Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ermamaa uued asjaolud näitavad, kuidas tegelikult asju aeti

65
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ilvesele pakuti võimalust toetus omal algatusel tagasi maksta, president keeldus
  • Algset õiguspärast tagasinõudeotsust muudeti kahel korral Ermamaale soodsamaks
FOTO: Postimees / Johan Laiv / montaaž

Avalikkus ei teadnud seni, et tegelikult kirjutasid kaks juristi 2012. aastal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) valmis täiesti õiguspärase Ermamaale makstud toetuse tagasinõudeotsuse. Juhatus võttis selle aga enda kätte ja muutis kahel korral järjest presidendi abikaasa ettevõttele soodsamaks.

Kogu loos peamiseks patuoinaks jäänud endine EASi juhatuse liige Maria Alajõe ütleb, et mitmest otsuse sündimise etapist kuuleb ta alles nüüd Postimehe ajakirjanikult. Praeguse riigikogu kantselei juhi jutust järeldub, et ta usaldas organisatsiooni ja Ermamaad puudutanud otsus jõudis tema ette allkirjastamiseks juba valmiskirjutatuna.

Olukord on seda kentsakam, et kuigi EAS võttis saaga eest kollektiivse vastutuse, oli 2012. aastal asutuse sees inimesi, kes jäid Ermamaa tagasinõude summa suhtes eriarvamusele.

Peale selle näitas Postimehe uurimine, et president Toomas Hendrik Ilves on Ärma talu rahaasjadest rääkides avalikkust eksitanud. Ta teadis tagasinõudeotsusest vähemalt poolteist kuud, mitte aga nädal enne selle avalikuks tulekut, nagu ta väitis.

Tavaliselt ei saadeta toetuse saajatele välja, et kas me teeme teile sellise või teistsuguse tagasinõude. Haldusorgan teeb otsuse, mitte ei küsi, kas seda või teist.

Vahetult pärast skandaali puhkemist 2016. aasta oktoobris pakkus EAS Ilvesele võimalust ebaõiglaselt saadud summa au päästmiseks ise tagasi maksta, ent president keeldus ja palkas oma huvisid kaitsma advokaadid.

Äriplaani allakäik

Ärmamaa lugu võiks olla unustatud, kui selles poleks kaht täiesti läbipaistmatut seika. Mis asjaoludel jõuti EASis 2012. aasta märtsis enneolematult soodsa kümne protsendi tagasinõudeni ja miks see mullu kriitikavabalt ära kinnitati? Kunagisi otsustajaid usutlenud Postimees püüdis neid lünki täita.

Kogu asi hakkas kiiva kiskuma 2011. aasta lõpus. Pärast Ilvese teistkordset presidendiks saamist mõistis EAS, et silmapiiril terendab juriidiline probleem. Kui Ermamaa äriplaani rakendamist veel korra pikendada, ei ole struktuuritoetuse seaduse kohaselt enam võimalik tulevikus tagasinõuet teha, kui Ermamaa peaks loobuma turismitalu paani ellu viimast.

Olukorda pidid lahendama suuresti samad inimesed, kes olid 2006. aastal Ermamaale toetuse määranud: EASi juht Ülari Alamets, juhatuse liige Maria Alajõe, divisjonijuht ja rida juriste. Ermamaa äriplaani pikendamise eest seisis emalõvina Evelin Ilves. Presidendi toonasele abikaasale ei mahtunud pähe, et kui tegu on presidendiga, siis kuidas ei suuda EAS lahendust leida.

Esimene samm tehtigi 24. jaanuaril 2012. EAS oli selleks ajaks arvutanud, et Ermamaa tagasinõue oleks 68 224 eurot. Alajõe saatis majandusministeeriumile kirja, milles küsis luba maksta see Euroopa Komisjonile tagasi Phare programmide riigisiseste vahendite jäägist. Maakeeli maksumaksja rahast, mis niisama arvel seisis.

Kummastavaks teeb kirja asjaolu, et dokumendis pole ridagi selle kohta, mida Alajõe nüüd väidab: raha oleks hiljem omakorda Ermamaalt sisse nõutud. «See jättis mulle mulje kui mingist kuriteokatsest. See paistnuks nii, nagu mina otsustan, et kingin Ilvesele talu,» meenutab endine majandusminister Juhan Parts. Ta käskis kirja tagasi võtta ja jättis sellele vastamata.

See, mida Alajõe nüüd Postimehele toimunu kohta räägib, on üks loo müstilisemaid osi. «Ma ei tea, kelle idee kiri oli,» väidab ta.

Alajõe sõnul oli tal kolleegidelt teadmine, et kirja sisu on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga (MKM) kokku lepitud ning nende toetus raha vahetamisele olemas.

Osa MKMi toonaseid keskastmetöötajaid tunnistab, et tollele kirjale eelnes tõesti suhtlus EASiga, osa aga eitab seda. Fakt on aga, et ministeeriumis on tänini alles vastuskirja mustand, millega oleks Pharest jäänud raha kasutamisele roheline tuli antud. Juhul muidugi, kui minister Parts poleks sekkunud. Kelle käsul mustand kirjutati, asjaosalised enda väitel ei mäleta.

Ent miks ei taibanud juristiharidusega Alajõe, et asi, mida ta ministeeriumilt palub, paistab korruptiivne? «Ma ei teinud ettevalmistatud kirja projektis muudatusi. Olen tagantjärele aru saanud, et oleksin pidanud kirja projekti muutma, sest kirja on valesti tõlgendatud,» kahetseb ta.

Õige otsus jäeti kõrvale

Kuna plaan jäi vastuseta, liikus EAS kiiresti edasi. Sealjuures õigel teel. Postimehe käsutuses olevatest dokumendikatketest ilmneb, et Alajõe, divisjonijuht ja juristid arutasid 2012. aasta veebruari algul Ermamaa otsust tihedalt MKMi ja rahandusministeeriumiga.

Mõlemad soovitasid EASil teha Ermamaale tulevikus rakenduva tingimusliku tagasinõude. Samas tulnuks nende meelest lähtuda ajalisest alusest, mitte sellest, mille EAS lõpuks valis.

16. veebruaril 2012 saidki EASi peajurist ja tema rahandusministeeriumi kolleeg kahekesi valmis otsuse põhja. Seal on kirjas, et Ermamaa äriplaan peatatakse veel viieks aastaks. Tagasinõude summat ette ei kirjutata, vaid see jääb tulevase juhatuse otsustada, kes peab lähtuma ajalisest alusest.

Kui EASi juhtkond oleks selle otsuse juurde jäänud, võinuks kogu rahaline kahju olemata olla. Mil moel? Kui president Ilves loobus oktoobris äriplaanist, oleks tagasinõude summa määranud EASi juhatus Hanno Tombergi juhtimisel. Ajalist alust kasutades oleksid nad võinud jõuda sama tagasinõudeni, mida kolm auditit praegu õigeks peavad: 90 protsenti ehk 152 000 eurot.

Tegelikkuses läks kõik teisiti. Alajõe ütleb nüüd, et ta pole sellise otsuse projekti kunagi näinud.

21. veebruaril 2012 saatis EASi tootearenduse direktor Evelin Ilvesele ja presidendi kantselei toonasele juhile Siim Raiele kirja. Selles pakub EASi juhatus Ermamaale juba kaht uut lahendusvarianti: kas 68 000 euro suurune tingimuslik tagasinõue tulevikus või lõpetada äriplaan kohe rikkumise klausliga. Viimase miinus oleks, et raha tuleks tagasi maksta kohe. Tõsi, summa poleks olnud suur – kümme protsenti ehk 19 039 eurot.

«See on suhteliselt ebatavaline. Tavaliselt ei saadeta toetuse saajatele välja, et kas me teeme teile sellise või teistsuguse tagasinõude. Haldusorgan teeb otsuse, mitte ei küsi, kas seda või teist,» hindab rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna juhataja Kaur Siruli.

Kirja erakordsus sellega veel ei piirdu. Esiteks viidatakse dokumendis, et kirja eel on EAS suhelnud toonase presidendi kantselei ülema Raiega. EAS ütleb nüüd, et viimane oligi Evelin Ilvese palvel protsessi osaline ja sai kõiki kirju. Teiseks pole kirjas jälgegi viis päeva varasemast otsuseprojektist, mis rahandusministeeriumiga valmis kirjutati.

Tagatipuks ütleb Alajõe nüüd, et tema kuuleb esmakordselt, et selline otsuse kavand kunagi valminud on. «Minu hinnangul ei oleks 2012 märtsis kümneprotsendilise tagasinõude tegemine kuidagi võimalik olnud,» pareerib ta.

2012. aasta 2. märtsil saatiski Evelin Ilves EASile vastuse: 19 000 euro tagasimaksmine on vastuvõetamatu. Ermamaa pole äriplaani rikkunud. Tuleviku tingimuslik tagasinõue oleks mõeldav, ent arvestada tuleks veel üht asjaolu: ka pärast Toomas Hendrik Ilvese teise presidendiaja lõppu võivad Ärma talule jääda kehtima presidendi kodu turvareeglid.

15. märtsil kohtusid asja arutamiseks EASi juhatuse kabinetis juhatuse esimees Ülari Alamets, Evelin Ilves, Siim Raie, tootearendusdirektor ja juristid. Maria Alajõed kohtumisel polnud.

Raie meenutas hiljem meediale, et «räägiti mingitest numbritest». Alamets tunnistas Postimehele, et tal pole kohtumiselt ühtki mälestust. Küll aga on ta kindel, et seal ei toimunud «näiteks sobiliku õigusliku aluse valimine otsuse tegemiseks».

Ometi sulavad kohtumise järel kaks EASi pakutud alternatiivi justkui imeväel üheks. Ermamaale tehaksegi tinglik tagasinõudeotsus, ent 68 000 eurot asendatakse uue aluse ja 19 000 euroga.

Alajõe väitel arutas ta vahetult enne 30. märtsi juhatuse esimehe Alametsaga otsust ja seda, kumb neist sellele alla kirjutab. Otsus ise polnud Alajõele võõras, sest seda arutati päevi ja selle põhjendused olid veenvad. Kuna Alajõe oli valdkonna vastutav juhatuse liige, nõustus ta üksi allkirjastama. See on asi, mida ta enda väitel tagantjärele kahetseb.

Nimelt väidab praegu Soomes Interregi (riikide ühenduse algatus, mille eesmärk on stimuleerida piirkondadevahelist koostööd Euroopa Liidus – O. K.) programmijuhina töötav Alamets, et ei mäleta, et Ermamaa tagasinõudele oleks üldse määratud arvuline suurus. «Ma lugesin sellest meediast. Mulle tuli see üllatusena, et ma ei mäletanud, et sinna oli protsent pandud. Minu meelest ei olnud võimalik mingit otsust teha, kui teine pool väitis, et nad kavatsevad objekti pärast edasi hallata,» räägib ta.

Alajõele tundub nüüd, et teda lavastatakse ainsaks vastutajaks. «Juhatuse esimees oli toetuse saajaga äsja kohtunud. Selles olukorras poleks ma mitte kunagi allkirjastanud otsust, ilma et oleksin täiesti veendunud, et see on juhatuse esimehe kindel seisukoht,» väidab Alajõe.

Postimehele teadaolevalt jäi vähemalt üks jurist otsuse mõttekäigu suhtes eriarvamusele. Kristjan Kitvel, kolmas toonane juhatuse liige, sai just sel põhjusel soovituse Ermamaa otsusele mitte alla kirjutada.

EAS ütles vastuseks Postimehe päringutele, et kirjalikke tõendeid pole säilinud ja töötajad ei mäletavat kohtumise detaile. Samuti olevat kaks auditit tuvastanud, et tahtlust polnud, vaid eksimus oli kollektiivne.

Nii konsultatsiooni- ja audiitorfirma KPMG kui ka rahandusministeerium ütlevad, et ei saanud teada, mis ajendil otsused sündisid. «Kuidas otsuse sõnastus selliseks kujunes, me ei näe. Miks otsustati midagi muud kui meie maja suunis?» küsis rahandusministeeriumi osakonnajuhataja Kaur Siruli.

Postimehe käsutuses on dokument, mida ühegi auditi tegijad pole näinud. Ilmneb, et neli päeva enne EASi juhatuse lõplikku otsust 2012. aasta 30. märtsil saatis tootearendusdirektor Evelin Ilvesele ja Siim Raiele otsuse kavandi. Tähelepanuväärne on direktori kaaskirja sõnastus: «Saadan drafti, mille koostasime vastavalt 15.03 toimunud kohtumisel räägitule.» Lihtsustatult viitab see, et kohtumisel võis olla juttu, milline otsus Ermamaale tehakse.

Kolm aastat hiljem

Hanno Tomberg oli saanud EASi juhtida kümme kuud, kui talle 2015. aasta aprillis Ermamaaga seonduv teatavaks sai – tema enese väitel juhuslikult. Seepeale alluvatelt EASi otsuse küsinud mees ei salga, et summa tundus talle ebaõiglaselt väike.

Tomberg küsis arvamust EASi juristilt, kes kinnitas, et 2012. aasta otsus on õiguspärane. Otsus oli: õigustatud ootus on tekkinud, otsust pole tark muuta. Auditid ütlevad nüüd vastupidist: otsuse kinnitamisega kiirustamiseks polnud mingit põhjust.

2016. aasta 20. augustil kohtus Tomberg keset presidendi vastuvõtu suminat Kadrioru roosiaias presidendi kantseleiülema Alo Heinsaluga. Jutuks tuli Ermamaa otsus.

Kui Heinsalu 23. augustil dokumendid sai ja nendega Ilvese jutule läks, räägiti detailidest ja tähtajast ning arutati, kuidas otsuse valguses käituda. Ahaa-efekti presidendi ilmes polnud. Kas nõude suurus tuli riigipeale uudisena või oli juba varem teada, jäigi kantseleiülemale ebaselgeks.

«Presidendi jaoks oli see hästi valus teema. Loomulikult ei olnud see talle meeldiv uudis,» meenutab Heinsalu. Miks? (Vastusele eelnes mõttepaus – O. K.) «Seal on ju tegemist igal juhul rahalise kohustusega, kas või see. Mõtleme inimlikult: 20 000 eurot – see oleks igaühele probleem.»

10. oktoobril teatas Ilves EASile, et ei kavatse jätkata Ärmal turismitalu pidamist. Heinsalu mäletab, et riigipea tahtis asja kiiresti ära teha. «Presidendil oli tahe see lõpuni viia ja eks ikka lepiti EASiga kokku, et teeme selle asja ära ja kui on tehtud, siis läheb asi avalikuks,» räägib ta.

EAS tuli vastu. Kuigi otsus oli tehtud, ei avalikustatud seda kohe. 11. oktoobril helistati EASist presidendi kantseleisse ja paluti kanne 24 tunni jooksul ära teha, sest varsti tuleb saata pressiteade. Avalikkus saigi teada 12. oktoobril, pärast raha laekumist. EASi väitel tulenes 24 tunni nõue sellest, et muidu oleksid hakanud jooksma intressid. Iga hilinenud päev oleks presidendi arvele lisanud 2,5 eurot.

14. oktoobril, kaks päeva pärast tagasinõude avalikuks tulekut kirjutas puhkusel viibinud president Ilves sotsiaalmeedia kaudu Eesti avalikkusele, et sai EASi otsusest teada alles sel nädalal. «See, et president ütles, et ta sai äsja teada ja mina 23. augustil… Paraku seal on mingi ebakõla,» möönab Heinsalu tagantjärele.

Kodumaal oli EAS avalikkuse turmtule all. Samal nädalavahetusel helistas Tomberg Ilvesele ja teavitas: presidendil on võimalik toetussumma omal käel tagasi maksta. Ilves keeldus ja määras oma esindajaks Raidla advokaadibüroo. Nad olid sama meelt, nagu on nüüd EAS: presidendilt raha tagasinõudmisel pole perspektiivi.

President Toomas Hendrik Ilves raiub kui rauda, et tema sai EASi 2012. aasta otsusest teada alles nädal enne oma teise ametiaja lõppu. / Kuvatõmmis

Postimehe küsimustele ei vastanud Evelin Ilves, Toomas Hendrik Ilves ega toonane EASi juhatuse liige Kristjan Kitvel. Artikli valmimise ajal sai Hanno Tombergist Postimehe emaettevõtte Eesti Meedia programmidirektor. Ta on kaasa rääkinud üksnes artikli viimases osas teda puudutavates episoodides.

Tagasi üles