Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Talvik: aitab hoolekandeühiskonnast!

18
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juht, Vabaerakonna esimees Artur Talvik. | FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Korruptsioonist, parteikäsust ja järjest enam kasvavast bürokraatiast lubjastunud vereringega ühiskonnas tuleb anda võim tagasi rahva kätte, rikkuda poliitilist toiduahelat, rääkida olulistest asjadest lihtsate sõnadega, ütleb pühapäeval Vabaerakonna uueks juhiks valitav värvikas Artur Talvik.

Punase mütsiga punkar astus erakonna liikmeks, et saada parteijuhiks. Mis on selles lauses valesti?

Endine punkar! (Naerab südamest.)

Kas sellest saab lahti?

Punane müts on ka juba nii kulunud. Oleksin ju võinud väga hästi mugavustsoonis edasi elada, olla nähtav, tegeleda ühiskonnas valuliste asjadega ja olla parteitu ning natuke olla nagu parteis ka. Aga aus olles – kui vaadata, kellel on Vabaerakonna silt otsa ees, siis olen see mina. Paljud ei teagi, et ma polnud erakonna liige.

Erakond on paika loksunud, lastehaigused välja elatud, kõik on kokku päris hea punt, aga nüüd on action’it vaja! Kasvamisaeg oli rahulik, nüüd on uut energiat vaja. Minu eluunistuste kohvris pole olnud sedelikest «Hakka parteijuhiks», aga lõpuks oli otsus üsna lihtne.

Teis väga suurt sisemist vastuolu ja võitlust pole?

Parteid on üle-eelmise sajandi väljamõeldis, oma olemuselt nii väga ajale jalgu jäänud: juhikesksed, sisemised mängud, vajadust iseend asjatult suureks paisutada, kuigi tegelikult juhib seda väga väike grupp. Vabaerakonnas vähemalt üritatakse asju teistmoodi teha.

Olen juhtinud igasugu organisatsioone ja firmasid ning juhtimine mind iseenesest ei häiri. Hetkel on põnev luua kaasaegne poliitiline organisatsioon, mis võbiseks teistmoodi.

Vabaerakond on pigem nagu klubi, mitte organiseeritud ettevõtmine. Kuidas see sobib praegusesse Eestisse, kui reitingutipus on suured, hästi organiseeritud erakonnad?

Me ei ole klubiline tegevus! Minu ideaalis peaks üks erakond koosnema visionääridest ja misjonäridest. Et on ajutrust, kes kirjeldab ideaalset ühiskonda, mille poole püüelda, ning sul on ka misjonärid või gladiaatorid, kes seda ellu viia püüavad.

Klubi ei ole võitluskoht, aga poliitiline organisatsioon on ideede eest võitlemise koht. See on see vahe. Kõik selle, mis meie puhul hetkel klubi meenutab, peaks ära unustama.

Meie puhul tulid erakonna alguses väga erinevad inimesed igast ilmakaarest kokku ja tegid seda protesti pärast, mitte selle pärast, et keegi on kunagi ülikoolis koos õlut joonud. Nüüd on see hetk, et jah, protest protestiks, aga millist ühiskonda me ikkagi tahame!

Et ka rahvas saaks sellest aru, tuleks Vabaerakond kuidagi letargiast, seisakust välja tuua. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on sõnumite poolest teist palju jõulisem.

Me ei ole seisakus. Kui vaadata riigikogu tööd, siis oleme kõige töökam fraktsioon. Ja kui vaadata meie riigikogu tööd, siis tuleb sealt väga selgelt välja ka meie maailmavaade. Kui võrdlete meid EKREga, siis nemad ratsutavad kahe-kolme väga emotsionaalse teema peal ning laia ühiskonnapilti neil pole. Meie oleme seda endale ehitamas.

Aga see ei paista välja.

Jah, kommunikatsioon on meil väga nõrk koht. Sõnumi täpseks ja arusaadavaks tegemine on esimene ülesanne.

Lihtne näide: meie demokraatiapakett on ülioluline, aga keda kotib demokraatiapakett niimoodi väljaöelduna?! Aga kui öelda inimestele, et üks kõige suurem probleem Eestis on see, et teid ei kuulata ja teist rullitakse lihtsalt üle ning palun, siin on lahendus, kuidas inimese sõna saaks hakata taas kehtima, siis tekib ka huvi, et aa, mis asi see on?

Meie peamine eesmärk on see, et ühiskond peab olema altpoolt ülespoole laotud, mis tähendab, et väike kogukond saab ise asju otsustada ja tal on oma soovide-otsuste elluviimiseks ka raha. Ning kui asjad lähevad veidi suuremaks, siis on autonoomne vald see, kes saab ise asju otsustada ja kes omakorda punub erinäolised kogukonnad kokku. Ja järgmiseks sekkub riik, kes punub kokku kogukondade kogumid. See on meie loogika!

Meie tänases riigis ütleb valitsus, et meie teame kõike ja teie tehke nii, nagu meie ütleme. Parteiline kontroll ja poliitilise toiduahela toitmine läheb järjest suuremaks. Kui suudad seletada, et demokraatiapakett tähendab seda, et sina ise saad rohkem otsustada ja vastutada ning meie selle eest seisame, siis saavad inimesed ka aru.

Ei julgeta rääkida lihtsas ja arusaadavas keeles, kuna äkki see ei tundu piisavalt intelligentne.

Just! Ja demokraatiapakett on ainult üks näide! Miks räägib Vabaerakond korruptsioonist? Aga selle pärast, et meie riigi veresooned on sellest lubjastunud! Ja seda kannavad vanad parteid, kes kontrollivad võimu raha pärast. Tuleb võidelda korruptsiooni, bürokraatia vastu, kuna inimesed ütlevad, et neil on kõrini käskudest-keeldudest, ülereguleerimisest ehk tänase valitsuse filosoofiast.

Meie võitleme ise hakkama saava kodaniku eest, kes teeb oma elus või kogukonnas oma otsuseid ise. Sellega saab ehitada loova, dünaamilise ühiskonna, põneva riigi! Mitte nagu täna, mil ehitatakse hoolekanderiiki, kus öeldakse, et ainult meie, tibukesed, teame, kuidas teie elame peate!

Nohu ei pea ravima EMOs, turvalisusega ei pea hakkama saama ainult riik, vaid peame looma üheskoos ühiskonda, kus saate sellega ise hakkama. Turvalisust saab luua iga inimene koos teistega ja riik pakub sulle vabad tingimused, võimalused, et saaksid seda teha.

Ära lase õpitud abitust enesesse süstida! Meil, eestlastel, puuduvad sotsiaalsed oskused. Näiteks oskus läbi rääkida, oskus veenda.

Läbi rääkida, oma vaba sõna välja öelda – kas tunnete, et see on järjest ohtlikumaks muutunud? Kui Kaido Kama lasti riigikontrollist lahti, kuna ta julges Postimehe artiklis väljendada metsamajanduse teemal tööandjast erinevat seisukohta, siis see pole normaalne!

Kindlasti on ohtlikumaks muutnud ja Kaido Kama näide on väga kurb. Selle eest, et tal oli kodanikuna seisukoht, mille ta jõuliselt välja ütles, ning seejärel lahti lasti... See ei ole ühiskond, kus tahaksin elada. Selle asemel, et arutada: äkki me teemegi metsaasjanduses midagi täiesti valesti.

On teil piinlik selle pärast, kuidas Vabaerakond kintsu kraapis, et Keskerakonna juhitud valitsusse pääseda?

Meie ei kraapinud kintsu, et valitsusse pääseda. Tunnistan: meie kommunikatsioon kukkus halvasti välja. Andsime selge sõnumi, et oleme koalitsioonis valmis valitsusvastutust võtma, ja lootsime, et meiega tullakse ka rääkima. Aga saime ka kohe aru, et meiega ei taheta rääkida. Ja peamine põhjus oli see, et oleksime mõned ametikohad ära võtnud.

Praegu on ilmselt kergendus, et nii läks.

Muidugi! Meil on väga hea meel, et me ei ole selles valitsuses. Jah, meil on väga hea meel, et Reformierakonna ainuvalitsus kukkus ja teatud õhupuhastus toimus, aga see riik, mida tänane valitsus ehitab, ei ole see, millest Vabaerakond unistab. Käsud-keelud, abituse süvendamine, hoolekandeühiskonna laiendamine – see ei ole meie.

See, et Vabaerakonna riigikogu liikmed ei kandideeri kohalikel valimistel, näib küll äärmise rumalusena.

Vastupidi – see on nii äge! Oleme kogu aeg olnud kahe tooli seaduse vastu ja peibutuspartluse aeg tuleb ära lõpetada! Kohalik võim peab olema kohalike inimeste käes ja nende otsustada. Ei saa minna tähtsa riigikogulasena kohapeale ütlema, kuidas nende elu peaks välja nägema.

Aga need sügisesed haldusreformijärgsed kohalikud valimised saavad olema väga staaripõhised. Riigikogu sotsist esimees Eiki Nestor kandideerib kodukandis Hiiumaal ja võtab poole saare häältest. Kuidas aitab see Vabaerakonda ja teie maailmavaadet?

See ongi viga! See ongi valesti ja selle vastu me võitlemegi! Ja kui sa oled sel seisukohal, siis tuleb ka vastavalt käituda! Kohalik võim on kohalike inimeste asi ja tehtagu seda valimisliitudes. Miks peab üks partei toppima oma nina kohaliku omavalitsuse ellu?! Sel juhul kujunevad Toompea kismad ka kohaliku elu probleemideks.

See on järjekordne poliitilise toiduahela täitmine: saan oma inimesed vallavalitsusse tööle, kasvab mugav pinnas sundparteistamiseks. Jah, Vabaerakond võtab selle sammuga väga suure riski, aga peame seda ainuvõimalikuks. Ideoloogiliseks võitluskohaks on riigikogu valimised, mitte kohalikud valimised.

Olete parteipuhta jõu poolt, aga tulevase erakonna juhina peaksite suutma ka oma erakonna liikmeskonda kasvatada. Kuidas seda teha?

Jah, suur probleem on see, et inimesed kardavad poliitikat. See on tehtud kuidagi nii rõvedaks, et on häid tüüpe, kes annavad küll eravestluses head nõu, aga kui paluda, et ütle seda avalikult, pole nad valmis.

Ja liiga palju arvatakse, et poliitikasse tullaksegi isikliku kasu pärast. Ja liiga palju on ka seda, et mõned riigikokku valitud neelavad alla justkui tähtsuse vitamiini, löövad rinna ette ja poosetavad. Riigikogus neid märgata ei ole, aga väljaspool Toompead küll. Meil on nii väike ühiskond, et meil ei tohiks olla keegi ülearu tähtsam kui teine.

Tagasi üles