik tuleks.

Nimelt avastasime kord pärast üht Soome festivali, et meie mängumajja hakkas perede viisi soomlasi tulema. Miks mitte siis ise kohale minna, kui neile huvi pakume ja teame, et Soomes pole meielaadset klounipaari? Seda enam, et Helsingisse minna on lähem kui Tartusse.

Haide: Tihtipeale arvavad välismaale kutsujad, et maksame teile ju reisi kinni ja saate välismaal tasuta ööbimise, jube lahe. Natuke on lahe, aga kui tead, et lähed kaheks nädalaks minema ja sul on naastes sama tühjad taskud, ehkki oled maailma näinud, siis rohkem me seda endale lubada ei saa. Lisaks mängumajale on meil ju pere, kolm last ja muud kulud. Paraku on elu kulupõhine.

Lisaks veel lapsehoidja palkamine?

Haide: Kui väga pikaks ajaks ära sõidame, peame mõtlema, jah, sellele.

Toomas: Lühikeste sõitude puhul saavad lapsed ise hakkama.

Haide: Emmakene on juba 13-aastane inimene, kes minu meelest on sünnist saati nagu väike täiskasvanu olnud.

Oskab samuti riisiputru keeta?

Haide: Muna praeb ta küll. Hommikuteks ilma meieta toome pigem maisihelbeid, et neil oleks lihtsam toimetada. Võileivad saab igaüks ise tehtud – kõige väiksem on 8-aastane, temagi on juba suur inimene.

Aga näod lähevad neil küll pikaks, et kui ema ja isa ütlevad, et hakkavad nüüd minema.

Toomas: Anni ütleski ju kord, et miks te ei võiks mõnda normaalset tööd teha.

Haide: Küsisime seepeale, et mis see normaalne siis oleks? Kas see, kui töötaksin kodu lähedal Selveri kassas, mis paneb kell 23 uksed kinni, oleks normaalne? «Ei, ma mõtlesin mingit normaalset tööd,» vastas Anni. Ütlesin, et kullakene, oskaksime ehk muudki, aga oleme isaga elus sellise valiku teinud.

Teie tõeline esiletõus Eestis tuli vist ikkagi koos lastesaatega «Piip ja Tuut köögis»?

Haide: Me vist ikkagi «tõusime» enne juba telesaadet.

Toomas: Tahtsime seda saadet juba ammu teha, olime ideid ka ETV-le välja pakkunud, aga see oli ühiskonnas majanduslikult tagasihoidlik aeg. Nii et meil oli juba teatrimaja olemas, kui lõpuks Margus Saar ETV 2-st helistas ja ütles, et nüüd võiks teha.

Vaieldamatult tuli saatesari kõigile kasuks, sest me ei jõua ju etendustega igasse Eesti külla.

Haide: Algul mõtlesime, et ükskõik, kes kutsub, kohe läheme. Aga siis mõistsime, et see ei tasu end ära. Kutsusid ju ka need, kel oli publikuks kümme last, aga kui kümme last maksavad 3-eurose pileti, sõidame selle ju kohe maha. Õnneks on väiksematele kohtadele olemas «Teater maale» programm.

Toomas: Nii et tähelepanu keskpunkti jõudmine saabus ikkagi koos mängumajaga, aga asi pole majas, vaid et hakkasime siis avalikult pileteid müüma. Seni olid sajad etendused toimunud vaid kutsumiste peale.

Alustasime ju 1998. aastal, mil sõbrad meid oma laste sünnipäevale esinema kutsusid. Panime oma Taani koolist pärit klounininad ette ja meil polnud isegi muud numbrit kui akrobaatikanumber.

Seda teete ju tänagi. Kuidas hoiate vormi?

Haide: Ei hoiagi. Toomas oli kõnnikepid juba varem ostnud, sest ta selg oli üles öelnud. Kaks päeva ta kõndiski nendega. Imetlesin, kui tubli mees mul on. Siis seisid need kuuris umbes aasta, siis ostsime need mullegi ning muretsesime ka mugavad tossud. Needki seisid karpides umbes aasta, siis läksid kasutusse. Kepid seisavad aga siiani.

Toomas: Tuttav spordiarst ütles, et vaata oma vanust ja tööd – peaksid iga päev vähemalt kümme minutit võimlema. Tegin seda «Hamletini». Siis läksid mõtted nii Hamletiks kätte, et unustasin võimlemise ära. Kahe kuu pärast andis keha taas märku, kui ehitasin Hiiumaa suvekodus uut treppi.

Sellele vaatamata jõuame siiani akrobaatilisi numbreid teha.

Milline on teie kõige ohtlikum akrobaatiline number?

Toomas: Mina laman kõhuli, Haide ronib selja alaossa seisma ning hüppab üles. Samal hetkel tõusen kõhuli asendist neljakäpukile ning tema maandub taas seljale. Siis hüppab ta uuesti üles ja mina tõusen seisma, aga selg jääb nõgusaks ning Haide maandub taas seljal. Ulatan talle käed, ta võtab neist kinni ning astub seljalt õlgadele. Seisan siis sirgelt ja Haidegi seisab sirgelt õlgadel.

Ma saan 28. detsembril 50-, Haide saab 13. augustil 45-aastaseks.

Haide: Korraldan sünnipäeval ürituse «Laulan neid laule, mida ise tahan».

Sest oled ju lausa saatesarja «Kaks takti ette» finalist?

Haide: Jah, aga see oli väga ammu. Samas kui mõelda inimestele, kellega finaalis koos olin – Evelin Samuel, võitja Hedvig Hanson, Tanja Izotova… Need on ju tuntud nimed!

Kuidas oli end esimest korda punase klounininaga peeglist vaadata?

Haide: Klounikursus Kopenhaageni The Commedia Schoolis algas sellega, et õpetaja käskis selga panna oma kõige ilusamad riided, sellised, millega läheksime presidendi vastuvõtule. Läksime siis ja laenasime need kokku – õppemaksu teenisime ju kooli koristamisega, meil endal olnuks võtta vaid koristajakostüümid.

Toomas: Siis pandi meid uhketes riietes rivisse seisma ja õpetaja Ole Brekke oli ninad kummiga pulga külge riputanud.

Haide: Igaüks võttis klouninina ja õpetaja suunas meid kardina taha, et nina ette paneksime ja kursusekaaslaste ette ilmuksime. Kummaline, et see kohe nii naljakas oli, need käärid meie riietuse ja nina vahel!

Teis mõlemas on absurditunnetus alati sees olnud?

Haide: Kas see just absurditunnetus on, aga tunnetus, et kloun võib kõike välja öelda on kasvanud koos kõigi etendustega.

Toomas: Mingisugune klounile sobiv tunnetuse põhi on minus alati olnud olemas. Minu isa oli seltskonnas alati naljamees, vaatasin ja imetlesin teda ning praegu nendin, et teen paljuski sedasama. Isa oskas seltskondlikul koosviibimisel tekkinud hetkedest koomilise esile tuua ja tal olid selleks kohe ka õiged sõnad varuks. Märkasin seda Vanalinnastuudios töötades ka vana Baskini juures. Kõik ülejäänu on laval olles juba tehnika küsimus.

Meie esinemist on võrreldud Brechti võõritusefektiga – see tähendab, et astud vahepeal justkui oma tegelaskujust välja ja kommenteerid tema käitumist või ütlemist justkui kõrvalseisjana, nii nagu asjad on, ja tuled siis oma tegelaskujusse tagasi. Lõhud kogu aeg seda maailma, mida ehitad.

Haide: Ja fakt on ka see, et Toomas ja Haide, Piip ja Tuut on kogu aeg laval, ja nemad lähevad omakorda mingitesse teistesse tegelastesse.

Toomas: Shakespeare’i ajal kirjutati näidendisse remark «kõrvale». Ka see on puhas võõritusefekt, kui näitleja läheb kuninga seisusest välja ja ütleb näitlejana publikule, et «ma ei saa aru, mida ta praegu mõtleb».

Olen ise vargsi mõelnud, miks publik meie juurde ikka ja jälle tuleb. Usun, et selleks on just klouni mänguviis, milles kunagi ei unustata publikut ära. Publik tajub, et teeme seda nende jaoks ning esinemise tempo ei lase neil pikalt mõtelda.

Haide: Oleme mõistnud, et esietendused pole meil suuremad asjad. Meil on kohe publikut vaja, et nende peal katsetada. Viiendal etendusel on kõik paigas, sest selleks ajaks on kõik publiku peal ära proovitud.

«Hamleti» etendustele pole siiski mõistlik alla kümneaastastel tulla.

Toomas: Sest seal on sees tapmine ja mõrvamine. Lisaks on kogu Shakespeare’i maailmas palju allavöö-tekste, mida katab nn kunstiline kilp. Tegelikult ongi geenius ainult allavöö-tekste kirjutanud, sest elu ja suhted olid allavöö-asjadele üles ehitatud. Rääkimata sellest, et toona mängisid mehed ka naisi ning see tekitas topeltnalja.

Haide: Lavastaja Lauris Gundars on lätlane, kes nägi Piipu ja Tuutu tegemas etendust «Piip ja Tuut kontserdil», mis on meie kõige vanem etendus, ja mõtles, et tahab meiega midagi teha. Väga peen! Ütlesime, et meie tahaks teha klassikat, ja ta pakkus kohe «Hamletit». Dramatiseeris selle uuesti ära; ta ongi Läti teatriakadeemias dramaturgia õppejõud. Ja vaat tema tahtiski, et me seda otse publikusse kommenteerimist teeksime, sest nii, arvab ta, tehtudki Shakespeare’i aegset teatrit.

Toomas: Siis polnud kombeks kolm korda etenduse lõppedes näitlejaid plaksutades lavale kutsuda, sõltumata sellest, kas tükk meeldis või mitte. Kui ei meeldinud, võis näitleja näritud suitsukoodiga pihta saada.

«Hamleti» temaatika on praeguses maailmas vist vägagi aktuaalne.

Toomas: See ei puuduta ainult Eestit, vaid kogu seda jura, mis praegu maailmas toimub. Seda käärimist ja mulksumist.

Haide: Mul tuli proovide ajal päris kõhe tunne peale, sest samal ajal käisid Pihkva all järjekordsed Venemaa sõjaväelaste õppused, pidevalt rikkusid sõjalennukid piiri.

Toomas: Ja ainsad, kes julgesid piiririkkuja alla tulistada, olid türklased.

Haide: «Hamletis» on nii otse praegu toimuv kirjas!

Toomas: Kuni selleni, et lõpuks saabub tegelane, kes on tegelikult algusest lõpuni kohal – Fortinbras, kes tahab vallutada tagasi maad, mis võeti kunagi tema isalt ja ta arvab, et ta on nüüd õigus see tagasi võtta.

Haide: Etenduses me riikide nimesid ei kasuta. See võib ükskõik kus toimuda.

Kus on klouni naljategemise piir?

Toomas: Seda peaaegu polegi. See asub täpselt kohas, kus asub südametunnistus. Samas kohas, kus asus narril satiiri ja koomika piir. Ta võis rääkida kuningale ja tema kaaskondsetele kõike, kuni nad südamepõhjani ei solvunud ega andnud meeleheites käsklust: «Suu kinni, pea maha!». Neid lugusid on ju küll, kus narrid võllas lõpetasid. Aga ju nad polnud siis kõige paremad narrid, sest parim narr suutis ka kõige julmema kuninga puhul säilitada selle-kes-alati-ütleb-positsiooni. Kes julges öelda välja tõde läbi koomika.

Mille üle teie ei naeraks?

Toomas: Ei tahaks ühtki piiri panna. Ei naera perverssete tegude üle, mis pannakse toime alaealistega. Samas ei taha ma ka ei öelda, sest kunagi ei tea olukorda, kui seda äkki tuleb või saab ütelda.

Põhi, mille pealt seda teed, mida kellelegi ütled, on inimlikkus.

Haide: Ausus ja inimlikkus. Kui need jäävad alles, ei saa libastuda.

Toomas: Meil on üks rahvajutt, mida «Loomade» etenduses esitame. Lugu sellest, kuidas hunt on jäänud kuuse alla kinni ning tuleb põder. Hunt palub, et ole hea, lase mind välja.

Kui selles kohas lugu peatada, on hea arutleda, et kui keegi on tõeliselt hädas, tema elu on ohus, ja tuleb keegi, kes võiks teda aidata, siis miks põder seda esiotsa ei tee? Ta hakkab kahtlema, sest hunt võib ta päästes ära süüa.

Täpselt see olukord on seoses sisserändajatega Euroopas praegu. Jah, ei saa väita, et kõik Lähis-Idast saabujad on hädas. Nad saabuvad eri kriisikolletest ja vaieldamatult on elu Euroopas parem kui seal, kust nad tulevad. Ning meie kahtleme, kas neid aidata, ehkki nad on hädas. Meil on hirm, et nad tulevad ja lihtsalt söövad meid ära.

Haide: Teadmatus ongi see, mis põhjustab hirmu.

Toomas: Tegemist on tasakaalu väga tugeva kiivaminekuga.

Eesti külaühiskond oli muiste tasakaalule üles ehitatud. Kui läksid pulma, võtsid oma söögi kaasa, et mitte lasta teisel ennast toita. Kui teine sind toitis, tekkinuks justkui olukord, et sinult oodatakse kas või kriisiolukorras vastuteenet. Et olukorda ennetada, tuldigi oma toiduga. Edaspidi, kui tekkisid rikkad talud, enam toitu kaasa ei võetud, vaid pandi taldriku alla raha. Mis siis, et see oli pulm või pidu.

Praegu, kuna tasakaal on pea peale pööratud, kasutavad tulijad seda julmalt ära.

Ilmselt muutub olukord maailmas veelgi hullemaks. Mida te oma lastele soovitate, kuidas elada?

Toomas: Me ei saa soovitada, kuidas homme elada.

Olen väga palju meie esivanematele mõelnud, kes seisid silmitsi küüditamisega. Ma ei saanud jupp aega aru, et kuidas on see võimalik – sind pannakse rongi, sa lähedki ja justkui ei hakkagi vastu? Jah, oli neid, kes lasid jalga, mõned lasti maha, kui nad pageda proovisid, aga puudus kollektiivne vastuhakk.

Kui proovin ennast samasse olukorda seada, siis – lastega koos ma kiiresti ära joosta ei saaks ning lapsi ma maha ei jäta. Palju oleneb sellest, kuidas hetkes käitud. Mul on see väga südamel.

Tahaksin kunagi väga teha filmi, kus tegelasteks Piip ja Tuut, aga aastaks on 1949. On etendus, külarahvas naerab, ja siis sõidavad õuele furgoonautod, täristatakse automaadiga ning asjade kokkupakkimiseks antakse kaks tundi. Inimesed jagunevad kaheks – kes kavatseb põgeneda, kes mitte. Piip ja Tuut ei jõua kostüümegi vahetada ning panevad koos nende juurde sattunud paari lapsega põgenema… See oleks situatsioonikoomiline tragöödia.

Julguse teemale sääraselt läheneda andis mulle Itaalia film «Elu on ilus». Mis selle peaosalise nimi oligi?

Haide: Minul ei tule enam nimed meelde. Ah jaa, Roberto Benigni. Mul ei tule isegi eesti näitlejate nimed meelde, lapsed hoiavad järge. Nad vaatavad eesti keelde dubleeritud multifilme ja teavad seetõttu kõiki meie näitlejaid. Siim on nagu elav leksikon.

Ka teie olete selles leksikonis…

Haide: Ta vahel küsib: «Emme, kas sina lugesid?», ja mina vastan, et lugesin, lugesin.

Kui ma ei eksi, siis tutvusite Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist õppides.

Haide: Meie sisseastumiseksameid tuli vanem kursus vaatama.

Toomas: Haide astus Rudolf Allaberdi kursusele.

Haide: Tahtsin eksamikomisjonile näidata, et oskan laulda, olin just suvel malevas õppinud kitarri mängima. Laulsin «Pühajärve» ning siis anti ülesanne laulda seda esimeses reas istunud pruunide silmadega poisile, aga nii, nagu ma tahaksin teda võrgutada. Vaatasingi siis Trossi-poisile sügavalt silma.

Toomas: Mina ei saanud midagi aru, aga ju sai märk paika pandud.

Haide: Kool hakkas läbi saama, kui Toomase kursuseõde Anne Velt lavastas «Ullikese lugusid» – mind kutsuti Kana rolli.

Toomas: Ilmselt oli ta lavastajale meelde jäänud kui paras kaagutaja.

Haide: Ole vait! (Naeravad.)

Toomas: Ja näed, mulle anti juba siis Ullikese roll. Oli aasta 1992 ning see jäi meie esimese trupi G-Garaaž repertuaari. Esinesime lasteaedades ja koolides.

Haide: Reisimine liinibussidega ühest kohast teise oli täitsa tore. Dekoratsioonid ja kostüümid panime bussi pagasiruumi suurde kasti.

Toomas: Mäletan hästi oma kursusejuhendaja Margus Tuulingu nägu, kui ta viimases erialatunnis teatas, et lükkab meid pesast välja, ja küsis, mida me edasi teeme. Vastasin, et teen teatri. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles aeglaselt: «Head mõtted.»

Eks me toona Haidega kokku kasvasimegi, sest aasta hiljem hakkasime ühes elama.

Haide: Toomas lahutas esimesest naisest ning tema tütrele Mariale pole ma sugugi kuri võõrasema – tean teda 2. eluaastast saati. Oleme nii kokku kui ka lahku kasvanud, sest laps läks koos emmega juba 12-aastasena Inglismaale elama. Nüüd on ta täie rauaga inglanna, töötab Londonis, saab augustis 25-aastaseks ja tal on boyfriend, kelle nimi Thomas. Hea lihtne meeles pidada.

Millal oli teie abielu kõige raskem aeg?

Toomas: Kõige keerulisem oli siis, kui lapsi tuli juurde ja elamise viis läks tihedaks. Neid, kes sind tahtsid ja vajasid, oli rohkem kui üks.

Elasime suures neljatoalises kõigi mugavustega korteris Nõmmel, kuhu meil kõik lapsed sündisid. Et läheb veel raskemaks, sai selgeks siis, kui saime teada, et meie keskmine laps Siim on teistmoodi poiss, autist. Lähtuvalt sellest hakkasime tegema teistsuguseid otsuseid.

Näiteks?

Toomas: Näiteks et kolisime suurest korterist väikemasse elamisse, st siia. Üheks põhjuseks oli, et meil polnud seal oma aeda. Sest nii kui Siim jalad alla sai, läks ta lihtsalt sinna kuhu läks, kui aeda ees polnud.

Haide: Emma oli hoopis vastupidi, tema tahtis kogu aeg emme juures olla – temaga polnud mingit muret. Aga ega Siimu puhul olnud algul mingit märki, et ta teistsugune on, enne kui sai kolmeaastaseks. See oli nagu puuga pähe…

Panime ta algul täiesti tavalise lasteaia sõimerühma, aga siis selgus, et temaga on seal väga raske hakkama saada. Kolmeaastasena ta veel ei rääkinud, ei täitnud korraldusi…

Kuigi sai nendest aru?

Haide: Seda me ei tea ju.

Toomas: Arvan, et sai aru, aga ta ei osanud vastukaja anda, kas sai. Olime segaduses. Mitte natuke, vaid rohkem.

Haide: Lasteaias arvati, et äkki on Siimule vaja logopeedilist lasteaeda. Kasvatajad olid tublid, aga kui sul 16 titte ja üks neist teeb ainult seda, mida ise tahab… Mitte et ta oleks jonninud. Talle oli see vastuvõetamatu, et peab minema koos teistega laulutundi, ta tahtis omaette olla. Nüüd teame, et autistidel on väga terav kuulmine, nad tajuvad kohe igasuguse möödalaulmise ära – võib-olla oli isegi see põhjuseks.

Nüüd käib meil kodus kogu muusikavalik Siimu järgi.

Toomas: On vaid teatud sorti muusika, mida ta vastu võtab – selline, mis talle esmakordsel kuulamisel meeldib. Meil on väga hea meel – aga võib-olla on see lihtsalt nii hea –, et Siimule meeldib Estonian Voices, nende esimene plaat.

Haide: Ta laulab sellele viisi pidades kaasa, rütmitunnegi on tohutult hea.

Toomas: Nii et meile oli oluline, et Siim saaks õues käia ja me ei peaks tal järel jooksma, et oleks aed ja suletav värav.

Haide: Neil on Anniga kaks aastat vahet, Anni võttis jalad alla juba enne aastaseks saamist, nii et vahepeal oli meil siiras mure ka tema pärast. Arvasime, et ta on samasugune.

Toomas: Sest ta tegi täpselt samu asju järele, mida Siim ees tegi.

Haide: Läksin nendega vanas elukohas õue. Ühel pool olid Trummi tänava basseinid, teisel pool sõiduteed allikas – üks jookseb ühes, teine teises suunas, ja kumbki ei kuula sõna! Olin nagu närvipundar, sest pidin valima, kummale järele joosta. «Normaalne» valik lapsevanemale, kas pole? Lõpuks hakkasin lastega õues käimist vältima… Või siis jõuad autoga maja ette, ja nii kui uks lahti läheb, panevad nad eri suundades plagama… Küll mul on hea meel, et nüüd on üks kümne-, teine kaheksa-aastane.

Toomas: Sel hetkel ei oska sa mõelda, et kunagi on nad 8-, 10- ja 13-aastased. Sa ei oska mõelda, et ainult sel hetkel tuleb olukord lahendada. Õnneks saime uue elamise vahetuse korras, midagi juurde maksmata.

Samal ajal otsisime endale ka teatrisaali, sest olime just teise lavastuse «Piip ja Tuut köögis» Estonia talveaias välja toonud. Seal aga toimus juhtkonna vahetus ning rendihind tõusis kahekordseks.

Haide: Ütlesime, et väga vabandage, aga me ei saa enam teie juurde tulla.

Toomas: Siis leidsimegi tänu Postimehes avaldatud kuulutusele Toompea majakese, millest sai Piip ja Tuut Mängumaja.

Haide: 2009. aastal saime teada Siimu diagnoosi, samal aastal kolisime ise ja samal aastal saime mängumaja.

Toomas: Öeldakse, et kui on suured muutused, siis läheb kõik tuksi või ülesmäge – endine olukord ei jätku.

Haide: Mina ütlen selle kohta, et hommik on õhtust targem.

Toomas: Vene kroonus mõtlesin ikka: aeg läheb, jälle üks päev vähem… Parim teadmine oli, et aeg läheb, ja see tekitas hea tunde. Et see, mis täna on, pole igavene.

Praegu soovite ilmselt, et ilus elu kestaks kaua. Millega suudate teineteist üllatada?

Haide: Meil on kahekesi niigi väga tore. Nii laval kui elus. Meil on ühist lava- ja argiaega nii palju olnud, et olemegi sõna otseses mõttes koos.

Toomas: Ma oska midagi soovida, millega Haide mind üllatada võiks. Ma neid kardinaalseid üllatusi nii väga ei ootagi, sest enam-vähem tean, kuidas asjad lähevad. Kooselu on nagunii nagu vastastikune allaandmine – aktsepteerid paljusid asju, sest inimesed on erinevad, ehkki võib-olla on ka niisuguseid paare, kes on ühesugused. Aga pigem vist ikka kasvatakse kokku, mis pole midagi muud, kui et midagi loomupärast jäetakse ära ja midagi võetakse omaks.

Tegelikult olen algusest peale Haidega üllatunud olnud – eeskätt tema teistmoodi energia üle.

Haide: Aga ajab vahel närvi ka? Sest minul liigub aeg teistmoodi. Mina tahaksin olla kõikjal varem kohal. Toomas ütleb, et aeg tuleb, aga mina, et aeg läheb.

Tore on üllatuda, et kõik on ikka endistviisi.

CV

Toomas Tross

Sündinud 28. detsembril 1966

Õppinud Tallinna 24. ja 49. keskkoolis, lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi režii erialal (1992), Kopenhaageni The Commedia Schooli näitlejatreeningu erialal (1997).

Töötanud draamateatris lavapoisina, Kuku raadio saatejuhina, teatrite Varius, G-Garaaž, Vanalinnastuudio, Vana Baskini teatri näitlejana, Supiteatri programmijuhina.

Haide Männamäe

Sündinud 13. augustil 1971

Õppinud Kohtla-Järve 1. keskkoolis ja Jõhvi 1. keskkoolis, lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi režii erialal (1993), Kopenhaageni The Commedia Schooli näitlejatreeningu erialal (1997).

Töötanud teatrite G-Garaaž, Varius, Ugala, VAT teatri näitlejana

Praegu mõlemad Piip ja Tuut Mängumaja asutajad, juhid, näitlejad, lavastajad.

CD «Piip ja Tuut köögilaulud» (koos Jarek Kasariga, 2015), «Eesti loomamuinasjutud» (2011), DVD «Piip ja Tuut piparköögis» (2014).

Tagasi üles