Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Muistsed ühiskonnad olid arvatust palju võrdsemad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Viimase aja avastused näitavad, et mitmed varased tsivilisatsioonid olid võrdsema poliitilise süsteemiga, kui seni on arvatud.

Me kõik teame ju, et muistsed tsivilisatsioonid – olgu vaaraode Egiptus, sumerite kuningriigid või maiade valdused – olid autokraatlike isevalitsejate võimu all ning lihtsureliku elu ja arvamus ei maksnud midagi. Oleme koolis õppinud, et demokraatia häll oli Kreeka, kust vabariiklik ühiskonnavorm on aegamööda üle maailma levinud.

Selline arusaam võib olla aga erakordselt ekslik, kirjutab Science.

Meie ja nemad

Näiteks pidid Mehhikos 14.–16. sajandini asunud Tlaxcallāni riigi senati liikmed tegema võimu juurde pääsemiseks läbi keerulised ja karmid, tihti ka verised ja aastaid kestvad katsumused. Piitsutamisest, mõnitamisest ja ühiskonnast eraldamisest koosnenud proovikivid hirmutaksid tõenäoliselt ära kõik tänapäeva poliitikud. Sellistest tuleproovidest annavad meile aimu Hispaania vallutajate ülestähendused.

Sama palju, kui mitte enam, avaldavad aga arheoloogilised uurimised, mille juhtfiguuriks on kujunenud arheoloog Lane Fargher, kes on 2007. aastast uurinud Tlaxcallāni ülesehitust ja säilmeid. Need räägivad sootuks teistsugusest ühiskonnast kui Euroopa ajaloolaste kirjeldatud metslaste riik. Selle asemel pidi elukorraldus käima kollektiivselt – valitsejad jagasid võimu ja igaühel oli õigus valitsemises kaasa rääkida.

«20 või 25 aastat tagasi ei oleks keegi osanud neilt nõuda nii organiseeritud ühiskonda,» ütles Fargher Science’ile.

See ei olnud kindlasti tänapäevane demokraatia, kuid seda ei või öelda ka Kreeka varase demokraatia kohta. Küll aga näitavad arheoloogilised leiud, et diktatuuri või päriliku kuningavõimuga ei saanud Tlaxcallānis tegemist olla. Näiteks arendati pealinnas avalikke ruume eelisjärjekorras paleede ees, tarbimises olid eelistatud kohalikud kaubad ja mitte kaugelt toodud eksootilised luksusesemed ning ka varanduslik ebavõrdsus näib olevat seal aegamööda vähenenud.

Sellistest leidudest ja tõlgendustest on viimasel ajal arenenud muistsete ühiskondade uurimise täiesti uus suund.

Muutuse taga on Purdue ülikooli antropoloog Richard Blanton, kes juhendas muu hulgas Tlaxcallāni väljakaevajajaid. Kui Blanton 1960. aastatel alustas, oli kinnistunud arusaam, et muinasaegsetes ühiskondades sai kollektiivsusest rääkida vaid Vana-Kreeka ja keskaegse Veneetsia puhul – demokraatia pidi olema Euroopa nähtus ja kõik ülejäänud tolle aja kultuurid pidid olema despootlikud.

Kahtlemata on ammuste ühiskondade seas rohkelt selliseid, mis vastavad tõepoolest karmi käe ühiskonna tunnusjoontele, kuid neid võib leida Euroopaski.

Mida kaugemale Blanton ja kolleegid aga Kesk-Mehhikos kaevasid, seda selgemaks sai, et Tlaxcallānis ei leidu märkigi juhikultusest või despootiast.

Mina ja meie

Sellest sündis arusaamine, et eristada tuleb valitseja raudsel autoriteedil põhinevaid ühiskondi (näiteks olmeekide kultuur Kesk-Ameerikas või tänapäevane Saudi Araabia) ning kollektiivseid, kus valitseja on küll tähtis, kuid sellele ametikohale saavad kandideerida pea kõik ühiskonna liikmed (näiteks tänapäeva demokraatiad). See, kuidas ühiskond on üles ehitatud, mõjutab selle ruumilist jaotumist.

Näiteks on Tlaxcallāni puhul oluline märk ka see, et linna keskväljaku kõrval ei seisnud mitte palee, vaid küllaltki lihtsad majad. Tõenäoselt kohtusid senaatorid linnast kilomeetri kaugusel asunud valitsushoones. Selline hajus võimustruktuur on veel üks kollektiivse ühiskonna tunnus.

Kollektiivse võimu märgiks peetakse ka tugeva maksusüsteemi olemasolu, mida on arheoloogiliste leidude põhjal aga väga keeruline hinnata. Pärast 30 vanaaegse ühiskonna etnograafilist ja arheoloogilist uurimist on teadlased aga suhteliselt veendunud selles, et hea maksusüsteemiga riike iseloomustab tugev bürokraatlik süsteem ja kodanike õigus valitsemisotsustes kaasa rääkida.

«Kui riigi ülalpidamise maksavad kinni maksumaksjad, siis peavad valitsejad nendega arvestama,» ütles Blanton.

Üks kollektiivse ühiskonna tunnus, mida saab arheoloogiliste leidude põhjal tuvastada, on võime rahvast juurde meelitada – valitsejad on huvitatud kodanikkonna kasvamisest ja sisserändajad omakorda elujärje parandamisest.

Aegamööda on seega välja kujunenud terve hulk tunnuseid, mille põhjal hinnata ühiskonna kollektiivsust. Ometigi ei ole maailm mustvalge ja leidub riike, mille kohta avastatud tõendid räägivad üksteisele vastu.

Selline on näiteks Tlaxcallānist ligi tuhande kilomeetri kaugusele jääv kuulus Teotihuacáni linn, mille keskel kõrguv püramiid tekitab teadlastes tõsiseid erimeelsusi. Ühed tõlgendavad seda autokraatliku valitseja monumendina iseendale. Teised toovad aga välja, et hoolimata põhjalikust uurimisest ei ole seal leitud ühtki valitseja kujutist, küll aga viitab linna ülesehitus võrdsete kodanike ühiskonnale.

Kuigi ajalooliste andmete tõlgendamine on alati vaieldav, on Tlaxcallāni väljakaevamised ja sealt kogutud andmed piisavalt veenvad, et ajendada ümber vaatama teiste ühiskondade senist käsitlust.

Nüüd on kollektiivsuse ilminguid leitud teistestki Kesk-Ameerika linnadest, näiteks olmeekide kolmandast pealinnast Tres Zapotesist. Arheoloogid on hakanud nägema võrdsema ühiskonna märke mujalgi maailmas, näiteks India ja Pakistani aladel asunud Induse tsivilisatsiooni juures.

Tagasi üles