Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Edgar Savisaare viimane kants

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Edgar Savisaar ilmus Tartumaa erakonnakaaslaste ette sõnumiga: olen teiega, kuid tervis on kehv. | FOTO: Eero Vabamägi
Riigikogu liige Maarika Tuus-Laul on nutitelefoni objektiivi püüdnud oma venna Heimar Lengi ja Edgar Savisaare. | FOTO: Eero Vabamägi
Peaminister Jüri Ratase esinemise ajal esitati terav küsimus, kuidas tuleb erakond toime pärast kaheks lagunemist. | FOTO: Eero Vabamägi
Rahva sekka tagaritta on end sättinud riigikogulane Oudekki Loone (paremal) ja Peeter Ernitsa vastu kandideerinud Aleksandr Širokov (vasakul ääres). | FOTO: Eero Vabamägi
Peaminister Jüri Ratas on tulnud Rõngu rahvamajja läbisõidul ja lahkub enne Edgar Savisaare tulekut. | FOTO: Eero Vabamägi
Keskerakonna Tartumaa piirkonna juhi kohale tagasi valitud Peeter Ernits ja riigikogu liige Heimar Lenk. | FOTO: Eero Vabamägi

Rõngu rahvamaja on pidulikumaid hetki oodanud ülikondade-kostüümide lõhna täis. Keskerakonna Tartumaa piirkond on kogunenud esimeest valima. Ühe eesrindlikuma piirkonnana on koos täpselt nii palju inimesi, et valik saab kindlasti tehtud. See ei õnnestunud Tartu linnas, ei õnnestunud ka mõnes Tallinna piirkonnas. Tartumaa keskerakondlane on truu, töökas ja kohusetundlik. See on veel ainus kants, mis on Edgar Savisaarele tema erakonnast alles jäänud.

Piirkonda viimase aasta sujuvalt juhtinud riigikogu liige Peeter Ernits on üks väheseid Savisaare usaldusisikuid ning hoidnud isepäist joont ka oma piirkonnas. Sel laupäeval kandideeris ta uuesti piirkonna juhiks, vastaskandidaadiks vähemalt näilist konkurentsi pakkuda püüdnud Aleksandr Širokov.

Teades, et kohale ilmub ka Savisaar ise, on Tartumaa piirkonna aastakonverentsile tulnud riigikogulased Heimar Lenk, Maarika Tuus-Laul, Oudekki Loone, Jaanus Karilaid. Kõik n-ö riigikogu savisaarlaste esindajad, kui kord nii, kord naa Karilaid välja arvata.

Kuigi täna ütlevad nad: ah, ega häda ju ei ole, oleme populaarsed, oleme peaministripartei, aga väike tänusõna ühele suurele mehele oleks ju igati loomulik. Rohkemat nad väga enam ei ootagi.

Kell 11 alanud koosoleku juhatab sisse Keskerakonna esimees Jüri Ratas, kes on läbisõidul teel Pärnusse. Samuti parteikoosolekule. Õhtul loodab ta veel maale puid tegema minna. Ta kiidab valitsuse tegevust ja partei populaarsust. Innustab aga tegudele.

«Esimestel kohalikel valimistel sain ma Pirital 12 häält,» ütleb ta toonil, et vaadake, mis sellest tagasihoidlikust algusest on praeguseks saanud.

«Kui teist igaüks helistab viiele sõbrale, sugulasele, tuttavale, siis tulevad valimistel ka hääled. Need on kohtumiste, kuulamiste, valijatele vastamiste valimised, mitte plakatite ja ajalehtede valimised.» Ta kutsub kõiki lahkelt kandideerima. Rahvas kuulab, ülemäärast entusiasmi pole.

Küsimus saalist: «Mis teha nende noortega, kes on laenu võtnud ja nüüd peavad maksma surmani?» «Miks nad siis võtsid? Mõtlema peab ka ikka,» kostab porinat. Ratas leiab, et kui erasektor rohkem investeerib, siis on ka rohkem töökohti. «Tänu meie koalitsioonile jääb inimesele kuus 64 eurot rohkem kätte. Kodu sellega ei osta, aga toidukorvi küll,» lohutab peaminister.

Ja hakkab kiskuma teravamaks. «Kuidas me erakonnana toime tuleme, kui oleme lagunenud kaheks?» Seda küsimust ei oodanud ei Ratas, konverentsi korraldajad ega saalisolijad. See on kohtumine, kus otsused on tegelikult langetatud, valikud tehtud. Kõik jõud ja lootused on koondunud Ernitsa ehk paljude jaoks endiselt Savisaare selja taha.

«Olen käinud usinasti mööda Eestit ringi ja näen, et oleme ühtsed. Ka kõrged reitingunumbrid näitavad seda. Meiega tahavad liituda noored ja mõned erakonnast lahkujad tahavad meie juurde tagasi tulla. Lagunemine oleks siis, kui toetus langeb ja keegi ei taha tulla meiega,» leiab Ratas.

Maarika Tuus-Laul teeb otsa lahti, et kiita Ernitsat ja jätkata ühtsuse teemal. «Keegi meist ei soovi näha lõhestamist, aga keskbüroos peetakse salakoosolekuid, tõstetakse inimesi piirkondades ümber. Ärme tee seda. Oleme koos toredad,» innustab ta.

«Populaarsus on partei jaoks väga tähtis, aga me ei tohi unustada, et neil loorberitel oleme tänu Edgar Savisaarele. Mis oleksime teinud ilma Tallinna televisioonita? See tegi meid ääretult populaarseks!»

Oudekki Loone on veelgi sütitavam. «Keskerakond on tavalise inimese poolt. Sundüürnike komisjon poleks ilma valitsuse loomise ja Heimar Lengita kunagi sündinud.»

«Kui me sellised ei oleks, siis valitaks meid maha,» hoogustub saal. «Jah, ja väga õigesti tehtaks,» vastab Loone võitluslikult. «Ühtsusest rääkides. Loodan, et täna õhtul koju minnes ei ole kellelgi hinges kibedat tunnet. Igaüks meist on oluline! Oleme jätkuvalt see erakond, kes teeb teisiti!»

Korraks saab sõna ka Keskerakonna peasekretär Jaak Aab, kes peatub samuti kõrgetel reitingunumbritel ja leiab, et kui alguses oli kõrge toetusprotsent pooleldi Reformierakonnast tüdimusetaskust välja tiritud, siis märtsikuu kõrge hinne näitab valijate hinnangut reaalsetele tegudele. Ja sõnastab väga täpselt erakonna juhi Jüri Ratase aastatepikkuse valimisedu saladuse ning seab selle eesmärgiks ka parteikaaslastele – valimiste perioodiks üks paar korralikke kingi. Ehk et suhtlemine, ukselt uksele koputamine, isiklikud kontaktid.

Savisaare viimase kantsi – seda tunnistavad savisaarlased ise – Tartumaa piirkonna esimees Peeter Ernits loeb ette, mis viimasel aastal tehtud, mis teoksil, ja julgeb erakonna liikmelisusest rääkides olla keskerakondlase jaoks tavapäratult aus ja enesekriitiline.

«Mulle kirjutab Tiit, et on püüdnud kolm korda erakonnast välja astuda, aga see pole õnnestunud. Et meie erakonnast lahkutakse vaid jalad ees,» räägib Ernits ja saal naerab. «Aga mis kõige hullem! Piirkonna liikmete nimekirja uurides leidsin sealt kaks reformierakondlast ja kaks kriminaali!»

Suurem ahhetus kõlas saalis pigem reformierakondlaste peale, kuid ühe retsidivisti ja paadunud narkopäti erakonda kuulumine jahmatas samuti. «Me peame oma ridu korrastama ja puhastama, me peame neist asjadest ausalt rääkima,» leiab Ernits. «Erakond pole vangla eluaegsetele, vaid ühiste mõtete kogu.»

Ernits teatab pärast keskpäeva, et sai just kõne Savisaarelt, et ta on «meie poole teel». Põnevaks aga alles hakkab minema. Ernitsale küsimuse esitamiseks tõuseb mees, kes on selgelt Ernitsa vastaskandidaadi toetaja. Ta meenutab üht hiljutist kohtumist Elvas, kus olid ka Ernits ja erakonna peasekretär Jaak Aab ning kus Ernits teatas, et kui ta ei saa, mida soovib, siis lahkub ta erakonnast, lahkub ka fraktsioonist ja siis on ka valitsuse tervis tuksis.

Siin läheb kõik veidi keeruliseks ja keevaliseks. Üks süüdistab üht, teine teist. Ernitsa sõnul on Tartumaal käinud keskbüroo politrukid, kes püüdsid seda viimast vaba mõtte kantsi parteikorrale allutada.

Jutt käib ühest Enn Eesmaa käigust Tartumaale, kus Ernits püüti kõrvale jätta ja tema enda sõnul «näksi muru»-suhtumisega piirkond uutele juhtidele kaaperdada. «Salakohtumised, keskbüroo sahkerdused, kongressi puhul mitmele meie piirkonna delegaadile «Kutse» sildi all tühja ümbriku saatmine. See ei ole normaalne ja seda mina kindlasti ei talu,» süttib Ernits. Saal hingab raudselt temaga ühes rütmis. Mobiilihelinad, mis saalist kostavad, viivad ajas vähemalt kümmekond aastat tagasi.

Peasekretär Aab püüab rahustada ja selgitada, aga segaseks see kõik jääbki. Seniks, kuni püsti tõuseb südikas daam Peipsi äärest, õpetaja Alatskivilt, kes käsibki Aabil kohe pikemaks ajaks toolile istuma jääda.

«Enam sul sõna ei ole, istu rahulikult. Me ei peaks musta pesu pesema, aga bardakk on bardakk. Aab vassib faktidega. Tallinna büroo saatis meile oma emissaari, et võim võtta,» on ta kindel. «Saadetakse omad jorsid,» ässitab keegi veelgi takka. Saal vilistab Aabi praktiliselt välja.

Saalis on tunda selgelt Jüri Ratase ja Edgar Savisaare jäist vastasseisu. Kriitikuid katkestatakse, takkakiitjaid innustatakse. Punase baretiga daam neelab peost tablette. Kummardub ja võtab suhu ühe tableti ja lonksu vett peale, kummardub ja võtab suhu teise tableti ja lonksu vett peale. Nii viis korda järjest.

Õigesti tegi. Lavale astub Ernitsa vastaskandidaat Širokov. Aega on talle enese tutvustamiseks antud viis minutit, millest poole kulutab ta sellele, et uurida, miks pole Ernits maksnud riigikogulase palgast seitset protsenti erakonnale, nagu parteikord ette näeb. «Kas hakkad maksma?» pärib ta. Pruunis ülikonnas kopsakate bakenbardidega ja Brežnevi kulmudega härra tuleb lähedale ja sosistab: «Kas võitluses sünnib tõde? Ei sünni. Kas kakluses parem võidab? Ei võida,» ja lahkub saalist.

Ernitsa vastaskandidaati ei soovita eriti kuulata. Lubadusele lõhestamine erakonnas lõpetada kuuleb ta saalist vastuseks: «Ise just ju lõhestate!»

Püsti krapsab Paavo, mees, kes on viimased kümme aastat Soomes töötanud ja viimased kolm kuud erakonda kuulunud. «Seltsimehed!» alustab ta. «Kus te siin seltsimehi näete?!» leidub vihaseid. Mees selgitab, et seltsimehed on kõik need, kes on ühes seltsis, seltsilised. Pakub, et EKRE mehed võivad öelda küll kamraad, aga tema jaoks on väärt seltsimehed.

«Minu värbajaks kolm kuud tagasi oli prokuratuur,» teatab ta, ja konverentsi juhtinud Heimar Lenk tunnustab mikrofoni: «Osssaaa!» «Kui nägin, kuidas Edgar Savisaart pekstakse, siis soovisin talle appi tulla. Et kui nii tõsine mees on hädas, siis avaldan toetust Keskerakonna liikmeks astumisega.»

Sõnavõtuga esinenud maaeluminister Tarmo Tamme jutt katkeb isegi rohkem kui poolelt sõnalt, kui uksed lähevad lahti ja saali saabub Savisaar. Kolm tundi pärast Jüri Ratase lahkumist. Peaminister on selleks hetkeks ka juba Pärnu parteilaste päid paitanud.

Rõngu rahvamaja saal täitub pühalikkusega, tänulikkusega, ja seda kõige helgemas, siiramas mõttes. «Tõuske püsti! Kõik püsti!» hüüab südant välja üks keskerakondlane, kuid kurtidele kõrvadele, sest kõik juba seisavad.

Savisaar saab aukoha laua taga. Näeb triksis välja, on sorav ja teravmeelne. Viskab nalja ning on lahkes meeleolus. Sarnaselt Ratasega on ka tema läbisõidul. Tema eesmärk oli aga nagu igal kevadel käia Võnnus oma lähedaste haudadel.

«Rahvas siin Tartumaal on üks kõige kõvem, kes meil üldse olemas on,» alustab Savisaar. «Tänan teid toetuse eest, ja mina hoian teid ka.» Savisaar räägib avameelselt oma tervisest. Sellest, et kuigi ta pole voodihaige, on elu ühe jalaga keeruline. Lisaks teeb muret süda, suhkruhaigus ohustab ka allesolevat jalga. Paari päeva eest haiglas käies öeldi, et ka neerudega on probleeme.

Räägib, kuidas ta sooviks väga ikkagi sügisel valimistel osaleda, aga sel korral peab ta sisesoovide asemel kuulama meedikute sõnu. «Hoian aga sügisel igal juhul pöialt Keskerakonnale. Eriti Peeter Ernitsale,» lubab Savisaar. Küsimusele, kuidas kevade lähenemine mõjub, vastab ta tähendusrikkalt: «Mis puutub kevadesse, siis seda näeme sügisel.»

Rahvas uurib USA presidendi Donald Trumpi kohta, neutraalseks riigiks olemise võimaluse kohta, rohkem Venemaa, mitte läänemaailma poole vaatamise kohta. Kõige selgem vastus tuleb küsimusele, kas sellist Eestit Savisaar tahtiski? «Mina näiteks seda praegust Eestit muidugi ei tahtnud. Vaba ja sõltumatut Eestit, seda kindlasti, aga mitte sellist, mis on kord kaldu ühele, kord teisele poole,» teatab ta.

Küsimused Savisaarele lõppevad, tehakse teatavaks valimistulemused. Ernits on võitnud 98 häälega Širokovit, kelle poolt oli saalis 26 inimest. Alati särav Heimar Lenk kutsub inimesi Savisaarega ühispilti tegema. Aga Savisaar on selleks hetkeks tüdinud. Kiiresti palub ta end saalist välja toimetada.

Tagasi üles