Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Brexiti sisulisem arutelu enne sügist ei alga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Sisulisemat diskussiooni ELi ja Ühendkuningriigi suhete üle pärast Brexitit ei maksa oodata enne sügist, kui Euroopa suured valimised on peetud, usub Guntram Wolff, Brüsselis tegutseva Bruegeli mõttekoja direktor.

- Usute te, et Brexitiga minnakse päris lõpuni?

Selle lõpule viimata jätmine oleks praeguses faasis väga keerukas.

Kui kasutada Theresa May tautoloogilist fraasi, siis Brexit tähendab Brexitit. See tähendab, et nad lahkuvad EList ja selle õigusruumist ega kuulu enam ühenduse institutsioonidesse ega lepetesse.

Märksa vähem selge on see, milline saab olema suhe pärast Brexitit. Kas EL nõustub Ühendkuningriigiga eripartnerluseks, kaubandusleppeks, Euroopa Majanduspiirkonna tüüpi suheteks (sellega on raamitud ELi lävimine Islandi, Liechtensteini ja Norraga – toim) või Kanada Vabakaubandusleppe (CETA) tüüpi kokkuleppeks või lihtsalt kaubandusleppeks. Kõik see on õhus.

Ma ei usu, et seda kohe arutama hakatakse. Arvatavasti on tänavustes arutlustes põhiteemaks Brexiti enda tingimused.

Sügiseni saab see debatt olema väga tehniline, kuid mingil hetkel tulevad üles ka poliitilised küsimused tulevikusuhetest. Vähemalt mina loodan nii, sest me peaksime vältima, et Ühendkuningriik lahkuks igasuguste suheteta – nad siiski on üks Euroopa juhtivaid jõude, kellega meil peaks olema hea läbisaamine.

- Kui te vaatate majanduslikku mõju, mida Brexitiga seotud sammud Ühendkuningriigile siiani avaldanud on, siis kuidas te seda selgitaksite?

Rahvahääletuse tulemus osutus paljudele üllatuseks. Pärast seda olid paljud ebakindlad küsimuses, mida see tähendab – aktsiaturud läksid pisut alla ning Briti naela kurss kukkus tõsiselt, alates referendumitulemuse selgumisest on see euro suhtes 10–15 protsenti madalam kui varem.

Ühendkuningriigi sisemajanduses me eriti mingit mõju näinud pole. Kriisist taastumine paistab üsna hästi jätkuvat – tarbimine püsib, investeeringutega on hästi.

Samas näeme aga aina rohkem finantsettevõtteid ja rahvusvahelisi firmasid, kes kolivad või kaaluvad Londonist välja kolimist. Me näeme Ühendkuningriigi majanduse tasakaalustamist – Londoni kui finantskeskuse tähtsus väheneb praegusega võrreldes. Mõningate mu kolleegide hinnangute kohaselt võib Londonist mujale minna kuni 30 000 töökohta. See tekitab ka Ühendkuningriigile mõningaid probleeme maksutuluga, ehk sellest tekib negatiivset mõju.

Nõrgem vahetuskurss aitab tegelikult Briti majandust tasakaalustada rohkem tootmise poole palju eksportivates sektorites. Võtmeküsimus saab olema selles, millised kaubanduslepped Ühendkuningriik saab – kas nad saavad eksportida või mitte.

- Kas tavabritt tunneb Brexiti mõju?

Ma ei usu, et tavaline britt majandusmõju praegu üldse tunneks, eriti inimesed, kes elavad maal. On mõningaid kultuurilisi aspekte, ksenofoobia on palju muret tekitavam kui varem – see on tegelik kahju, mis on riigile ja rahvale halb. Aga ma ei usu, et tavakodanik tunneks praegu Brexiti mõju.

- Aga kas mingist hetkest hakkab tundma?

Põhikannatajaks jääb London, kus mõned töökohad tõesti kaovad. Ja keskpikas plaanis on küsimus, kas maksutulu kukub määral, mis sunnib Ühendkuningriiki süvendama kasinusmeetmeid.

Seal on uus valitsus, kellel on uued prioriteedid, mille seas on ka riigi majanduse reformimine. Minu arvates olnuks neile märksa kasulikum, kui nad jäänuks ELi ja samal ajal reforminud oma majandust.

Suur osa asjadest, mida nad praegu ette võtta tahavad, on põhimõtteliselt Briti majanduse reformimine. Parandada haridussüsteemi, mis on väga elitistlik ja madala sotsiaalse mobiilsusega, parandada infrastruktuuri, parandada firmade juhtimist ja suurendada neis töötajate sõnaõigust – kõik need on põhimõtteliselt sisereformid. Need on väga olulised ja neid tulnuks teha aastaid tagasi.

Brexit on seal käivitanud protsesse, tänu millele võime näha mõningaid kasulikke reforme, millel põhimõtteliselt pole mingit pistmist Brexiti endaga, aga mis toovad osale brittidele kasu.

- Teatud briti ühiskonnagrupid on samas saanud märkimisväärset toetust ELilt. Kas London asendab need ressursid?

Ühendkuningriiki läheb märkimisväärsel määral ELi fondide raha. Samas on see riik netomaksja ehk annab ELi eelarvesse rohkem raha, kui sealt neile tagasi tuleb.

On linnu, kes saavad raha ühtekuuluvusfondist, põllumajandussektor saab ELilt raha, samuti haridussüsteem – Briti ülikoolid saavad suuri summasid ELi uurimisfondidest –, kõigile neile saab EList lahkumisel olema mõju.

Põhimõtteliselt oleks Briti rahandusministeeriumil võimalik need summad hüvitada, sest Ühendkuningriik on netomaksja. Kuid majandusteadlasel on seda lihtne öelda, tegeliku eelarve koostamisel käib ohtralt vaidlusi: kui anda teadusarendusele miljard juurde, tuleb seda sisepoliitikas kaitsta. Mina pean poliitiliselt väga võimalikuks, et mitte kõik ei saa täielikku hüvitist selle eest, mille nad ELiga kaotavad.

- Kuivõrd on selge, kuhu need tuhanded Londonist kaduvad töökohad kolitakse?

Erinevatesse riikidesse. Kindlasti on üks neist Frankfurt, samas on mõni firma läinud Pariisi. Aga ka Amsterdami ja teatud spetsiifilised finantsteenused lähevad Dublinisse.

- Dublinist rääkides tundub, et Iirimaa on üsna mures paugu pärast, mille Brexit nende riigile paneb.

Iirimaa on üks kõige haavatavamaid, sest neil on Ühendkuningriigiga palju kaubavahetust ja ühine maismaapiir. Samuti on küsimus inimeste vabas liikumises: Iirimaa ei kuulu Schengeni süsteemi, vaid ühisesse viisaruumi Ühendkuningriigiga.

Nad peavad leidma viisi, kuidas see küsimuse lahendada, sest suurima tõenäosusega jääb Ühendkuningriik tolliliidust välja. Üks võimalus oleks taastada maismaapiir – seda oleks võimalik hallata moodsa tehnoloogia abil, meil ei pea seal tekkima kahetunnised veokijärjekorrad. Alternatiiv oleks kehtestada tollikontroll Iiri sadamates, mis tähendab, et Põhja-Iirimaa tuleks tunnistada majanduslikult nii väikseks ja väheoluliseks, et see jääks osaks tolliliidust ja EList.

Selle küsimuse saab poliitiliselt lahendada, aga vaid siis, kui leidub poliitilist tahet. Isegi Gibraltari puhul näeme praegu tohutuid debatte, mis pole põhimõtteliselt mitte majanduslikud, vaid poliitilised.

Minu arvates on võtmeküsimus selles, mis hetkel me jõuame kauplemise ja kõvatamise faasist punkti, kus hakkame ilmutama head tahet, mis aitab leida kompromisse. Küsimus, kas ja millal see juhtub, sõltub poliitilistest arengutest nii Euroopas kui Ühendkuningriigis. Praegu aga on valimiste aeg, mistap ma ei ootaks suuri arenguid enne sügist.

Tagasi üles