Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anu Raud: Eestimaa kui inspiratsiooniallikas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anu Raud oma töötoas Käärikul. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Muid inspiratsiooniallikaid ei olegi. See on ainus.

Need lillesidemed, mälupidemed, kõik maa, metsa ja merega seotu, kõik need sideniidid paljude inimestega, armastus- ja sõprussidemed – kõik on seotud Eestimaaga. Lausklame paepealne põhjas ning vooreline-künklik lõuna pool. Põlvest põlve esivanemad, nende lood ja laulud ja mustrimärgid mälus. Pere- ja suguvõsasuhted. Meie rahvas – nii väike, justkui üks suur perekond. Ja emakeel on see helisev, tuhandete murde-ja kõlavarjunditega keel, mida räägitakse ühel väga väikesel maal. See on kodukeel, kodumurre.

Suurel ilmakaardil on Eesti väikese nööbi suurune, ei rohkemat. Tuleb silma ette maalapike vastu merd mõne saarepudemega ranniku lähistel. See on Eesti. Eestimaa. Oleme põhjamaade perekonnast.

Väiksusele vaatamata on meil oi kui palju erinevat. Maakonnad. Kihelkonnad ja vallad, siis külad ja talud. Igas kihelkonnas kirik, oma mustri- ja värvivärelused, keelemurded ja kodukohakombed. Elumuster erineb veidi kihelkonniti. Aga paljud asjad on sarnased üle Eestimaa.

Üle maa käiakse hingedeajal ning jõuluõhtul kalmistul. Teiseilmalistele tänuks ja mälestuseks süüdatud küünlad valgustavad pimedaid talveöid üle Eesti. Pühadetoidud tuhandetel laudadel on äravahetamiseni sarnased. Ikka verivorst ja pohlamoos, kõrvitsasalat ja pühadesai. Meid ühendab seegi, et igal hommikul võtame veidi linnupetet, et end lindudel mitte petta lasta. Vanasõnad õpetavad elutarkust ja meil on palju laule, mida peaaegu igaüks teab peast.

Need, kes rohkemgi laule teavad, kogunevad iga nelja aasta tagant lauluväljakule laulukaare alla. Sellele peole tuleb väga palju inimesi. Kokkukuuluvus. Seal saame rõõmu tunda sellest, et meid ikka veel on. Vähemalt rahva seeme on alles. Jääksid vaid alles ka igipõlised kohad ja kohanimed, püsiväärtuslikud maakonnad ja vallad – päriselus, mitte ainult au- ja kiiduväärt raamatutes. See on lootus ja soov.

Eesti kui inspiratsiooniallikas. Eks märkamise ja nägemisega ole nii, et igaüks vaatab ja märkab seda, mida tal vaja, ka seda mis seostub tema eriala või tegevusvaldkonnaga. Niisiis saan mina kirjutada sellest, mida märkan mina. Märkan kunstnikuna. Põhiliselt silmaga nähtavat ilu. Aga see on läbi põimunud kõrvaga kuuldava ja ninaga haistetavaga. Vaatad laulvat lindu ning kevadine metsalõhn kõditab ninasõõrmeid.

Maa ilu. Mitut tooni põllumuld: liivahall, kiviklibutäpiline, tumeviljakas, savipunakas. Adrasahkadega triibuliseks kurrutatud põllud. Siis varjundirikas võsahall, kuuse- ja männiroheline ja varsti-varsti hiirekõrvune lehtpuumets. Siin-seal sinised veesilmad. Igal aastaajal ise pilt. Kas puhkevate pungade kevad, suvekülluse rammestus, värviküps sügis või askeetlikult graafiline talv. Igal aastaajal oma nägu.

Iluilmutuste hetked on justkui sinu elufilmi tähthetked virmaliste, vikerkaarte, eriilmeliste päikesetõusude ja -loojangutega ja täiskuuööde lummusega. Imeviivud, õnnehetked. Lille-, õie- ja marjakogemused esimesest sinilillest pihlakani, rändlinnukolmnurgad kevad- ja sügistaevas ja mis veel ja veel.

Eestimaa on jumalik maa. Maarjamaa ju. Paradiisiaed päikese all. Kui jagub ainult jaksu tööd teha ning kui on jõudu ja sisemist sooja jäälillede imetlemiseks. Põlisrahva päriskodu, looduslaste pesapaik, läte loomerahvale, jalakäijate kuningriik. Pühad paigad. Allikad janu kustutamiseks. Madalad uksed. Lihtsad puumajad. Kõrged katused. Kuue ruuduga aknad. Laiad põrandalauad. Ruuged viljaväljad. Karjad ja karjamaad. Must ja kore igapäevane leib.

Meie inimesed. Metsarahvas, põllurahvas, talurahvas, tantsurahvas, laulurahvas, hakkama saaja rahvas. Isetegija rahvas. Nupumehi leidub selle rahva hulgas.

Kui oled kunstnik, kuis saad sa siis märkamata jätta oma rahva loodut. See on imetlusväärne, mitmekülgne, loominguline, rikkalik ja napp ühteaegu. 107 kihelkonda, igaühel ise triibuga seelikud. Linavalged särgid ja käised. Lilltikandid. Mustad kuued ja hallid vammused. Saanivaibad ja pulmatekid. Kauniks ehteks vormitud hõbekilluke lõua all. Tarbeasjad puust ja rauast. Igal asjal hing. Värvide ja mustrite tundmine. Osav kätetöö. Elu ja ilu vundament.

Nüüd need kaks kokku. Armastusväärne kodumaa, Eestimaa oma mõõdutundelise ja tasakaaluka loodusega, ja selle maa rahvas. Kaugemalt tulijad ei jõua ära imetleda ega ära imestada, milline loodus, milline maitsev toit otse loodusest.

Kahjuks me ise pahatihti ei märkagi neid põlis- ja püsiväärtusi, olles valmis matma suurte teetrasside, hiigelehitiste ja asfaldi alla oma kaunist loodust. Oleme väike rahvas. Miks meil nii palju ja nii suuri asju on vaja? Kas vähemaga toime ei tuleks? Suur tükk ajab suu lõhki.

Kerge on lõhkuda ja rikkuda põhi- ja põlisväärtust, võimatu aga kunagi tagasi saada. Väärtused on linnulaul, hoitud loodus, kunst, luule ja muusika, mis võib sündida sellel kaunil maal. Ainult õrnalt astudes, hoides ja tähele pannes iga jalatäit maad võib see pikalt kesta. Anda rohkem ja tahta vähem – see oleks ilus lipukiri, et Eestimaal püsiks ja kasvaks see, mis on väärt. Püsiväärt.

Tagasi üles