Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlased hoiavad hruštšovkad alles

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1964. aastast Pärnus Jannseni tänava hruštšovkas elav Maimu Jugala ütleb, et kitsukesest köögist ja koridorist hoolimata on ta korteriga rahul, pealegi on kõik vajalik käe-jala juures. | FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Äsja kirjutas Jaanus Piirsalu sellest, kuidas Moskvas peetakse plaani hakata massiliselt hruštšovkasid lammutama. Eestlased nii äkilised pole, nemad kõpitsevad vanu maju korda teha, mõnest hruštšovkast saab suisa smartovka.

Valdav osa eestlastest on käinud hruštšovkas asuvas korteris vähemasti kellelgi külas, paljud seal aga ise elanud. Hruštšovka firmamärk on imeväike koridor ja köök, kus on raske kolme täiskasvanud inimest istuma mahutada. WC-pott, kraanikauss ja vann asuvad ühes ruumis. Praegu on see üsna tavaline, 1950. aastatel aga midagi täiesti uut.

Hruštšovkad ei sobi nüüdisaja standardeid ihkavatele kahe- ja enamalapselistele peredele, ent 1950. ja 1960. aastatel kuulutasid need uut elukvaliteeti, mis sobis sõjajärgses üldises ruumikitsikuses kõigile. Minu vanaonu Harald ja tema kaasa Maimu kolisid koos väikse pojaga uhiuude kortermajja Pärnu jõe kaldal 1964. aasta jaanuaris ehk rohkem kui poolsada aastat tagasi.

-Austraaliast hruštšovkasse

Nüüd on tädi Maimu (nimetan teda siingi harjumusest eesnimepidi – N. N.) ammu lesk, oma trepikojas üks kahest, kes elab majas selle valmimise päevast. «Kõik oli uhiuus, õudselt mõnus tunne!» õhkab Maimu, meenutades aastat 1964. Enne oli neil olnud ühetaoline, nüüdsest aga kahetoaline.

Selliste korterite tahtjaid oli palju, aga Haraldit saatis edu seetõttu, et tema otsustas pärast sõda emigreeruda Saksamaalt Austraaliasse ja sealt – uskuge või mitte – tagasi Nõukogude Eestisse. Koduigatsus tuli peale.

Võimud tahtsid näidata, et käituvad manduvast läänest sotsialismi rüppe naasnutega heldelt. Harald võis ise korteri välja valida, koduks sai hoone jõevaatega ots. Tavaliselt said selliseid elamispindu ikka tõelised eesrindlased.

Algul väike köök Haraldit ja Maimut ei häirinud, ikkagi uus korter. Siis oli köögis ka puupliit, mis hiljem välja lõhuti ja gaasipliidiga asendati. Kui külalised tulevad, on Maimu katnud laua alati elutuppa. «Koridor on ka väga väike,» tunnistab ta. «See on isegi köögi väiksusest rohkem häirinud.»

Juba hea mitu aastat tagasi sai Jannseni tänava kortermaja soojustuse ja uue katuse. Sel suvel vahetatakse küttesüsteem. Just niimoodi hruštšovkasid korda tehes Eestis toimetataksegi: erinevalt Venemaast ei saa siin korteri omanikule keegi ette kirjutada, et tema maja lammutatakse nüüd ära. Meil on neid kokku lükatud Ida-Virumaal ja maapiirkondades, aga enne on majad elanikest tühjaks jooksnud.

Hruštšovkad pole tegelikult sugugi nii kehvad, nagu siin-seal väidetud. Jah, nüüdisaegse soojustuseta on temperatuur jahedapoolne ning küttearved prisked. «Magamistoa sein oli enne soojustamist täitsa külm,» tõdeb Maimugi. Aga säärased probleemid on paljudel teistelgi vanadel majadel.

Maimu trepikojas elavad valdavalt pensionärid või pensionieelikud. Nõudlus hruštšovkade järele püsib, sest meie riigis on järjest rohkem üksikult elavaid noori ja pensionäre. Peredki pole kuigi lasterikkad, ühe lapsega kannatab kahetoalises hruštšovkas elada küll. «Vene ajal oldi õnnelikud ka siis, kui sai sellises korteris mitmekesi elada,» lausub Maimu. «Nõudmised on tänapäeval suured.»

Vähemasti Tartus ja Pärnus asuvad hruštšovkad kesklinna lähistel või suisa südalinnas, mis lisab neile väärtust. Erinevalt hilisematest magalarajoonidest on siin kõik käe-jala juures. «Mul on kõik lähedal: arstid, apteek, kauplused ja bussipeatused,» kiidab ka Maimu.

Tartus püstitati üks Jaani kiriku kõrvale ja hoolimata aastaid kestnud vaidlustest lammutamise või ümberehitamise üle püsib see praegugi samasugune. Erinevalt magalarajoonide kivikõrbetest on eestlased hruštšovkadega kodunenud, need ei karju oma pretensioonituses muust arhitektuurist liiga palju üle, mitmekümne aastaga on tekkinud ka kõrghaljastus.

Maimule meeldib, et erinevalt avatud köögiga korteritest on hruštšovkas siiski eraldi köök, mis siis et väike. «Mina olen üldiselt rahul.»

-30 000 eluruumi

Tüübinime I-317 ja I-318 kandnud kolme- kuni viiekorruselisi paneel- või telliselamuid ehitati Eestis valdavalt 1950ndate keskpaigast 60ndate keskpaigani. Kuna massilisem ehitamine jäigi Nikita Hruštšovi võimuperioodi, hakati maju tema järgi kutsuma.

Ivo Jaanisoo majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonnast ütleb, et Eesti hruštšovkades asub praegu umbes 30 000 eluruumi ehk korterit, neist kolmandik Tallinnas. Tema sõnul ehitati hruštšovkasid algul tellistest, hiljem paneelidest.

Kui Stalini-aegsete massiivsete hoonete ehitamine võttis aega, siis hruštšovka töötati välja kiireks, massiliseks elamuehituseks. Aeg on näidanud, et nende hoonete vastupidavusel pole häda midagi.

«Uuringute alusel on hinnatud hruštšovkade kandvate konstruktsioonide olukorda enam-vähem sarnaseks hilisemate paneelelamutega,» ütleb Jaanisoo. Niisiis ei ole ka hruštšovka renoveerimine palju kallim kui hilisemate tüüpmajade uuendamine.

Igal juhul ei tule Eestis Jaanisoo kinnitusel kõne alla riikliku hoogtöö korras hruštšovkade lammutamine, ehkki meilgi on olemas Kredexi lammutamistoetus. «Kõik sõltub ikkagi piirkondlikest vajadustest, me ei võta ette teatud konstruktsioonitüüpe ega käsi neid maha lammutada,» lisab ta.

«See ei oleks ka meie seadusruumis võimalik, vaid tuleb kõne alla veidi teistsuguse režiimiga riikides.» Moskvas põhjustabki hruštšovkade massilise lammutamise plaani kinnisvaraarendajate surve, nemad soovivad ehitada asemele suured korruselamud, kuhu mahuks palju rohkem elanikke.

See võib olla isegi mõistlik, sest nii saaks hiigellinnas asuda hulk inimesi elama kesklinnale lähemale, lammutatavate hruštšovkade alale. Eestis on arendajate lammutamishuvi väiksem, Tallinngi pole võrreldav 12 miljoni elanikuga Moskvaga.

-Eestlane ei lammuta

Arhitekti ja tehnikaülikooli arhitektuuri professori Rein Murula sõnul ehitati Stalini ajal ühiskortereid, mõeldes, et kui saame rikkamaks, saab igaüks enda oma. Hruštšov otsustaski ehitada peredele väiksed korterid. Köögid olid nii väiksed ka seetõttu, et nõukogude inimene pidi hakkama käima sööklas.

Murula kinnitusel polnud toona ka suuri külmkappe ega muud rohket köögitehnikat, mis pidanuks kööki mahtuma. «Hruštšov võttis tegelikult Lääne-Euroopast paljugi üle – teatud miinimumstandardit pakkuvaid eluruume ehitati üle Euroopa.»

Murula sõnul lõpetasid hruštšovkade ajastu Eestis Mustamäe suurpaneelelamud – välispaneel oli nüüd toasuurune. Eesti hruštšovkad erinevad neist, mida tahetakse hakata lammutama Moskvas.

«Sealsed majad on õhukestest suurpaneelidest, mis olid omas ajas väga innovatiivsed – paneel oli 7–8 sentimeetri paksune, mistõttu kostis maja hirmsasti läbi,» ütleb Murula. Nagu juba öeldud, ehitati Eestis alul tellistest, hiljem põlevkivituhast püstplokkidest, mis on 30 sentimeetri paksused. Sestap pole meil ka läbikostmine nii suur mure.

Praegu ütleb Murula, et hruštšovkade totaalne lammutamine ei tule Eestis niikuinii kõne alla seal, kus inimesed tahavad elada. Neid kortereid annab Murula kinnitusel ka päris nüüdisaegseks ümber ehitada. «Paar aastat tagasi võis sisustusmessil näha hruštšovka korteri ümberehitust,» lausub ta. «Esik võttis endale vannitoa laienduse, vannituba kolis kööki ja köök elutuppa.»

Murula tsiteerib Vene meediast kuuldut: hruštšovkade mahalõhkumisega läheks kaduma terve periood Moskva ajaloost. «Ka ameeriklased lammutavad üsna kergekäeliselt, et ehitada uusi, aga eestlane on pigem saneerija, korrastaja ja parandaja, mitte buldooseriga mahalõhkuja,» ütleb professor. «Isegi kui see ei pruugi olla majanduslikult kõige mõistlikum, on see meie rahvuslik omapära.»

Tagasi üles