Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlastel ja Tšingis-khaanil on ühine esiisa

34
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

5000 aastat tagasi elas üks taat, kes oli esiisaks mitte ainult pooltele tänastele eestlastele, soomlastele ja teistele soomeugrilastele, vaid ka pooltele mongolitele ja tšuktšidele – vähemalt on sellise järelduseni jõudnud arheogeneetikud.

Akadeemiku ja Tartu Ülikooli arheogeneetika professori Richard Villemsi reputatsioon kolleegide seas on selline, et tema võib oma Tartus Riia maanteel asuvas kabinetis ka piipu popsutada. «Meie vaatame isaliini ehk Y-kromosoomi liini,» räägib Villems. «Näeme, et samal isaliinil oli 5000 aasta sügavusel üks eellane, üks meesterahvas, kes on vanaisaks pooltele eestlastele ja pooltele mongolitele, eelkõige burjaatidele.» Ka kalmõkid on mongoli rahvas. Aga see mees oli ka poolte tšuktšide ja korjakkide eelkäija. «Iseküsimus on muidugi see, kas meil on veel midagi ühist peale selle Y-kromosoomi,» lisab Villems.

Mongoli impeerium oli Tšingis-khaani rajatud hiigelriik, mis hõlmas suure osa Aasiast ja Euroopast ega jäänud 13. sajandi lõpus sugugi kaugele praeguse Eesti piiridest.

Sajandite jooksul kinnistunud hüpoteesid rahvaste liikumise ja suguluse kohta saavad Eesti Biokeskuses kas kinnitust või siis lükatakse need ümber, ukse minevikku avab võime saada DNA-järjestus kätte ka iidvanadest kontidest. «Väga pikka aega ei saadud midagi kätte Mesopotaamiast, kus algas põllupidamine, aga nüüd saadakse juba üht-teist ka sealt,» räägib Villems. «Praeguse rekordina on natuke midagigi kätte saadud 300 000 aasta tagustelt ja praeguses Hispaanias elanud protoneandertallastelt.»

Tulin, et kõneleda koos Villemsiga biokeskuses töötava kalmõki Natalja Balinova teadustööst – tema uurib muuhulgas seda, kui suur osa kalmõkkidest kannab niinimetatud Tšingis-khaani Y-kromosoomi. «See Y-kromosoomi variant on tänapäeval umbes 40 miljonil inimesel,» lisab Villems. Jutt käib Tšingis-khaani vahetu klanni isaliinist.

Teadusartiklid tulekul

Villems räägib tegelikult siiski neist asjust, millest ise parajasti tahab. Balinova on seotud Moskva Meditsiinilise Geneetika Instituudiga ja töötab ka Ufaa ülikoolis. «Meil käib siin kogu aeg inimesi erinevatest maailma piirkondadest,» märgib Villems. Praegu töötavad biokeskuses Venemaalt baškiir, kalmõkk, kabardiin ja tatarlane. Niisiis käib koostöö Vene ülikoolidega täie hooga, pigem eelistabki biokeskus partnerina Venemaa mõistes äärepiirkondade ülikoole, kus on «enam-vähem mõistlikud teaduslikud instituudid». «Kõigepealt tuleb saada Venemaalt geene, ise sinna ju korjama ei lähe,» selgitab Villems. «Enamikus maailma riikides on see tänapäeval väga põhjalikult reguleeritud.» Niisiis tullakse Tartusse juba geenimaterjalist eraldatud DNAga, mitte vereproovidega.

Juba ammu kõnnivad etnoloogid, keeleteadlased ja arheoloogid ühte sammu arheogeneetikutega. «Praegu saamegi kõige rohkem kokku arheoloogidega,» ütleb Villems.

Arheoloogidelt saab selliseid konte, millelt on võimalik eraldada DNA-järjestust. «Me tegeleme vana DNAga päris palju,» lisab professor. Veel pole selleteemalistest uurimistöödest Tartust teadusajakirjadesse artikleid jõudnud, aga nüüd hakkab tulema, lubab professor. Osa neist töödest puudutab otseselt ka meid, eestlasi.

Kunagi küsis üks inglane Villemsilt, miks ta tegeleb arheogeneetika ja mitte meditsiinigeneetikaga. «Küsisin siis temalt vastu, et kas tema tahab öelda, et ühte sorti inimahvi tõved on tähtsamad kui evolutsioon? Ta hakkas kokutama,» meenutab akadeemik.

Koostöö Ufaa ülikooliga on tartlastele iseäranis huvitav, sest linna läbib samanimeline jõgi. «Jõe põhjakaldal elasid 4000 aastat tagasi tõenäoliselt paiksed soomeugrilaste eellased, allpool oli aga juba stepp ja seal elasid indoiraani päritolu sküüdid.»

Ufaa asub praeguses Baškortostanis, Uuralite lõunanõlvadel. Ufaa arheoloogid viivad läbi kaevamisi kunagistes kaubanduse sõlmpunktides, kus eri hõimud kokku puutusid. «Suur osa hobuste ja ratsutamisega seonduvast sõnavarast tuli meie keelde just indoiraani laenudena, nähtavasti sküütidelt,» lisab Villems. «Just Ufaa teadlased valdavad palju soomeugrilasi huvitavat arheogeneetilist informatsiooni – Uurali lõunaosa on ju peetud läbi aegade keeleteadlaste poolt soomeugri algkoduks.»

Sugulased tšuvašid

Tartlased on teinud idanaabri teadusasutustega koostööd ka etniliste venelaste arheogeneetika uurimisel. «Venelased võtsid Ukrainast ja Venemaalt inimeste geenimaterjali sellistest küladest, kus rahvastik püsis oluliste välismõjudeta,» selgitab Villems.

Muuhulgas hangiti geenimaterjal ka Valge mere ääres elanud pomooride järeltulijatelt. «Selgus, et pomooridel pole venelastega kuigi palju ühist, geneetiliselt on nad väga lähedased karjalastega, tegu on kõige puhtatõulisemate soomeugrilastega,» lausub Villems. «Nad läksid ristiusu saabumisel üle slaavi keelele.» Samamoodi leidub veel puhast soome-ugri verd Moskvast kirdesse jäävas Kostroma oblastis. Ajalooliselt ulatus soome-ugri asustus Uurali mäestiku lõunaossa välja.

Venemaal elavate tšuvaššide keel on vanim seni säilinud turgi keel. «Neil on aasiapära väga vähe,» selgitab Villems. «Tõenäoliselt on nad soome-ugri rahvas.» Niisiis on geneetiline algupära säilinud, sellal kui rahvus vahetas keelkonda.

Krimmitatarlaste puhul on aga selgunud Tartu biokeskuse osalusel midagi hoopis üllatavat – antiikajal asustasid saare Kreeka kolonistid, hiljem kuulus see Krimmi khaaniriigi koosseisu. Kreeklased säilitasid kristluse, sellal kui samuti saarel asunud krimmitatarlastest said aga moslemid. Ent arheogeneetikud selgitasid välja, et krimmitatarlased ei ole tegelikult geneetiliselt sugugi mingid hiljem saabunud etnilised tatarlased, vaid päritolult hoopis samad antiikkreeklased, kes omal ajal poolsaarele saabusid. Aja jooksul oli lihtsalt osa kreeka kogukonnast vahetanud keelt ja religiooni sel määral, et teadmine lähisugulusest kadus aja hämusse. Niisiis on krimmitatarlaste lähimad sugulased kreeklased.

Mongoliidsed soomlased

Vene rahvuse üle ironiseerijad on kaldunud kõnelema nende segunemisest mongolitega ajal, kui suur osa praegusest Venemaa territooriumist allus Mongoli impeeriumile. «Tegelikult on mongoliidsete, pigem küll põlissiberi geenide osa nende emaliinides võib-olla kaks protsenti, sellal kui see on soomlastel kuus protsenti,» muigab Villems. Eestlastes on samas mongoliidset osist väga vähe, mis on seletatav siinse rahva suurema segunemisega naaberrahvastega.

Kui jätta kõrvale karjalased ja vepslased, on soomlastele geneetiliselt lähim rahvas eestlased, sellal kui meile on palju lähemad lätlased ja loodevenelased. «14. sajandi katkuepideemia järel tuli Lõuna-Eesti tühjenenud piirkondadesse uusi elanikke Pihkva poolt, aga tõenäoliselt olid ka need inimesed soomeugrilased,» ütleb Villems.

Paraku on arheogeneetikutele ebameeldiv see ajalooperiood, kui surnuid põletati. «Kremeeritud kontidest on peaaegu võimatu DNAd kätte saada,» kurdab professor. «Pronksiaeg ja Kunda kultuuri aeg on selles mõttes paremad, et siis inimesi ei kremeeritud ja luumaterjalis on DNA alles.»

Tegelikult on teadlased Villemsi hinnangul saanud pigem kinnitust varasematele pelkadele hüpoteesidele, mis kõnelesid soome-ugri rahvaste tekkest ja jagunemisest. «Klassikaline lingvistiline analüüs kõneles, et soomlaste ja eestlaste esivanemad lahknesid paari tuhande aasta eest, ja see on ka geneetikute hinnangul enam-vähem õige,» ütleb Villems. «Ma arvan, et kokkuvõttes osutub õigeks ka see klassikute arvamus, et üks osa praegustest soomlastest jõudis Lääne-Soome Eesti kaudu, sellal kui teine osa saabus Karjala kaudu. Paistab, et neil, kes kirjutasid sellest kõigest eelmise sajandi esimesel poolel, oli enam-vähem õigus.»

Mis puutub eestlaste idapoolsetesse eelkäijatesse, siis tulid nad akadeemik Valter Langi arvamuse kohaselt siia kahes laines, vahendab Villems kolleegi: üks saabus läbi Kesk-Venemaa ja Leedu-Läti, sellal kui teine seltskond tuli Peipsist põhja poolt. «Selge on see, et siin elasid ka enne inimesed,« ütleb Villems. «Aga suur sisseränne toimus tegelikult 4000 aasta eest.»

Tagasi üles