Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Usutlus Eestisse toodud põgenikega: suurim probleem on see, et paistame siin välja

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Praegu elab Eestis 47 n-ö kvoodipagulast, kes on siia Euroopa rändekava alusel ümber asustatud ja ümber paigutatud. Neist esimesed jõudsid siia tänavu märtsi lõpus. Kõigil Süüriast, Iraagist ja Jeemenist pärit inimestel on väga isesugune lugu ja saatus. Erinevad on nende oskused, probleemid ja vaated tulevikule. Postimees leidis üles kaks väga vastandlikku näidet: mõlemad väikeste laste isad, kes toodi esimeste seas rändekava alusel Kreekast Lasnamäele.

Kui Sam (nimed muudetud) valdab perfektselt inglise keelt, siis Hamoudi räägib vaid araabia keelt (kui viisakusavaldused ning mõned lihtsad eestikeelsed laused välja arvata, eesti keeles on näiteks «aitäh», «suur tänu» ja «nägemist» tema jaoks väga oluline öelda).

Kui Sam räägib tulevikuplaanidest ja uuest võimalusest, siis Hamoudi muretseb mööbli puudumise ning tõlke ebapiisavuse pärast. Meeste kodumaa on erinev ning kui Sam peab end ateistiks, siis Hamoudi on moslem. Kui Sam rändas koduriigist Kreekasse üksi, siis Hamoudi pidi teekonnal hoolitsema kogu pere – kolme lapse ja naise – eest.

Teekond võeti ette möödunud aasta lõpus, kui perekond lendas koduriigist Türki Istanbuli. Sealt sõideti edasi mereäärsesse Izmiri, mis kihas mõlema mehe meenutuste järgi inimsmugeldajatest ja põgenike värbajatest.

«Nüüd on neid vähem, aga tol ajal oli neid palju ja kõik teadsid, et nad tegutsevad, Türgi võimud sealhulgas. Olid kohvikud, kus oli näha suurte kottidega Süüria perekondi ja kindlasti leidus seal siis ka mõni smugeldaja,» räägib Sam.

Nemad majandavad värbajatega, kelleks on kohapeal enamasti iraaklased, sudaanlased ja süürlased – väikesed mutrid suures smugeldajate masinavärgis. Hamoudi panustas sinna näiteks 3500 dollarit.

«Kolmel korral üritasime paadile pääseda, aga jäime Türgi võimudele vahele ja nad viisid meid tagasi Istanbuli,» meenutab Hamoudi. Seal lasti perekond jälle vabaks. «Türgis on üle kolme miljoni immigrandi, nad ei suuda selle survega tegeleda. Euroopa Liit näeb vaeva ühe miljoniga,» lisab Sam.

Korra keeldus Hamoudi ise koos veel ühe perega paati minemast, sest talvine meri oli tormine ja lapsi kahe pere peale kokku seitse. «Smugeldajad ähvardasid püstolitega ja ütlesid, et kui me paati ei lähe, siis nad tapavad meid.» Püssikuulide asemel tabas väikeste lastega perekondi «vaid» kivirahe ning nad jäeti Izmirist paaritunnise autosõidu kaugusele randa tühjusesse maha.

Hamoudi sõnul tuli rannas ööbida kaks ööd, kuni lõpuks leiti sõidutee ning auto, mis viis nad tagasi Izmiri. Pärast mitmendat katset õnnestus siiski paadiga Kreeka vetesse pääseda, kust piirivalve toimetas pere Lesbose saarele. Seal saadi kontakt ka ÜRO pagulasametiga (UNHCR), kes tegi selgeks, et perel on kaks valikut: kas jätkata teekonda illegaalina või lülituda «pagulasprogrammi», mille abil saab Euroopa riikidesse sõja eest liikuda legaalselt ja ilma smugeldajaid kasutamata.

«Sel ajal oli nii, et kui jõuad laevaga Lesboselt Ateenasse, olid juba bussid vastu organiseeritud, need viisid inimesed kohe Makedoonia piirile. See oli eraäri ja kreeklased teenisid sellega palju raha, põgenikke sõidutati nagu turiste. Bussipileti sai juba Lesboselt osta,» meenutab Sam.

Kuna mõlemad mehed otsustasid legaalset teed pidi endale uue elukoha leida, siis korraldas Sami sõnul kõik nende eest UNHCR – alustades transpordist, lõpetades hotelliga. Nii elas näiteks viieliikmeline pere esmalt kuu aega Ateenas hotellis, seejärel korteris, kuni viimaks teatas Eesti, et on valmis nad vastu võtma.

Postimees esitas mõlemale praeguseks kuid Eestis elanud mehele kaheksa lühikest küsimust.

-Kuidas iseloomustad eestlast mõne sõnaga?

Sam: Reserveeritud, külmad, intelligentsed, tunnevad suurt hirmu võõraste ees.

Talv vist teeb inimesed külmaks ja depressiivseks. Targad inimesed.

Hamoudi (küsimused ja vastused tõlkis Sam): Kenad inimesed... Kas sa küsid eestlaste või venelaste kohta? Venelased on väga erinevad eestlastest, nad on palju avatumad. Seal, kus meie elame, on enamasti venelased. Eestlased tegelevad oma asjadega.

-Milline oli hetk, kui kuulsid, et sinu uus elukoht on Eesti?

Sam: Pärast seda, kui andsin Kreeka võimudele intervjuu, ütlesid nad, et võtavad minuga kolme nädala jooksul uuesti ühendust. Kokku võttis see tegelikult neil aega kaks kuud. Veebruaris sain korraga kõne. Mäletan, et magasin parajasti. Nad ütlesid, et pöörduksin asüülitaotlustega tegelevasse Kreeka ametkonda. Seal olid inimesed, kes läksid Prantsusmaale, Soome...

Kuidagi oli välja kujunenud nii, et nädalapäeva järgi sai ennustada, mis riiki sind tahetakse saata. Näiteks Eestisse saadeti laupäeviti. Ma ei mäleta kuupäeva, aga olin üsna kindel, et mind saadetakse Prantsusmaale.

Lõpuks, kui mulle paber ulatati, oli seal kirjas Eesti! Mulle öeldi, et Eesti on mind valmis vastu võtma. Ma polnud mitte midagi Eestist kuulnud, ma ei teadnud, kus selline riik asub (Sam kogeleb ja otsib sõnu, et oma nõutust kirjeldada – T. K.). Palusin veidi aega, et saaksin internetist uurida. Ma tõesti polnud kunagi... Öeldi, et hea küll, võta endale 15 minutit ja otsi telefonist.

Seal oli ka üks süürlane. Tema teadis Eestit küll ja palus samuti mõtlemisaega. Guugeldasin kiiresti ja kohe ilmus väga palju head, aga palusime päeva mõtlemiseks ja saime selle.

Leidsin Eesti kohta väga palju huvitavat infot ja järgmisel päeval allkirjastasin selle paberitüki. Oleksin võinud ka keelduda ja olla edasi asüülitaotleja Kreekas.

Ma arvan, et juba järgmisel päeval oli mul intervjuu Eesti esindajatega. See oli väga muljetavaldav! Pakuti küpsiseid, ruum oli kena. Viis eestlast tutvustasid mulle Eestit ja selgitasid, millised on minu õigused Eestis elades. Et peame kiiresti tööle asuma, peame ise aktiivsed olema, õppima eesti keelt ja ise pingutama, et integreeruda.

Neil oli tegelikult kogu taustainfo juba selleks ajaks minu kohta olemas, küsisid vaid täpsustusi: miks ma põgenesin, mis olud kodus on, miks ma perekonna maha jätsin...

Eestile mõeldes ei tundnud ma mitte iialgi pettumust, kui te seda arvate. Mitte iialgi.

Hamoudi: Nii kui mulle öeldi Eesti, allkirjastasin kohe paberi. Teadsin inimesi, kellele oli Eestit pakutud, ja olin juba Eesti kohta uurinud – see on väike riik ja siin pole palju põgenikke. Mõtlesin, et ilmselt saab riik nende vähestega hakkama ja minu pere eest hoolitsetakse.

-Mis oli esimene mõte, kui Eestisse jõudsid?

Sam: Lennujaamas tuli mulle vastu tugiisik, kes on väga armas inimene. Mul on temaga tõesti vedanud. Tal on doktorikraad! Ta viis mind taksoga korterisse, seal olid Eesti pagulasabi töötajad ees. Tõesti väga hoolivad inimesed. Minu tugiisik aitas mind kõiges, alates sellest, et saaksin ühiskaardi, ID-kaardi... Selline asi oli alguses mulle väga tähtis. Vaevalt kõigis riikides pagulasi nii vastu võetakse. See on positiivne pool.

Korteris ei olnud meil vist kellelgi mööblit esialgu, see oli probleem. Pagulasabi kaudu on mul nüüd kaks voodit.

Hamoudi: Mis ma oskan öelda (ohkab – T. K.). Kahetsesin see hetk, kui korterit nägin. Näiteks öeldi meile küll, et saame hakata elama korteris, aga kui kohale jõudsime, selgus, et selles korteris pole üldse mööblit. Kreekas elasime väga korralikus korteris, täielikult möbleeritud, meil oli tõesti väga hea koht. Samas Kreekas on vist korterite hinnad madalamad, 180 euroga kuus saab korraliku korteri. Lasnamäe korteri eest küsitakse 400 eurot (viieliikmeline pere elab kolmetoalises korteris – T. K.).

-Lihtne küsimus: kas oled praegu Eestis õnnelik?

Sam: Mul ei olnud väga suuri ootusi. Ma mõtlen pigem tulevikule, mida ma kahe-kolme aasta pärast teen, mitte niivõrd praegusele hetkele. Mõtlen karjäärile. Tahan töötada. Sain nõusoleku, et minu pere võib ka Eestisse tulla. Sain selle tegelikult juba aprillis või mais. Mul on kaks väga-väga väikest last. Praegu on meil (koduriigis – toim) lennujaamad suletud, see on takistus.

Minu tugiisik on olnud väga suureks abiks. Ma ei ootagi, et ta mind iga päev aitab, tal on endal palju teha. Kohtun temaga praegu umbes kahe nädala tagant, mõnikord kord kuus. Algul kohtusin temaga peaaegu iga päev.

Isegi kui ma eesti keelt ei oska, siis näiteks töötukassas käin ma üksinda.

Hamoudi: (Vaatab irooniliselt naeratades mõne hetke mulle otsa, kuid vaikib. Sam arvab, et ma võiksingi kirjeldada Hamoudi ilmet. Seepeale hakkab Hamoudi aga rääkima.)

Selleks et olla õnnelik, on vaja teatud tingimusi. Meil on olnud probleeme. Oleme juba ühe korra tugiisikut vahetanud. Kõige raskem on see, et me ei räägi inglise keelt, aga öeldakse, et te peate üksi oma asju ajama, kohtades käima (näiteks oma raseda naisega arstil käies helistas Hamoudi kord Samile, kes siis telefonitsi arsti sõnu paarile tõlkis – T. K.).

Helistan tõlgile (Hamoudi nimetab kõiki, ka tugiisikuid, kes tema perega tegelevad, tõlkideks – T. K.), aga ta ei võta vastu! Hiljem küsin, miks sa ei võta vastu, ta vastab, et telefon on katki või välja lülitatud.

Me vajame hädasti mööblit, aga sellega meid ei aidata. Organisatsioonid, kes tugiteenuseid pakuvad, küsivad sageli, kas oleme õnnelikud, aga mulle tundub, et ei nähta suurt pilti.

-Kuidas sinu argipäev välja näeb?

Sam: Vajan väga tööd, tahaksin töötada araabia-inglise tõlgina, kuna mul on sellealane haridus. Otsin tööd praegu internetist, saadan CV-sid laiali.

Eesti keele tunnis käiakse iga päev, aga mina pole nüüd saanud käia. Käisin vist umbes kaks kuud kursustel, aga siis öeldi, et ma pean ootama septembrini, et jätkata, sest vahepeal tulid uued (sõjapõgenikud – toim) ja nad pidid algusest alustama. Nüüd me vist oleme ühel tasemel.

Hamoudi: Viin lapsed ise kooli, kool asub meil lähedal. Keeletunnis käin koos naisega iga päev. Kestab see tund aega ja seda on vähe, võiks kesta vähemalt kaks tundi, et kasu oleks. Inimesed, kes tundi annavad, õpetavad vene või inglise keeles, aga meie seda ei mõista. Kasutatakse ka araabia keele tõlget. Mõnikord kohtun sõpradega.

Olen teinud sepatööd. Tahaksin väga leida tööd, olen valmis seda tegema iga päev kaheksa tundi. Ma ei usu, et keel saaks mulle takistuseks, esialgu jälgiksin mõne päeva rohkem teisi, aga ma olen üsna kogenud omal alal.

-Mida igatsed kõige rohkem praegu Eestis elades?

Sam: Perekonda. Helistan oma naisele iga päev, me pole umbes kümme kuud üksteist näinud.

Hamoudi: Lähedasi, sõpru.

-Kas oled siin diskrimineerimisega kokku puutunud?

Sam: Teatud paikades, nagu Lasnamäel, kui lähed õhtul välja, võib sul probleeme tekkida. Kui jalutad lihtsalt edasi, tegeled oma asjadega ega suhtle inimestega, siis probleeme ei tule. Kui istud kusagile... Kreekas on see täitsa tavaline, mine kuhu tahes, sa ei paista silma. Siin tullakse küsima, kust sa pärit oled, miks sa siin oled ja miks sa koju ei lähe. Enamasti on need venelased, kes nii küsivad.

Suurim probleem on siin see, et paistame välja. Mõnikord oleme seetõttu kiusamise ohvrid.

Põgenik Sam

Mul on olnud kolm intsidenti. Ühel korral tahtis inimene minuga kakelda, ilma mingi põhjuseta. Ta oli purjus ja mina istusin pingil. Ärge saage must valesti aru, siin on palju häid inimesi, aga see purjus mees tahtis koju minna, kuid nägi siis tumeda nahavärviga meest pingil. Kohe oli tema uudishimu maksimaalne! Ta tuli minu juurde ja küsis, kuidas mul läheb.

Vastasin, et ma ei räägi vene keelt. Suutsin esialgu kõrvale põigelda küsimusest, kus ma pärit olen, aga lõpuks ütlesin, et olen lihtsalt Aasiast. Ta vastas mulle: «Mine! Lahku!» (osutab näpuga – T. K.). Kuidas palun? Lahku? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Mis sinuga juhtunud on?

Plaanin kolida teise Tallinna piirkonda, vähemalt üritan, eriti kui mu perekond siia tuleb. Paljudele inimestele Eestis ei meeldi põgenikud selle suure pagulaskriisi taustal. Kõik ei ole külalislahked. Mõni ei taha meid isegi tänavapildis näha. See ei ole muidugi enamus. Eesti jaoks on see olukord täiesti uus, aga mitmekesisus ei ole halb, erinemine ei ole halb. Paljud edulood on mitmekesisusega seotud. Ei ole lihtne oma kodu jätta ja lihtsalt nullist alustada uues riigis, see on väga raske.

Selleks et olla õnnelik, on vaja teatud tingimusi. Meil on olnud probleeme.

Põgenik Hamoudi

Hamoudi: Ükskord tõmbas võõras mees minu tütrelt salli. Kaks meest on üritanud takistada minu naise teekonda. Üks mees sülitab minu naise peale, kui teda näeb.

-Kas sa näed end perega tulevikus Eestis elamas?

Sam: mulle meeldib see riik, mul ei ole siin elamise vastu midagi, aga ma ei tea, mida tulevik mulle toob. Ma ei tea, mis juhtub. Suurim probleem on siin see, et me paistame välja. Mõnikord oleme seetõttu kiusamise ohvrid. See on ainus probleem. Muidu ei ole mul praegu otsest plaani riigist lahkuda, mulle meeldib Eesti, sest siin on vaikne. Ma hindan vaikust ja rahu. Sa tuled töölt koju ja saad lihtsalt magada kell viis õhtul. Nii ei ole paljudes paikades maailmas.

Praegu ma ei näe võimalust koju tagasi minna, aga kui midagi muutub, siis ma lähen kindlasti.

Hamoudi: Jah.

Tagasi üles