Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tauri Tuvikene: kodaniku soov linna plaanis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tauri Tuvikene | FOTO: Erakogu

Praegu saavad elanikud protestida plaanide vastu, aga hea elukeskkonna kavandamine võiks alata hoopis linnaelanike algatustest, kirjutab Tauri Tuvikene.

Milline on linn 30 aasta pärast? Kuhu tulevad uued elamud ja staadionid? Kuidas kujuneb transport? Kas Eestil on vaja hipodroomi ja kus see võiks paikneda? Need ei ole üksnes spetsialistide teemad, vaid ka kohalike elanike arutada.

Kuigi spetsialisti ülesandeks on ja jääb otsustamine tehnilisi oskusi nõudvates küsimustes, on kohalik elanik see, kes tunnetab ümbritsevat keskkonda kõige lähemalt. Seetõttu ongi vaja, et erinevate huvigruppide arvamus oleks õigel ajal ja õiges vormis planeerimisse kaasatud.

Seda, et linna kujunemine on avalik teema, näitlikustab Postimehes ja Sirbis alanud arutelu. Siinkohal kutsun üles uudsele linnakujunemise režiimile, kus kodanikud ja vabaühendused on aktiivsed osalised.

Esiteks, milles on probleem? Vaadates kodaniku positsioonilt, tundub linnaplaneerimine kauge ja teenib pigem ärihuve. Kuigi planeerimine on põhimõtteliselt avalik, ei ole kaasa rääkimine kerge. Kui paljud selle teksti lugejatest (jättes välja planeerimisvaldkonna inimesed) on üldse mõnd planeeringudokumenti vaadanud?

Ega neid polegi lihtne lugeda. Arendaja ja tema tellitud planeerija  ei koostagi dokumente nii, et tavainimene neist aru saaks. Linnavalitsus on partner pigem arendajaga kui elanikega. Kui plaan on juba viimases staadiumis ja arendaja on sinna raha investeerinud, ei soovi ta seda eriti muuta.

Nii jääb kodanikele üksnes võimalus planeeringule kosmeetilisi muudatusi teha. Kui avalikkusest kostev sõnum on kategoorilisem, näiteks soovitakse arenduse ärajätmist või teistsugust arendust, ei osata elanike arvamust kuidagi arvesse võtta.

Sageli püütakse kodanike arvamuse tähtust pisendada väites, et see esindab väikest osa ühiskonnast. Tõsi, et see ei ole enamasti 51 protsendi elanike allkirjastatud, aga esindab aktiivset osa ühiskonnast, kes tahab oma arvamust kuuldavaks teha. See ei tohiks olla kuidagi väiksema kaaluga kui maaomaniku või arendaja hääl.

Mida on linn probleemile ja senisele kriitikale vastanud? Peamiselt, et probleemi ei ole. Inimesed on olnud piisavalt kaasatud või on avalik huvi esindatud, kuna linnaelanikud saavad uue kaubanduskeskuse ja kontserdimaja (Sakala keskus), uue elamurajooni (Tallinna hipodroom) või uue gigantse ostukeskuse (Filtri tee arendus Tallinnas).

Omavalitsuse ülesanne on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi (§ 2): «...iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.»

See tähendab nii elamispindade tagamist neile, kel seda vaja on (ehk mitte ainult neile, kes osta suudavad, vaid ka neile, kes osta ei jõua), majanduse arendamist kui ka tegevuste mitmekesisust (poed, pargid jne). «Valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest» lähtumine tähendab, et kodanike arvamus planeerimisprotsessis on esmatähtis.

Teine vastus on, et isegi kui linn tahab midagi teha, on tema käed seotud, sest asjaõigusseadus annab eraomanikele suuremad õigused kui kellelegi teisele. Enamik linna territooriumist on Tallinnas eraomanduses, planeeritavat maad on vaid mõne protsendi ringis.

Siiski on avaliku hüve arvestamine seadustes sees, kuigi ei pruugi olla ühiskonna arusaamistes keskne. Põhiseaduse § 32, mis lisaks kõigile teadaolevale «Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada» sätestab ka, et «omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt». Kui omavalitsus ei suuda korraldada ja juhtida linnaplaneerimist kui üht olulist kohaliku elu aspekti, siis milleks meil üldse omavalitsust vaja on?

Sellist asja nagu lihtsalt «eraomand» ei ole olemas: kellegi eravalduses tekitatavat muruniitmismüra on kogukond õigustatud reguleerima;  liigse lärmi korral eraomandilt võib naaber politsei kutsuda; oma krundi peale ei või planeerida mida iganes. Oot, või seda viimast siiski võib?

Vähemalt niimoodi on jäänud mulje Tallinna linnavalitsuse antud vastustest näiteks hipodroomi planeerimisel, kus detailplaneeringu arutelu esimene punkt oli, et võtame teatavaks, et tegemist on eraomandiga ning maaomanikul on seega suurimad õigused.

Põhimõtteliselt võib öelda, et selline arusaam on vastuolus seadusega: haldusmenetluse seaduse § 4 annab mõista, et kohalik omavalitsus on volitatud oma otsuseid kaaluma, võttes arvesse erinevate osapoolte arvamused. Maaomanik on selles protsessis vaid «üks osapool».

Kuigi Tallinna linnaarhitekti Endrik Männi arvamusega Postimehe artiklis (7.12.2010), et majanduse areng on linnale oluline ja et arendajad on selle olulised tagajad, võib nõus olla, ei ole see siiski ainuke linna ülesanne.

Samuti saab arendustegevus toimuda rohkem linna poolt reguleeritult. Praegu tundub, et üks põhjus, miks Tallinna linn on nii hädas Kopli liinidele arendaja leidmisega, on see, et mujal on lihtsalt palju kergem arendustegevust läbi viia. Miks peaks ükski arendaja proovima siis Kopli liinidel?

Kuidas võiks linnaplaneerimist parandada? Üks lahendus võiks olla linnavalitsuse planeerimisosakonna laiendamine, uute spetsialistide palkamine, kes planeerimistegevust läbi viiksid – alates protsessi juhtimisest ja lõpetades tehniliste detailidega.

Kuid arvestades, et see nõuab põhimõttelisi muutusi Eesti riigimudelis (tugevam omavalitsus, suuremad riigisektori finantsid), on teostatavam variant vabaühenduste osalemine planeerimises.

Arvestades, et kodanikud osalevad protsessis töövälisest ajast, tuleb nende häält väga hinnata ja pigem toetada, kui anda mõista, et tegemist pole planeerimisekspertidega. Samas on ju tegu ekspertidega selles osas, kuidas tegelikult mingis piirkonnas elada on.

Mõelda tasub ka võimalusele planeerimisprotsessi põhimõtteliselt muuta: selle asemel et arendajad tulevad juba valmis plaanidega, mida elanikud vaid modifitseerida saavad, nagu eespool kirjutatud, võiksid kodanikud ise plaanide algatajad olla. Üks võimalus selleks oleks linnavalitsuse pidev koostöö piirkonnaseltsidega ning vajadusel nende toetamine tehnilise planeerimiskompetentsiga.

Koostöö asumiseltside aktiivsete liikmete ja planeerimisosakonna ametnikega võiks viia selleni, et kodanike arvamused piirkonna ruumilise arengu kohta saaksid planeerimiskeelde visualiseeritud. Esimesed ilmingud selliste koostöömudelite väljatöötamisest on igatahes juba tekkimas.

Võimalusi on. Igaühel tasub mõelda, kas ta on rahul praeguste arengutega linnade kujunemisel. Mida oled kodanikuna valmis selle parandamiseks tegema?

Tauri Tuvikene on mittetulundusühingu Linnalabor juhatuse liige ja University College Londoni ja Tallinna Ülikooli doktorant.

Tagasi üles