Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Põgenike mured: pinged, isolatsioon, tegevusetus

15
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent Matthew Crandall on abiks pagulasperele, kes elab pealinnast väljas maakohas. | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Eesti on aastaga Euroopa rändekava järgi vastu võtnud 120 pagulast, kellest üks on ametlikult kodumaale tagasi läinud, kaks on vahi all ning mõned Euroopas reisil. Reisil – nii ütlevad sise- ja sotsiaalministeerium, sest põgenikel on õigus 90 päeva Eestist eemal viibida. Integratsiooniprojekt on suuresti ka vabatahtlike ja tugiisikute õlgadel, kes räägivad Postimehele perekondade muredest ja rõõmudest.

Ameeriklane pursib süürlastega eesti keelt

Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent Matthew Crandall on Eestis elanud pea kümme aastat. Eesti keele sai ameeriklane selgeks enam-vähem kahe aastaga. «Viimased kolm aastat ei ole keel nii väga edasi arenenud, sest kodus räägin lastega inglise keeles, et nad seda õpiksid. Abikaasa räägib lastega eesti keeles,» ütles Crandall.

Nüüd püüab Crandall eesti keelt rääkida ühe neljaliikmelise Süüria perekonnaga, kes saabus Eestisse mullu oktoobris pärast üle aasta pikkust rännakut. Crandall on MTÜ Pagulasabi vabatahtlik tugiisik.

«Olen välismaalane Eestis, aga siia sisse elanud ja mul on läinud väga hästi. Tean neid, kellel nii hästi ei ole, ja tahtsin aidata,» selgitas mees, miks ta eelmise aasta algul  tugiisikuks kandideerida otsustas.

Damaskuse lähedalt pärit perekond 30. eluaastates vanemate ja kahe väikse lapsega elab nüüd Tallinnast eemal maakohas. «Isaga suhtlen inglise keeles, kasutame päris palju Google Translate’i (tõlkeprogramm – toim), sest tema keeletase pole väga hea. Tasapisi läheme üle eesti keelele,» rääkis tugiisik. «Abikaasa inglise keele tase oli madalam ja sellepärast läheme kiiremini eesti keelele üle. Tema eesti keel on ka parem.»

Esimestel päevadel pärast seda, kui pere Eestisse jõudis, ei olnud Crandalli sõnul võimalik üldse korralikku vestlust pidada ning Google Translate osutus tõeliseks päästjaks.

Crandall võtab pagulasi kui oma peretuttavaid, kellega kohtutakse praegu umbes kord nädalas. Üldjuhul käib toetamine meilitsi-telefonitsi. «Kokkulepe oli, et olen tugiisik aastaks ajaks, aga ma arvan, et nad jäävad eluks ajaks minu sõpradeks. Minul on kaks last, neil on kaks last.»

Ühest küljest on elu maal logistiliselt keerulisem, teisest küljest on tekkinud kogukonnatunne. «Nad teavad kohalikke inimesi ning kohalikud teavad neid,» ütles Crandall. Perekonda toetab luterliku kiriku kogudus ning peale Crandalli on külas veel teisigi, kes tugiisiku rolli täidavad. Moslemist pereisa käib vastutasuks kirikut kütmas.

«Aga tegevust leida on raske ja minu arust võiks keeleõpe olla integreeritud tööga.» Ka Crandall mainib, et tööandja ei taha palgata inimest, kes eesti keelt ei oska, ning abiks oleksid vabatahtlikud praktikakohad. Naine on näiteks vabatahtlikuna abiks lasteaias.

«Kõik nõuavad keeleoskust ja ütlevad, et enne sa ei saa tööle tulla. Aga kuidas sa õpid keelt, kui pole kollektiivi ümber. Kui pole tööd, siis on tunne, et passid niisama,» rääkis Crandall, kes loodab, et pereisa leiab peagi tööd. Kodumaal tegeles ta kliimaseadmete hooldamise ning soojustamisega.

«Praktikat ja tegevust on vaja kohe alguses, mitte nii, et käi kord kuus töötukassas end näitamas.»

Diskrimineerimise üle Crandalli toetatav perekond kordagi kurtnud pole. Pettumust on nad väljendanud vaid korra – siis tahtsid ametnikud nende korterisse mahutada veel teisegi põgeniku, mis tekitas moslemiperes pingeid ja küsimus. Muuhulgas oleks see tähendanud, et naine pidanuks katma oma pead ka kodus. Plaan jäi sinnapaika.

«Pagulastele on raske kortereid leida ja siis paigutataksegi neid Lasnamäele, kus ei teki kogukonnatunnet,» ütles Crandall. «Kohanemisprogramm on üsna reeglipärane: et dokumendid on korras, raha taotletud, korter olemas. Aga sotsiaalne aspekt on samuti väga oluline. Suures linnas on see eriti tähtis ja sellega peaks arvestama,» lisas ta.

Tallinnas aset leidnud vägivallajuhtumi kohta ütleb Crandall, et tugiisikutel on sellist asja keeruline ette näha. «Perekond, keda mina toetan, on tõesti musterpere ja kogukond mõtleb, et milline riik sellist perekonda endale ei tahaks. Nad on alandlikud ja tänulikud, aga eks pagulased ja nende taust on väga erinevad.»

Crandalli sõnul on ilmselt perekondi, kes ei ole nõus koostööd tegema ega usalda ka võõraid. Nendega on tõesti raske.

«Pagulased on alguses nagu lapsed, nad vajavad abi ja hoolitsust. Elus on väga vähe võimalusi reaalselt kedagi aidata. Ma ei mäleta isegi, millal oli viimane kord, kui ma tegin midagi nii olulist. Eestlased on väga hea südamega ja valmis aitama.»

______________

Kaks lõhkist perekonda

Eelmisel reedel kogunesid Haapsalus elavad sõjapõgenikud linnavalitsuse juurde, et väljendada oma pahameelt neid abistava MTÜ Pagulaga lepingu lõpetamise pärast. Foto: Arvo Tarmula / Lääne Elu

Eve (nimi muudetud, täisnimi toimetusele teada) on olnud ligi aasta Haapsalu pagulaste tugiisik. Eelmisel nädalal sai ta teada, et mittetulundusühing (MTÜ) Johannes Mihkelsoni Keskus soovib lepingu Haapsalu alltöövõtjaga MTÜ Pagula lõpetada ja pagulased oma hoole alla võtta.

Mis saab Evest, ei ole veel selge ning teadmatus tekitab pingeid ka kolmes peres. Nad käisid eelmisel reedel linnavalitsuses aru nõudmas. Pagula tegevjuht Innar Mäesalu kinnitas, et ühing püüab saada kokkuleppele otse sotsiaalministeeriumiga, sest põgenike abistamist lõpetada ei soovita. Uus kohtumine linnavalitsuses peaks toimuma täna.

Eve oli pikalt kõigi kolme tugiisik, ent jaanuaris sai ta endale kolleegi. Selleks ajaks oli kaks perekonda lagunenud. Üks Süüria päritolu mees on vahi all, teine on otsustanud pingete tõttu ise perest eraldi kolida.

«Ma ise pean õigeks, et igal perel oleks oma tugiisik, aga on nii, nagu on. Sellele tööle nimesi leida ei ole sugugi kerge. Töötukassa on proovinud aidata, pakkudes tugiisikuna töötamise võimalust töötuks jäänutele, kes inglise keelt oskavad, ent üldjuhul ei nõustu inimesed pagulaste tugiisikuks hakkama.»

Eve ise töötas veel paar aastat tagasi keskkonnaministeeriumi haldusalas, kuid siis ta koondati. «Ajakirjanduses oli üleval pagulasteteema ja minu mõte oli, miks mitte hakata neile õpetama eesti keelt.»

2015. aasta sügisel asus Eve ise õppima araabia keelt ning 2016. aasta kevadel oli esimene perekond kohal. «Ehmatus oli ikka hästi suur, ma ei saanud millestki aru, mis nad räägivad. Keelebarjäär oli tohutu,» nentis tugiisik. Inglise keelt esimene Süüria pere ei rääkinud, abiks oli kohalik araabia keele tõlk.

Suvel tuli teine pere, kus inglise keel oli parem. Mullu sügisel saabus kolmas. Kõikidel peredel kaasas mitu väikest last.

«Kolmanda pere ema on bakalaureusekraadiga mikrobioloog ja räägib hästi inglise keelt. Praeguseks räägib ta juba ka eesti keelt. Mehel on kuue klassi jagu haridust. Tal oli keeletunnis raskusi meie tähestikuga, aga ta sai küllalt kiiresti järjele. Igapäevast lihtsat juttu suudab ta juba eesti keeles rääkida.»

Eve sõnul muutusid suhted kolmandas peres kiiresti teravaks ning mees kolis naisest ja lastest eraldi. Päevakorral on lahutus. «Täiskasvanud inimesed peavad ise jõudma arusaamiseni, kuidas Eestis elu käib. Käib nii, et vanemad suhtlevad omavahel ka pärast lahkuminekut.»

Kuuest täiskasvanust käivad kaks tööpraktikal. «Suur katsumus on perede majanduslik olukord, elatustase on miinimum ja see põhjustab pingeid. Raske tööle saada, sest kõik tööandjad ei ole nõus võtma rahvusvahelise kaitse saanud inimest või inimest, kes ei oska eesti keelt.»

Eve ei pea end perekondade lähedaseks sõbraks, vaid inimeseks, kes toetab peresid Eesti eluga kohanemisel. Kohtutakse vähemalt kord nädalas, vajadusel sagedamini. Alguses oli MTÜ Pagula ainus suhtluskanal sõjapõgenike ja kohalike inimeste vahel, kuid nüüdseks on pered leidnud endale eestlastest sõpru või tuttavaid.

Kui kolmas perekond otsustas lahku kolida, oli Pagulal juba seljataga ehmatus – mullu novembris ähvardas esimese pere isa väidetavalt oma naise ära tappa, kuid vahele astus nende laps. Naine viga ei saanud. Seejärel üritas mees endalt elu võtta ja ta viidi haiglasse.

«Minu töös oli kõige raskem hetk see, kui naine sellest rääkis. Sain aru, et midagi tõsist on juhtunud, ja palusin, et ta räägiks uuesti tõlgi vahendusel,» meenutas Eve sügist. Tema sõnul esines vägivalda peres juba ka varem ning paari oli püüdnud nõustada psühholoog. «Seda, mis juhtus Tallinnas (sõjapõgenik pani tänavu märtsis põlema oma naise – toim), on raske ära hoida, sest me ei näe kellegi sisse. Inimesed ei julge rääkida. Keelebarjääri tõttu ei saanud mina ka piisavalt olukorra tõsidusest aru.»

Seni ei ole Haapsalus elav süürlanna aga kordagi öelnud, et kahetseb Eestisse tulekut. «Pigem vastupidi. Kui oli Eesti Vabariigi sünnipäev ja täiskasvanud keeletunnis Eesti hümni õppisid, rääkis naine, et sellel on ilus meloodia, ning lasi mobiiltelefonist võrdluseks Süüria hümni.»

Psühholoogilisest nõustamisest on kolme last üksi kasvatav naine loobunud. «Kui ma näen, et ta on mustas augus ja vajub ära, siis olen teda aidanud ilmselt ka rohkem, kui tugiisik peab. Et oleks mingi säde ja ta suudaks eluga edasi minna. Aga ma kordan, et ma ei ole talle lähedane inimene.»

Vahi all olevat meest ootab mais kohus. Tema eesti keel olevat arestimajas kõvasti arenenud.

«Öeldakse, et pagulastele tuleb näidata Eesti elu, et nad peavad hakkama saama samades tingimustes, mis kohalikud. Minu meelest ei ole see päris üks ühele. Eks ole Eestiski toetustest elavate inimeste taust erinev – on neid, kes on ise teinud kõik selleks, et nad oleks selles olukorras. On neid, kes pole ise oma vaesuses süüdi. Samas on inimestel siin sugulased ja tuttavad, paljudel põllulapp, millel perele söögipoolist kasvatada, ning keel, millega asju ajada. Põgenikud astuvad Eesti pinnale ja neil ei ole midagi või ainult hädapärased asjad. Minu arust on õige aidata nad järjele, kui Eesti nad juba on otsustanud siia tuua,» leiab Eve.

______________

Naeruväärselt vähe keeletunde

Jaan (nimi muudetud, täisnimi toimetusele teada) on Johannes Mihkelsoni Keskuses tugiisiku ametit pidanud üle aasta, ent otsustas nädal aega tagasi sellest tööst väikse pausi teha, sest aega põhitööle jäi väheks. Kokku on ta aidanud umbes viit leibkonda, teiste seas nii Vao keskusest n-ö tavaellu astunuid kui ka Eestisse toodud n-ö kvoodipagulasi.

«See tegelikult ei ole väga tüüpiline, mul lihtsalt on muud töökohustused paindlikud ja on olnud aega tegeleda. Üldiselt on tugiisikutel vähem inimesi, sest tihti on tugiisikud ka ise täiskohaga tööl ja pole ajaressurssi.»

Tuge on ta pakkunud nii Tartus kui ka Tallinnas. Tugiisikuks otsustas Jaan kandideerida pärast seda, kui oli ise kolm aastat Lähis-Idas elanud. «Mõtlesin, et võib-olla saan kasulik olla. Mul oli välismaal raske ja neil on kindlasti Eestis raske.»  Araabia keelt ta selle ajaga selgeks ei saanud ning töös on abiks tõlk.

Jaan kõikide endiste toetatavatega praegu iga päev edasi ei suhtle. «Ma olen neile kommunikeerinud ka, et ma siiski olen tugiisik, mitte sõber. Sõbrasuhted pigem võivad kõik segasemaks teha, aga vaja on tugiisiku töös tasakaalu hoida – sa ei ole ametnik, aga sa ei ole ka sõber.»

Jaan on põgenikele selgitanud, et inimesed ise vastutavad enda eest ning peavad olema iseseisvad, kuid tugiisik saab anda nõu ning näpunäited. «Tugiisik ei ole ise supermees kümne erineva ameti professionaalsusega, vaid peab inimesi edasi suunama spetsialistide juurde, keda on vaja. Tugiisik peab mõtestama eesmärgid, kaardistama mured ning ühendama siis need asutustega.» Eesmärk on, et asüülisaajal poleks tulevikus tugiisikut vaja, et ta saaks ise hakkama.

«Keel, töö ja tervis on põhilised mured, sõltumata perest. Kõige raskem on keeleõpe või õigemini selle vähesus. Tänaval sõimatakse, et miks sa keelt ei oska, mine koju, aga  keelekursuseid ei ole pakkuda mitu kuurd järjest,» rääkis tugiisik.

Riigi pakutavad sada eesti keele tundi paneb teda muigama. «Kujutage ette, et lähete Lähis-Idasse ja teilt oodatakse, et saate saja tunniga araabi keele selgeks.»

Keeleoskuseta tekib hõiveprobleem ja isolatsioon. «Kui sa oled töötu, siis töötukassa saab finantseerida keelekursuseid mingi summa ulatuses, aga kui kursuseid lihtsalt ei ole, siis pole midagi finantseerida,» tõi Jaan esile murepunkti. «Või kui sa saad tööle, siis pole töötukassat ka, kes kursusi kompenseeriks ja esimene töökoht on miinimumpalgaga. Sa ei saa kalleid kursuseid endale lubada. See on kohe esimene asi, mis demotiveerib – tuled siia, tahad õppida ja lihtsalt ei ole kursusi pakkuda.»

Jaan peab müüdiks seda, et töökeskkonnas tuleb keel ise suhu. «Kui sa teed liini peal saapavorme, siis ma ei tea, kui palju sa seal integreerud.»

Tagasi üles