Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Videokassetid tõid lääne massikultuuri Eestisse

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Kolm kümnendit tagasi hakkas Eestis põranda all juuri ajama videoäri.
  • Välismaine videomakk võis vene aja lõpus maksta summa, mille eest sai sõiduauto.
  • Mõned ostsid lollist peast Ameerika maki, mis ei läinud siinmail töölegi.
  • Osa kundesid ei suvatsenudki laenutatud makke ja telereid tagastada.
Laual Pepsi pudelid, kogunesid inimesed Tartus videoaja harjal Thalia videokinno nautima lääne filmikunsti siinmail ennenägematut toodangut. | FOTO: Lembit Michelson/ Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Kolm kümnendit tagasi, Vene aja lõpusirgel, algas Eestis põranda all videobuum, mis tõi piiritaguse, peamiselt Ameerika elu esimest korda tavainimeste elutuppa. Too kadunud aeg õnnestus kahel mehel taastada õnneks enne, kui see suisa unustusse vajunuks.

Erkki Ergma, kelle tädi on akadeemik Ene Ergma, on tõeline MacGyveri-mees. Agent MacGyver, küllap teate, oli 1980ndate Ameerika telekangelane, kes suutis keerulisi tehnilisi probleeme lahendada kõige käepärasemate vahenditega. Tollal, MacGyveri hiilgeaegadel, sai teda siinmail heal juhul näha vaid althõlma soetatud videokassettidel. Aga just seesugused vanad kassetid olidki probleem, mida Erkki Ergma MacGyveri kombel hiljuti lahendama asus.

Saatus oli viinud finantstarkvara müügijuhina töötava Ergma kokku Lauri Hermanniga, populaarse Raadio Elmari saatejuhiga. Kummalisel kombel liitis neid üks vana, noorusaja armastus. Neil mõlemal on isiklikud erksad mälestused ligi kolm kümnendit tagasi Eestis puhkenud videobuumist, mis ei möödunud neisse sügavat jälge jätmata. Kõik, mis seostub Eesti omaaegse videoäriga, püsib neil tänini hinges ja südames. Nad otsustasid, et too värvikas, nüüdseks pöördumatult minevikku jäänud ajajärk, mis andis sadadele tuhandetele Eesti inimestele esimese tõelise kokkupuute pesuehtsa lääne, enamasti Ameerika kultuuriga, tuleb tulevastele põlvedele päästa ja talletada. Ja selle päästeoperatsiooni tarvis läkski vaja Ergma MacGyveri-oskusi.

Vanade videote huvilised Lauri Hermann (vasakul) ja Erkki Ergma «Tagasi tulevikku» 2. osa originaal­video­kassetiga. / Erakogu

Mõned ei suvatsenudki laenutatud videomakke ja telereid tagasi tuua. Oma vara kättesaamiseks pidi laenutuse pidaja palkama koguni juristi, kes viis vargusjuhtumid kohtusse.

Nad otsustasid vanad videofilmid üles otsida, need kui hiljutise filmiajaloo ja originaalsete filmitõlgete näidised digitaliseerida ning tagatipuks vändata Eesti videoajastust tõsielufilmi.

Ajahammas, nagu selgus, on aga vanu videokassette – neid väheseid, mis leida õnnestus – halastamatult purenud. Näiteks nood, mis õnnestus leida ühe endise videotöötaja sauna eesruumist, olid läbinisti hallitanud, lint algse pruuni asemel lausa valge. Võib tunduda, et sellistest enam asja ei saa. Aga Ergma (42) tegi imet.

Spetsiaalsed vanade videolintide puhastusseadmed maksavad 4000 dollarit – suur summa. Ergma aga ehitas vana hea MacGyveri kombel vanadest videomakkidest, kasutades kiuvabasid puhastuslappe, laste mänguauto ajamit ja rihmadest nikerdatud ülekandeid, omal käel kokku vastava agregaadi. Sellega tegi ta tundide kaupa mehaanilist, kohati sentimeeter sentimeetri haaval videolintide puhastamist – ning vanade filmide pilt ja heli hakkasid jälle elama.

Ühtekokku üle viie aasta kahjustatud videofilmide kallal töötamist ja videoajastu võtmesündmuste taastamist päädis eile HÕFFil ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil linastunud Ergma, Hermanni ja Alar Randoja dokfilmiga «Tartu Video kroonikad». Nüüdsed keskealised ei pruugi isegi enam mäletada, kuidas omal ajal videobisnis käis, ja praegused noored ei oskaks ettegi kujutada, mismoodi nende emad ja isad pidid lääne filmide nägemiseks lausa absurdseid asju tegema.

Ameerika petukaup

80ndate teisel poolel saabusid nädalavahetustel Viljandi turule vene mehed Valgast. Nad tõstsid Žiguli kapotile kastid, kus lebasid paksu kõvakaanelise raamatu mõõtu kassetid, hind 90–100 rubla. Too venekeelse tõlkega piraattoodang, pärit kuuldavasti Moskvast ja Leningradist, meelitas magnetina huvilisi ligi, ka põhikooli lõpusirgele jõudnud Erkki Ergmat. Videod olid tema huvi ja kirg. Nii mõnelgi korral oli ta laenutanud ööpäevaks mõnelt ärikalt videomaki koos kaheksa kassetiga. «Vaatasin need kõik ära, öö otsa, nii et ükski minut ei läheks raisku,» meenutab ta. «Pärast olid silmad punased, koolitükid õppimata.»

1991. aastal ostis ta 1500 rubla eest oma esimese videomaki, venelaste toodetud BM-12. Ega seda olnud kerge hankida. Müüja Tartust leidis ta tutvuste kaudu. Läks tollele koju. Müüja demonstreeris, et aparaat töötab. Sest põrandaalusel turul liikus ka USA päritolu makke, mille värvirežiim nõukogude telekates tööle ei hakanud. Kes lolli peaga Ameerika pilli ostis, püüdis kähku leida järgmise lolli, kellele see maha parseldada. Välismaised makid maksid hingehinda, 4000–5000 rubla, mille eest võis saada vaat et Moskvitši.

Ergma ostetud makk küll töötas – tõsi, mööndustega, nõudes aeg-ajalt remonti, nagu vene kraam ikka –, aga kaablid, mille abil see teleriga ühendada, tuli endal hankida. See oli omaette operatsioon. Hädast aitas välja Tallinna rauakooli haridusega tehnik. Tasuks nähtud vaeva eest andis Ergma talle mõne välismaa filmidega kasseti.

Edaspidi sai Ergma korraldada kodus paarile paremale sõbrale videote vaatamise õhtuid. Liiga kõva häälega ei maksnud nendest üritustest rääkida: makke leidus siiski vähestel ning need, kes sellest ülemäära pasundasid, võisid saada murdvaraste sihtmärgiks.

Vargad kohtu ette

Samal ajal võttis Tartu mees Rein Rosenberg videoäri palju suuremalt ette. Ta oli majandanud ülikoolilinna kahte kino, Saluuti ja Variat, aga kui Vene aja lõpus tekkis vaakum ja polnudki rahvale õieti midagi näidata – sest filmibaas likvideeriti ja palju filme sattus prügimäele –, tuli ta mõttele rajada videokino ja -laenutus.

Kasutades tollast valuutat, suitsuvorsti ja Vana Tallinna likööri, hankis ta Moskva kaudu Novgorodist ligi sada videomakki BM-12 ning Minskist teist sama palju värvitelereid. Noil tuli suure bussiga järel käia. «See oli väga suur varandus,» lausub Rosenberg.

Nüüd oli vaja leida ka filmid. Nagu tollal eestlastele tavaks, pöördus Rosenbergki abi saamiseks soomlaste poole. Sõlmis nendega koostöölepingu. Kuid soomekeelsetest filmidest ei saanud enamik Tartu ja Lõuna-Eesti inimesi mõhkugi aru. Järgmine samm: tuli hakata tõlkima. Selle tööga said hakkama ja Eestis kuulsaks Hannes Villemson, Lauri Rõuk ja Endel Valdas (vt lisalugu). Nende tuntus teksti tõlkiva ja pealelugeva häälena omandas koguni sellised mõõtmed, et osa inimesi käis laenutuses küsimas just filme, mille oli eestindanud kas näiteks Rõuk või Villemson. Millest film rääkis, polnudki alati nii tähtis.

Aga laenutuses ilmnesid peagi omad probleemid, tõdeb Rosenberg. Esiteks, vene tehnika oli sedavõrd vilets, et makke ja telereid tuli alalõpmata parandada. «Eks neid kasutati ka täie raha eest, kuni videopea oli nii must, et enam pilti ei näinudki,» meenutab Rosenberg. «Alles siis toodi tagasi.» Seetõttu pidas ta Tartus vana ühiselamu keldrisse rajatud kontoris pidevalt ametis kahte-kolme elektroonikut.

Teiseks, mõned inimesed, ja neid polnud Rosenbergi sõnul vähe, ei suvatsenudki laenutatud makke ja telereid tagasi tuua. Oma vara kättesaamiseks pidi ta palkama koguni juristi, kes viis vargusjuhtumid kohtusse. «Kohus pani nad maksma,» sõnab ta.

Kuna äri läks mõnest tagasilöögist hoolimata ülesmäge, otsustas Rosenberg rajada Tartusse Aida tänavale mahapõlenud kahekorruselise puitmaja asemele videokino Thalia, väidetavalt esimese seesuguse Nõukogude Liidus. Ehitustöö eest sai üleüldisel kitsal ajal tasuda mahamüüdud makkide eest teenituga. «Makk oli siis ikka üle mõistuse kallis,» nendib Rosenberg.

Ebameeldivad sissetungijad

Thalia stammkundede hulka kuulus ka Lauri Hermann (36), toonane koolipoiss, kes keskkooli päevil alustas tööd Tartu Raadios. «Videote vaatamine oli parim meelelahutus peale jalgpalli mängimise,» kinnitab ta. «Tahtsime klassivendadega filme muudkui uuesti ja uuesti vaadata, näha Stallone’i ja Schwarzeneggerit.» Ainsad, kes Thalia videotubades vaatamist häirisid, olid mustlased, kes sõnagi lausumata lihtsalt sisse astusid ja poiste kõrval istet võtsid – kamraadlik meeleolu läks hetkega strammi. Keegi mustlaste vastu midagi ette võtta ei tahtnud või ei julgenud, mäletab Hermann.

90ndate teises pooles ostis Hermann raadiotööga teenitud raha eest oma esimese videomaki, jaapanlaste Sony, mis alles paar aastat tagasi üles ütles. «Kodus vaadata oli ikka samm edasi,» sõnab ta.

Legendaarne Thalia videokino pidas vastu möödunud kümnendi teise pooleni. Rosenberg, kelle väitel olid kohaliku võimu esindajad talle juba algusest peale takistusi püstitanud – «Kas teil kapitaalehituslimiiti on?» mäletab ta üht kiuslikku küsimust –, jäi pikkade ja keeruliste vaidluste järel sellest ilma. «Sina seda maja ei näe,» meenutab ta ühe ametimehe ähvardavaid sõnu. (Ta ei avalda, kes nii ütles.) Mis siis, et ta oli nõus enda sõnul maksma mis tahes hinda, et vahetada rendiõigus omanikuseisuse vastu. Vastuseks kuulis ta: selle maja talle müümiseks puudub avalik huvi.

Nüüd seisab Thalia tondilossina.

Aga Erkki Ergma viib samal Eesti videoajaloo päästemissiooni edasi. Ta ehitab uut vanade videolintide puhastamise agregaati. Veel leidub eestindatud välismaa filme, mida ajaloo tarbeks taastada. «Me tulime hallist nõukaajast,» lausub ta, «ja videod olid meile esimene laks läänemaailmast.» Toda imelise laksu tunnet tahabki ta tulevikuks säilitada.

Lääne hittfilmide kirevad kassetikarbid mõjusid kolm kümnendit tagasi ligitõmbavalt, nagu kõik värviline tollal. / Kristjan Teedema

Kuidas filmid eesti keelde said?

Tore päev oli see, meenutab Hannes Villemson, nüüdne Komöödiateatri juht, kui Soomest saabus 80ndate lõpus järjekordne ports videofilme. Ta sukeldus kättpidi kohe saadetisse, et tõmmata sealt välja klassikat, näiteks Marlon Brando ja Al Pacino, Elizabeth Taylori ja Kirk Douglase filme. Enamik, mis saabus, oli ikkagi massidele mõeldud laiatarbekaup, märulid ja lihtlabased komöödiad.

Villemsoni, kes praegu valmistab suveks ette prantsuse absurdikomöödiat «Elagu eurotoetused!», paelus tollal nõudlik kraam. Ta oli juhtinud 1980. aastate algul ETVs keeleõppesaadet «English for Everybody», lisaks valdas prantsuse ja saksa keelt, ning sattus sedasi läänest toodud videofilmide tõlkijaks. Seda tööd tehes püüdis ta anda oma maksimumi – ja ennastki arendada.

Filmidele eestikeelse tõlke pealelugemine käis Tartu Video stuudios. Enne seda vaatas Villemson filmi kodus läbi ning kirjutas mõned keerulisemad dialoogid, ennekõike need, mis toimusid kiires tempos, sõna-sõnalt paberile. Osa väljendeid, just noid krõbedamaid, tuli endal luua, et sagedased fuck ja shit liiga nüristavalt ei kõlaks. (Üks näide, mida Villemson mäletab: väljendi dumb fuck tõlkis ta kui ajudeta m**n.) Seejärel harjutas sünkroontõlke n-ö kuivalt läbi. Ühe filmi tõlke ettevalmistamine võis võtta neli kuni kuus tundi. «Põhiline oli, et suudaksin keeleliselt selgelt ja koperdamata ära rääkida,» meenutab ta.

Eks ikka juhtus, tunnistab Villemson, et sünkroontõlke ajal tuli pause sisse või läks keel sõlme, misjärel pidi töö katkestama ning takerdunud kohast uuesti alustama. Ligi kaks tundi otse, käigult tõlkida, kuulates enamasti vaid kõrvaklappidesse tulevat võõrkeelset teksti, polnud sugugi kerge, annab ta nüüdki veel kehakeelega mõista. Tasuks, pakub Villemson ajus tuhlates, võis olla 50 rubla ühe filmi tõlkimise eest. Tema kinnitusel oli see korralik summa, sest juba esimese aasta teenistuse eest, aastal 1990, sai ta endale lubada kuuajalise reisi Ameerikasse.

Tagasi üles