Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Paljudes linnades on määratud oma miljööalad, kus tahetakse säilitada mingi kindla ajastu linnaruumi. Nii on ka Tallinnal oma teemaplaneering, mis sätestab miljööalade kaitse- ja kasutustingimused.

Kaitsmist vajava miljööväärtuse moodustavad tolle aja hooned, krundistruktuur, haljastus, piirded ja muud väikevormid. Tallinna kesklinna hoonestuse väärtuse hindamiseks korraldati arhitektuuriajalooline inventariseerimine.

Teemaplaneeringu seletuskirjas on välja toodud põhjus, miks on vaja neid alasid eraldi kaitsta: sest ajaloolised valdavalt puithoonestusega alad linna keskuse läheduses on arendustegevuse surve all hävimisohus.

Kui miljööala nõuded tekitasid vanade hoonete omanikes alguses vastuseisu, sest ei lubatud odavaid plastaknaid ega muud kiiret ja odavat remonti, siis nüüd järgib enamik miljööalade ehitiste omanikke neid nõudmisi meelsasti. On aru saadud, et väljakujunenud keskkond lisab kinnisvarale väärtust. Seetõttu on juba aastaid peale eluhoonete korrastatud vanu kuure, pesukööke, peetakse oluliseks paekivimüüre ja piirdeaedu – kõike, mis moodustabki selle imelise nostalgilise miljöö, mis vajab kaitset. Suure töö tegid selleks ära kultuuriväärtuste amet ja Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK).

Kultuuriväärtuste amet sulges miljööalade osakonna 2012. aastal ameti toonase juhataja Aini Härmi eestvedamisel. SRIKi tegevust ei toeta linn juba aastaid. Pelgalt viie aastaga on suudetud kõik varasem olematuks muuta ja peagi ei ole enam seda miljööväärtust, mida oleks põhjust kaitsta.

Miljööalade elanike ootusi kaitsele peaks õigustama Tallinna linnaplaneerimise amet, mis on seatud tegema riiklikku järelevalvet. Amet on kehtestanud miljööalade teemaplaneeringu ja peaks valvama ka selle järgimise üle ning hindama, kas see või teine uusehitis sobib ajaloolisesse keskkonda. Seda nad aga ei tee. Miljööalad on arendajate jõhkrale survele alla jäämas. Tallinn on andnud arendajatele vabad käed.

Kastid muudkui kerkivad

Kultuuriväärtuste osakonda, mis hindaks projekte miljööalale sobivuse küljest, enam ju ei ole. Tallinna linnas toimetab miljööaladega kolm (!) inimest, kelleni uusarenduste projektid ei jõuagi. Kuigi alade elanikud astuvad ise oma ümbruskonna miljöö säilitamise eest välja, jäävad nende protestid tulemuseta. Linnaplaneerimise amet lihtsalt ei reageeri kirjadele või vastatakse vastuväidetele formaalselt.

Detailplaneeringutes ja ehituslubade väljaandmisel arvestatakse enamasti vaid arendaja huve. Vanu detailplaneeringuid, mille alusel ei lubatud algsetel omanikel ehitada, aga ümber ei vaadata, isegi kui need hävitavad selgelt kultuuripärandit.

On teada palju juhuseid, kui projekteeritakse ja hakatakse ehitama ürgaegse detailplaneeringu järgi, mis ei vasta miljööalade teemaplaneeringule. Kui protestida, väidab linnaplaneerimise amet, et detailplaneeringut ei saavat muuta. Kuid seadus väidab vastupidist.

Ehitusseadustiku paragrahv 27 annab ümbervaatamiseks aluse ja planeerimisseaduse paragrahv 92 lausa kohustab üle vaatama rohkem kui viie aasta vanused planeeringud.

Kuigi seadustes on kenasti sätestatud, et planeering on ehitamise aluseks vaid lähiaastatel, hindavad ka halduskohtud detailplaneeringut kui igavest, muutmisele mitte kuuluvat dokumenti.

Kastmajad aga valmivad. Väidetakse, et nende omanikel pidavat maja valmides olema saabunud õigustatud ootus, mis ületab õiguse nõuda miljööväärtusega arvestamist. Mis ajast on arendajate õigustatud ootus saanud ülemaks põhiseaduses sätestatud kultuuri hoidmise kohutusest?

Tekkinud on väga omapärane olukord: vanade majade renoveerimiseks on karmid nõuded, samas ei paista uusehitistele olevat muud tingimust kui linnavõimule sobilik ja helde arendaja.

Uusehitise kõrguse piiramisel võetakse sageli aluseks piirkonna kõrgeim hoone, jättes arvestamata, et piirkonna kõik ülejäänud hooned, eelkõike miljööväärtuslikud, on madalamad. Põhjuseks tuuakse, et krundi arendajal on õigustatud ootused. Aga kuidas on vanade majade elanike ootustega ajaloolise keskkonna säilimisele, millesse nad on tihtipeale innukalt panustanud?

Tallinna volikogu on leidnud, et enamik viimastel aastatel ehitatud uusi hooneid, mis sekkuvad harjumuspäraseks saanud linnakeskkonda, ei ole asumi väärtust devalveerinud, vaid on pigem tõstnud linnaruumi kvaliteeti.

Miljööväärtusliku hoone omanikul on seda väidet raske uskuda. Sest tihti sobivad uusehitised vana hõnguga piirkonda nagu odavad ketsid ballikleidi juurde.

Arhitektid tavatsevad võrrelda tühje krunte suust puudu olevate hammastega. Kui panna puuduva hamba asemele protees, mis on alles jäänud hammastest tunduvalt suurem ja rikub hambumuse või on valmistatud sobimatust materjalist, tunneme võõristust. Miljööväärtuslikule alale lubatakse püstitada ka end kliendi rahakoti arvel välja elavate arhitektide loomingut, mis võib mõnikord olla arhitektuuriliselt huvitavgi, kuid sellesse suhu proteesiks kuidagi ei sobi.

Ma saan arendajate loogikast isegi aru. Neile ei ole oluline, et uue korteri ostja elaks miljööväärtuslikus ilusas majas. Arendajale piisab, kui korteriostja näeb miljööväärtust või hoolitsetud aeda oma aknast. Korteri saab maha müüa huilgega, et see on miljööväärtuslikus piirkonnas asuvas majas. Arendaja on uue majaga seotud lühikeseks ajaks, talle ei lähe korda, kui korteri soetaja saab kasti, mille arhitektuuriline ja kultuurajalooline väärtus on küsitav.

Enamik vanade majade omanikke ei ole huvitatud, et nende agulile antaks nüüdisaegne ilme, pressides vana vahele arhitektuurselt odava ja maitsetu kasti. Kui see nii ei oleks, oleks vana maja elanik soetanud juba ammu korteri moodsasse majja, mida on odav ehitada ja pidada. Miljööväärtuse omanik ei jahmerdaks siis halvasti sooja pidava, pidevalt kulukat remonti vajava vana majaga.

Enamik miljööala vanemaid hooneid on miljööväärtuslikud, sest miljööväärtuslik on asumile tüüpiline hoone, mille väärtus väljendub hoonete grupis. Kuid kui piirkonnas on juba iga kolmas maja kastjas uusehitis, kaob ka väärtusliku miljöö moodustanud elementide väärtus. Sest kunagine miljöö on asendunud halvamaitselise rosoljega. Rikutud miljööaladel kipuvad domineerima uusehitised.

Poska tänava needus

Üks drastilisemaid näiteid on Kadrioru Poska tänav. Kuigi Kadrioru ja eriti Poska tänava vana hoonestust peetakse eriti väärtuslikuks, ei ole endisest miljööväärtusest enam suurt midagi alles.

Poska 12 kerkib üüratu hoone, mille vastu protestisid väga hoogsalt ümberkaudsed elanikud, soovides, et krundil olnud väike vana puithoone säiliks. Tulutult. Muidugi, korterid on Kadriorus kallid ja väikeses vanas puumajas on ruutmeetreid vähe. Lisaks on vana maja remontimisel ju omad piirangud ja nõudmised. Uus kast aga löö püsti, milline soovid.

Krundile kerkiva maja kortereid müüakse loosungiga «Kodu kaunis Kadriorus». Jah, kahtlemata võib selle maja akendest veel avaneda ilus vaade... Kuniks vaatevälja kerkib mõni järjekordne võõrkeha. Üldjuhul on siis juba korterid müüdud ja järjekordne võitlus, ilmselt tulutu, jääb järgmise huvigrupi võidelda.

Mind huvitab päris, missugusesse Kadriorgu ostjad enda arvates korteri soetavad. Kas see Kardiorg seostub neile kultuuriväärtusega või kohana, mis jääb Lasnamäest veidi kesklinna poole? Kadriorus kõndides ei saa enam aru, millises linnaosas viibid. Uusehitised on niivõrd domineerivad, et vana ja väärtuslik ei paista väljagi. Piirkonnas on tühje krunte veel.

Algne, kaitstav miljöö kaob nagu kevadine sulalumi ja Kadrioru miljööala piire saaks juba praegu oluliselt vähendada – võiks ju piirdudagi losside ja luigetiigiga. Kuigi ei ole vist ka luigetiik jätkusuutlik rajatis. Sellele pinnale mahuks päris mitu nüüdisaegset kasti?

Olukord pole parem mujalgi. Siinsamas Kadrioru serval, Torupilli miljööväärtuslikus piirkonnas ei aitaks vanadel majadel välja paista isegi neoonvärviga ruuduliseks võõpamine.

Kappeli 7 on püstitatud uus punane hoone, mis haarab koletisliku kolossina kaenlasse õrnukese, üle sajandi vanuse maja ja varjutab selle kohal taeva.

Uusehitise püstitajatele jäi ette naabriga kaasomandisse kuuluv kõrge paekivist tulemüür kinnistute piiril. See tulemüür on ligi sada aastat vana ja kuulub miljööväärtuse koosseisu. Müür, mis veidigi varjas karjuvpunast kasti, on nüüd osaliselt lammutatud. Lammutamine on kohtu abil küll peatatud, kuid tulemus veel teadmata. Linnaplaneerimise amet on aga ajaloolist miljööväärtuslikku saja-aastast paekivimüüri nimetanud piirdeaiaks, mille lammutamiseks ega muutmiseks ei olevat luba tarvis.

Ametnike loogika järgi võiks ka linnamüüri kui piirdeaia vabalt maha võtta ja paar kastikest Tallinna vanalinna juurde pikkida.

Veerenni läheb järgmisena

Veerenni asum. Praegu hävitatakse seda ajaloolist terviklahendust linnaplaneerimise ameti eestvedamisel. Veerenni kauni rohelise miljööala kohta on teemaplaneeringus kirjutatud: «1920. aastatel üks esimesi terviklikke planeeringuid Tallinnas (arhitekt Anton Soans).» Tallinna linna kodulehelt võib lugeda: «Piirkonna suurim pluss on sõjajärgsete ehitiste puudumine, mistõttu kogu ala on säilitanud planeerimise ja ehitamise aegse ilme ning mõjub erakordselt terviklikuna.»

Siin, keset kiidetud terviklikku lahendust, kus muide pole kruntide tihendamine lubatud, kerkivad kaitse all olevatesse õunapuuaedadesse uued majad kiirelt kui puravikud, arhitektuuri vastavusest detailplaneeringule ei ole üldse mõtet rääkida. Uusi kortereid reklaamitakse järjekordselt kaunite vaadetega – naabrite allesjäänud aedadesse.

Linn, nagu tavaliselt, ei sekku, kuigi hävitatakse väärtuslikku terviklahendust. Halduskohus, kes peaks kaitsma kodanikku ametite voli eest, venitab mis jaksab, ja enne kui asi üldse menetlusse võetakse, on majad valmis ja laiutatakse käsi, et teha polevat midagi.

Arendajate ja Tallinna linna eesmärk tundub ju kohati lausa üllas: «mandunud agulitesse» tuuakse moodne arhitektuur, koristatakse eest «kõdumajad», aidatakse «korrastada» müüre ja kõrvalhooneid. Neid lammutades ja ära koristades.

Uusehitisele teed rajava lammutuse naabriks sattunud vana maja omanik võib ühel hetkel avastada, et kadunud on tema maja üks välissein, mis oli ühine naaberkrundilt lammutatud ehitise seinaga. Kuidas omale maja välissein tagasi saada, et maja püsti püsiks, on üldjuhul vana maja omaniku enda asi. Miljööväärtuslikus piirkonnas arendaja on nimelt saanud oma projektile kinnituse linnaplaneerimise ametist. Ameti prioriteet aga vanad majad ei ole. Ametnike hinnangul on vanad majad viletsad ega vasta normidele ja segavad. Kui midagi uusehitise tõttu laguneb, soovitab amet küüniliselt kasutada võimalust ebakvaliteetselt ehitatud vana maja parandada.

Võib juhtuda, et uusehitise projekt näeb ette uuristamist mõne ennesõjaaegse hoone vundamendi juures. Karm näide, mis võib juhtuda, kui projekteerija ja ehitaja ei vii ennast kurssi vana maja eripäraga, on Tartu mnt 35. Kaevamise tagajärjel kadus osa majast ühtäkki. Selline tagajärg võib saabuda kolmveerandile üle saja aasta vanustele majadele, sest sada aastat tagasi ehitati vundament maasse tihti alla meetri sügavuselt.

Ka siis, kui naabermaja omanik teavitab linnaplaneerijaid naabruses käiva ehitamise ohtlikkusest ja nõuab, et uusehituse projekt näeks ette lisameetmeid vana maja säilimiseks, kinnitab amet projekti. Seda tehakse piisava uurimiseta sündmuskohal, rahuldudes arhitekti väitega, et kõik on korras. Kui vana maja siiski saab kahjustada, on ameti hinnangul tegemist ehitusveaga vana maja konstruktsioonis. Selle loogika järgi võiks 2/3 miljööalade hoonetest lammutada kui ebakvaliteetsed ehitised.

Vanalinn ja Patarei

Tallinnas on mitu korda rohkem valusaid kohti kui loetlesin. Kuid Kadriorgu teab iga Eesti elanik. Kes arvab, et see kirjatöö on kadeda naabri hala, võiks teha Kadriorus ühe jalutuskäigu. Seejärel võiks julgemad tõsta silmad ka muudes miljööväärtuslikes piirkondades ja mõelda, mida olulist on meil järeltulijatele jätta.

Isegi Nõukogude Eestis ei suudetud läbi suruda parteiladviku unistust rajada Balti jaamast prospekt läbi vanalinna Tallinna Kaubamaja juurde. Nüüd ei oleks sellele tõenäoliselt erilisi takistusi oodata. Nukuteatriga on katsetus tehtud ja seega ei ole enam vanalinngi enam püha ja kaitstud. Admiraliteedi piirkond lammutati ja uuristati tühjaks ning ehitati täis kiiremini, kui keegi isegi ohata jõudis. Patarei merekindlus läheb tõenäoliselt sama rada.

Arvan, et seda olukorda peab muutma. Ei ole õige, et kõik ajalooline peab taanduma uue ees ja uusehitiste arendajate finantshuvid on olulisemad kui selle piirkonna elanike hääled. Mõned neist elavad seal juba mitmendat põlve. Huvidest eespool peaks seisma hooned, millest enamik on ehitatud sada või rohkem aastat tagasi. Need ei tohiks jääda uusarenduste varju või alla.

Moodsatele värvilistele kastmajadele on linnas ruumi piisavalt. Arendusi võiks teha magalates, aga mitte miljööväärtuslike alade arvel. Vanadele väärikatele hoonetele ja põnevale keskkonnale peab jätma võimaluse alles jääda ja särada. Nendes on seda muust maailmast eristavat väärtust, mida karpehitistes ei teki.

Kuni igaüks ajab vaid omaenda asja, sõidab kinnisvarabuldooser linnaplaneerimise ameti abiga kohalikest elanikest ja nende vastuväidetest ükshaaval üle. On kätte jõudnud aeg, et panna seljad kokku, nagu tehti miljööalade kehtestamiseks. Vaja on üles äratada asumiseltsid ja muud teema pärast südant valutavad ühendused, sest asi ei ole enam üksikutes majades, vaid süsteemses miljööväärtuste hävimises. Juba aasta pärast võib olla liiga hilja.

Tuleval aastal saab Eesti Vabariik saja-aastaseks, kuid tema algaastatel loodud kultuuriväärtustest ja eelkõige miljööväärtustest ei ole palju säilinud.

Terje Villemsil on ajaloo-, ehitis-, tööstusmälestiste ja UNESCO maailmapärandi nimekirja objektide eritingimuste ning konserveerimise ja restaureerimise tegevuskava koostamise, samuti muinsuskaitselise järelevalve tegevusluba.

Tagasi üles