Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kadrioru koge jõudis eelviimasesse sadamasse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meremuuseumi teadur Priit Lätti käib regulaarselt koge seisukorda kontrollimas, et selgitada välja, mis probleemidega selle säilitamisel tuleb rinda pista. | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Ehituse käigus 2015. aastal Tallinnast Kadriorust maa seest leitud iidne laevavrakk sai ilmastiku eest varjule Lennusadama kõrvale püstitatud ajutisse halli. Oma lõplikku puhkepaika, Paksu Margareeta sisehoovile peaks laev jõudma 2019. aasta aprillis.

«Ega keegi meist ei julge mürki võtta, et asjad lähevad täpselt nii, aga sellise eesmärgi oleme endale praegu seadnud,» lausus Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

Kui koge tunamullu suvel koos kahe teise vrakiga Kadriorus Tivoli elamurajooni ehitusel kaevetööde käigus maa seest välja tuli, arvas meremuuseumi direktor, et laevavraki konserveerimiseks kulub suur summa ning selle eksponeerimiseni jõutakse alles pikkade aastate pärast. Praegu on Dresen palju optimistlikum.

«Nüüd teame, et me ei pea laeva säilitamiseks enam teda kuskile vette uputama ning selleks pole vaja mingit basseini rajada. Kuna laev leiti märja liiva seest, ei ole vee sisaldus puidus väga suur. Kui oleksime avastanud ta Tallinna lahest vee alt, siis oleks tegevusstsenaarium hoopis teine ja see tähendaks meile tunduvalt suuremaid kulutusi. Praegu saame teda aeglaselt kuivatada, puhastada ja valvata, et siin ei hakkaks mingisuguseid mikroorganisme kasvama. Jälgime võimalikke deformatsioone ning vahepeal toestame laeva uute tugedega. Ühtlasi mõtleme juba selle peale, kuidas on lõplik toestusvariant, millega ta jõuab Paksu Margareeta sisehoovi, kuhu rajatakse kogehall,» rääkis Dresen.

Tõstetakse üle müüri

Dresen möönis, et logistikaprobleeme on kogega üksjagu. «Ilmselt tuleb tõsta ta rekonstrueerimise ajal kraanaga üle Stoltingi torni ja Paksu Margareeta vahel oleva müüri muuseumi sisehoovi. Sama lugu oli allveelaev Lembituga, mis toodi Lennusadama angaaridesse sisse juba siis, kui maja polnud kaugeltki valmis. Nii sõidab ka koge üle müüri Paksu Margareeta sisehoovi juba ehituse ajal,» lausus direktor.

Ka Lennusadama ja Patarei vangla vahele püstitatud ajutisse halli tõsteti koge sisse ning alles siis pandi hoonele katus peale. Kogehallil pole veel kasutusluba ning seetõttu ei tohi seal suurt midagi teha. Teadlased hoiavad lihtsalt laeval silma peal, et tasapisi kuivav laevakere kusagilt pudenema ei hakkaks.

«Esmaspäevalgi käisime ühe konservaatoriga siin ringiratast ümber laeva ja vaatasime, kuidas ta ennast üleval peab,» ütles meremuuseumi teadur Priit Lätti. «Praegu tulebki saada selgeks, kui hästi on laev säilinud ja mis probleemidega meil tuleb rinda pista.»

Tema sõnul vajab vrakk palju tähelepanu, kuna nii laev kui ka nii-öelda häll, mille peal see asub, on puidust. «Puit mängib ja peame jälgima, kui suured deformatsioonid võivad laevakeres tekkida. Plankudel olevad valged laigud on kloriidid, mis lõhuvad materjali. Kloriidide eemaldamisega on alati tükk tegemist ja seda tuleb teha mitu korda. Tuleb ka otsustada, mida teha naaglitega. Need on plankudesse löödud puitnaelad või puupunnid. Kui need hakkavad kuivamise tõttu laevakerest välja kukkuma, siis kuidas me need tagasi paneme. Laeva säilitamise igapäevaküsimusi tuleb kogu aeg lahendada,» rääkis Lätti. Üksinda ei tee ta ühtegi otsust, vaid igas küsimuses konsulteeritakse võimalikult mitme konservaatoriga.

Laeva uurimisega on nii palju edasi jõutud, et selle vanus on kindlaks tehtud. «Puit, millest laev on tehtud, on langetatud umbes aastal 1295 praeguse Põhja-Poola alal,» ütles Dresen. Nii täpse tulemuseni jõuti dendrokronoloogia abil, mis olevat väga täpne meetod, kuid mille olemus jääb võhiku jaoks pisut hämaraks.

«See näitab täpselt, kus ja millal on puud langetatud. Siis puit kuivas veel kusagil mingi aja. Ülejäänu saab dateerida juba laeva juurest leitud savikeraamika järgi. Sellega saab panna paika laeva hukkumise tõenäolise aja, mis jääb aastatesse 1320–1370. See on kõige täpsem, mida praegu saame öelda,» lausus Dresen.

Väärtuslikud kaasnevad leiud

Teadlaste sõnul on Kadriorust leitud koge eriti väärtuslik selle juurest leitud arvukate esemete tõttu. «Peale laevavraki leiti Kadriorust üle paarisaja eseme, mis on praegu konservaatorite käes. 60–70 eset peaksid olema juba konserveeritud,» rääkis Dresen.

«Seal on keraamikat, luid, tekstiili, nahka, kasetohtu, igasuguseid köieotsi, metalli, mis räägivad laevast üsna palju. Meie ülesanne on nüüd kogu materjal inimestele arusaadavaks ja elavaks teha. Mõne jaoks on see lihtsalt üks arusaamatu kogum puitu ja selleks, et see puuhunnik elama panna, tuleb veel kõvasti vaeva näha. Mäletan, et kui tõime Maasilinna laeva muuseumisse, nentis Lennusadama öövaht, et pagana kalleid küttepuid tõite siia,» meenutas Dresen.

Koge pikkus on praegu 18 meetrit. Laeva tegelik pikkus võis sõltuda vööri- ja ahtrikastellide olemasolust. Kastell oli vee kohal olev kindlustatud platvorm. Tõenäoliselt tuli laeva juhtida just sealt, sest tollastel laevadel ei olnud rooliratast ja laeva juhiti pika roolipinniga. Igal juhul on tegemist tolle aja mõistes suure laevaga.

Tagasi üles