Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lihasööjate kaitseks: kui sööd ainult porgandit, siis sured varsti ära

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Lihasööjaist on saamas uus enamusgrupp, kes satub hääleka vähemuse rünnaku alla.
  • Faktid kinnitavad, et Eesti inimene armastab liha, ja armastab seda üha rohkem.
  • Ühtegi toitu ei saa asendada, kuulutab professor taimetoitlaste meelehärmiks.
  • Restoranipidaja paljastab, kuidas taimetoitlased söövad salaja ka liha.
FOTO: Illustratsioon Kristina Herodes

Kas olete märganud, et neid, kes julgevad tunnistada, et armastavad ja söövad liha, vaatab osa kaaskodanikke üha imestavama ja järjest halvustavama pilguga, nagu oleks lihasööjad jäänud kinni ürg- ja keskaega? Häälekas vähemus on leidnud veel ühe enamusrühma, kelle kallal oma hambaid teritada. Aga sedapuhku on vähemuse vastane väga tugev, heas ja terves toitumuses.

Rääkige veel, et liha pole vaja süüa... Kas teate, mis juhtus tumedaid rastapatse kanda armastava Olga Andrejevaga?

Ta loobus lihast juba viis-kuus aastat tagasi. Teda innustas see, mis juhtus tema emaga. Ema vaevas liigestepõletik, aga pärast seda, kui ta hakkas sööma vaid toortoitu, sai poole aastaga hädadest lahti. See, nagu tunnistab Andrejeva (31), šokeeris teda. Ta oli isegi toitumisega pikalt jännis olnud. Katsetas nii ja teisiti, aga ei sobinud talle üks ega teine menüü. Alatasa oli kõht lahti. Kuni viimaks, lihast loobununa, sai kõhumured kontrolli alla. Sedasi oli palju parem ka sporti teha.

Eesmärgid on Andrejeval suured. Kuu aega tagasi sõitis ta Poola, et üritada seal täita maratoni MM-võistluste normi 2:45. Mis siis, et neli päeva enne võistlust oli ta saanud ebameeldiva teate: veres oli rauasisaldus piltlikult öeldes nullis. Ta üritas veisemaksa süües olukorda päästa. Aga tulutult. Pärast 8. kilomeetrit hakkas pulss langema, kiirus ka. Ta püüdis tempot tõsta, aga sellest hakkas vaid pea ringi käima. Viimaks oli raske isegi sörkida. Ta katkestas.

Kui sööd ainult porgandit ja kapsast, siis sured varsti ära. Toituma peab mitmekülgselt, millegagi ei tohi üle pingutada.

Nüüd tunnistab Andrejeva, et raua sama hästi kui olematu kogus veres on seotud sellega, et liha ta ei söö. Aga energiat kulutab ta palju: nädalas jookseb Andrejeva keskmiselt 160 kilomeetrit.

Mõistate nüüd, miks on vaja liha süüa?

Aga kas teate, mida teeb Rait Ratasepp, kes läbis mullu sügisel kümne päevaga kümme täispikka triatloni?

Ta loobus liha ja kala söömisest kolm ja pool aastat tagasi. Teda innustasid teised ultrasportlased, kes kiitsid, kui hea on taimetoitlus. Ja kuna Ratasepp kavatses toona treeningumahtu kõvasti suurendada, üle kahe korra, otsustas ta ühtlasi proovida, kuidas elu ilma lihata talle sobib. Sobis ülihästi, tunnistab Ratasepp (34), ja sobib siiamaani. Kehakaal alanes ligi kümme kilo, taastumine treeningutest kiirenes ning tulemused läksid järjest paremaks. Vereproovid, mida ta teeb aastas kümmekond, on seni kinnitanud, et rauasisalduse ega muu pärast muretsemiseks pole põhjust.

Rääkige veel, et liha on vaja süüa...

Ohtlik loobumine

Neid pole vähe, kes lihast on loobunud, nagu ka neid, kes lihasööjaile viltu, varjamatu halvakspanuga vaatavad. Selle kohta, kui palju on Eestis taimetoitlasi, pole andmeid kuskilt võtta. «Aga nad on hakanud endast rohkem märku andma,» lausub Tagli Pitsi, tervise arengu instituudi (TAI) toitumise valdkonna ekspert.

Lihasööjaist näib olevat kujunemas järgmine enamusgrupp, kes langeb hääleka, sedapuhku liha mitte sööva vähemuse kriitika alla. Olgu vähemuse põhjendused oma sõnakusele millised iganes: alates uskumusest, et elu ilma lihata on lihtsalt tervislikum, ning lõpetades sellega, et pole eetiline oma kõhu täitmise nimel kedagi tappa. «Taimetoitlastel on süda rahul, et nemad ei ole andnud panust sellesse, et nende pärast on keegi surnud,» oletab Pitsi.

Aga enamik Eesti inimesi tahab liha saada, ja tahab seda palju. Statistikaameti andmeil tarvitas Eesti keskmine elanik tunamullu 77 kilo liha ehk tervelt kümnendiku jagu rohkem kui eelmise kümnendi lõpus. See teeb keskmiselt 200 grammi liha päevas. Seda on üle kahe korra rohkem, kui toitumisteadlased soovitavad.

Niisiis seisab taimetoitlastel, veganitel ning teistel lihapõlgureil ja -vastastel ees tugevalt toitunud suur rahvaarmee. Vaadake selle kinnituseks kas või Rakvere lihakombinaadi värskeimat, «Lihakõne» telereklaami, kus meestevägi skandeerib: «See on kõne, mis on täis rauda, jõudu ja proteiini!» Ei maksa lihast loobujail lootagi, et nad suudaks vastasseisus selle väega jõudude vahekorra enda kasuks kallutada.

«Terve inimene, et ta terve püsiks, peab kindlasti liha sööma,» ütleb Tallinnas Rotermanni kvartalis asuva restorani Pull omanik Enn Tobreluts. Nagu restorani nimigi viitab, saab sealt ennekõike liharoogi, kuid ka laia valikut värskeid tervislikke salateid ja smuutisid. Seetõttu külastavad Pulli nii liha- kui ka taimetoitlased. Tobrelutsu sõnul on vajadus liha järele meisse lausa geneetiliselt kodeeritud, ja kui seda koodi eirata, võib tekkida kehas konflikt. «Liha menüüst välja tõstmine võib olla tervisele väga ohtlik, eriti kui seda valesti teed,» väidab ta, lisades: «Kui sööd ainult porgandit ja kapsast, siis sured varsti ära. Toituma peab mitmekülgselt, millegagi ei tohi üle pingutada.»

Tagatipuks, märgib Tobreluts, kes korraldab ka BBQ- ja grillipidusid, on liha söömine korraliku elu alustala. Need, kes loobuvad lihast, jäävad sageli eemale ka grillipidudest, mistõttu kaugenevad sõpradest ning kaotavad osa sotsiaalsest suhtlusest, on ta täheldanud.

Tobrelutsu kolleeg Rain Käärst, kes on õppinud toiduvalmistamist Ameerikas ning on Eestis tuntuks saanud telekokana, kinnitab, et liha söömine turgutab nii meeli kui ka keha. «Lihaveise antrekoot on superhea: milline lõhn, milline maitseelamus!» kirjeldab ta. «Liha lausa sulab suus. Tunned, kuidas jõud ja vägi sinus süveneb.» Käärst on proovinud ka sojast valmistatud tofut, mida nii mõnedki lihavastased peavad liha asendajaks, kuid veendunud lihainimesena, kes sööb nädalas liha vähemalt viis korda, kinnitab, et seda ei saa õige lihaga võrreldagi. «Ei ole midagi paremat, kui hästi tehtud lihatükk,» kiidab Käärst. «Näiteks vanaema tehtud ahjuliha – kuidas saab seda mitte tahta?!»

Reetlik enesetunne

Liiati on Käärst veendunud, et Eesti kliimas pole lihast loobumine mõistlik tegu. Ta on märganud, et niipea, kui sööb külmadel aastaaegadel rasvast sealiha, hakkab tal tuntavalt soojem. Seevastu suviti, kui päike käib kõrgelt, sööb ta rohkem veiseliha ja kala, kus rasva leidub palju vähem. «Lähtun sellest, mis keha mulle ütleb,» sõnab Käärst.

Isegi pikamaajooksja Andrejeva, kas lihast hoidub, tunnistab, et ökopoest ostetud veisemaks, mida ta vere rauasisalduse parandamiseks pidi sööma, andis kiiresti positiivselt tunda. Ta täheldas, kuidas paranes lihastoonus, mis lubas kvaliteetsemalt trenni teha, ning kuidas pingsate treeningute järel muutus lihasvalu väiksemaks ja pingutusest taastumine läks kiiremaks. Ja veel üks asi (mis küll jooksjale alati kasuks ei tule): Andrejeva märkas, et lihased hakkasid kasvama.

Samas pole vähe neid, kes kuulutavad, et just lihast loobumine ja üleminek taimetoidule on nende enesetunnet oluliselt parandanud. Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor toitumisteadlane Raivo Vokk ei hakka nonde enesetunnet kahtluse alla seadma, ent märgib, et seejuures tuleks siiski arvestada ka objektiivseid, mõõdetavaid tervisenäitajaid. Ja nood, nagu näitab ultratriatleet Ratasepa kogemus, võivad rääkida enesetundega võrreldes sootuks muust.

Ratasepp tunnistab, et on oma sportlike eeskujude ajel proovinud samuti veganlust. Mis siis, et teda, elukutselt juristi, pani juba algul kahtlema, miks ei räägi veganluse ülistajad kunagi ühestki probleemist, mis loogiliselt võttes nende toiduvalikuga kaasneda võiks. Pärast poolt aastat veganina tõi tehtud vereanalüüs esile mitmed puudused. «Aga mu enesetunne ei reetnud midagi,» imestab Ratasepp.

Kuna toitumissoovitused jagavad toidu päritolult taimseks ja loomseks, pole toitumisteadlaste jaoks küsimust: normaalne tervislik toitumine sisaldab ka loomset päritolu toitu ehk liha. Asi on selles, selgitab professor Vokk, et osa inimesele vajalikke vitamiine sisaldub ainult loomses toidus; et teatud ühendeid omastab inimene loomsest toidust paremini kui taimsest; ja et teatud aineid omastab ta taimsest toidust paremini siis, kui sinna juurde käib ka loomne toit – ta toob näiteks Kreeka salati.

Ent tervise seisukohalt, kinnitab TAI ekspert Pitsi, võib hakkama saada ka sea- ja veiselihata – kuid soovituslik oleks siiski süüa linnuliha või vähemalt kalagi. «Kui süüa linnuliha, siis suure tõenäosusega ei teki rauaprobleemi. Muidugi juhul, kui süüa kõike muud mitmekesiselt,» täpsustab ta.

Tegelikult võib täiskasvanud inimene linnulihastki loobuda, märgib Pitsi, kuid üksnes juhul, kui ta teab väga täpselt, kuidas seda asendada. Näiteks tuleb silmas pidada, et täistaimetoitlasel on toidust saadava raua vajadus absoluutväärtuses ligi kaks korda suurem kui lihasööjal. «Sest taimset päritolu toidust imendub raud halvemini,» nendib ta. Kui aga loobuda ka kalast, tuleb Pitsi sõnul põhjalikult mõelda, mis moodi teha tasa näiteks D-vitamiini ja oomega-3-rasvhapete puudujääk. «Kõige hullem variant on see,» lisab Pitsi, «et jätan küll ära liha, kana ja kala ning söön teisi asju edasi harjumuspäraselt, näiteks suures koguses magusat ning vähe täisteratooteid, puu- ja köögivilju.»

Saavutamatu ideaal

Selleks et menüüst välja jäetud liha õigete ja vajalikke toitaineid andvate toitudega asendada, tuleb kõvasti vaeva näha, tunnistab ultrasportlane Ratasepp. Tal on enda sõnul viitsimist sellega möllata: ta kirjutab täpselt üles, mida sööb, kontrollib regulaarselt verd ning teeb pidevalt vastavalt analüüsi tulemustele toitumises korrektiive. Ta möönab, et see võtab aega ja on kulukas: kui osta poest harilikku toitu, tuleks see tema hinnangul mitu korda odavam. «See, kes ei viitsi toitumisega nii põhjalikult tegeleda nagu mina, hoidku liha menüüs,» soovitab Ratasepp.

Seda enam, et professor Vokk, kellele maitseb üle kõige lambaliha, väidab sõna-sõnalt nii: «Ühtegi toitu ei saa asendada.» Ta selgitab: «Kui tahame asendada liha, saame asendada ainult teatud komponente. Näiteks töödeldud valk ei saa asendada otse ja sirgelt lihavalku. Tänapäeva keemikute oskustega on küll võimalik lähendada asendust ideaalile, aga minu arust jääb natuke puudu.»

Lõppude lõpuks ei maksa unustada, et inimesed on arenenud ikkagi omnivooriks, kõige-, sh lihasööjaks. Bioloogi, Tallinna Ülikooli dotsendi Kristjan Porti sõnul viitavad sellele evolutsiooniliselt nii inimese seedetrakti pikkus kui ka hambad. See, et inimese seedetrakt on neli-viis tema kehapikkust, aga rohtu näksival lambal tervelt 27 lamba kehapikkust, annab tunnistust, et inimesele sobib ajalooliselt lihatoit, sest selle seedimiseks ja sealt vajalike toitainete kättesaamiseks ei ole tarvis nii pikka seedeteed, nagu on vaja taimetoidulistel. Ja inimese hambad on paslikud toidu peenestamiseks ja purustamiseks erinevalt ahvi hammastest, mis sobivad ennekõike lehtede närimiseks ja juurikate järamiseks, nendib Port.

Seega, kust otsast ka ei vaata, tuleb nõustuda Pitsi sedastusega, et lihasööjatel on elu igatahes lihtsam. Aga mitte ainult seda. Liha on ka inimese loomulik vajadus ja ahvatlus. Pulli restorani pidav Tobreluts on näinud korduvalt, kuidas taimetoitlased on teinud seda, mida nad ei tahaks, et keegi nende maailmavaate jagajaist näeks neid avalikult tegemas. Tobreluts on oma kompanjonidega näinud kõvasti vaeva, et liha, mida pakub Pull, oleks võimalikest parim, maitsvaim ja mahlakaim. (Vihjeks: «Eestimaine sea- ja kanaliha on väga kvaliteetne,» kinnitab ta.) Ta on nimelt näinud, kuidas nii mõnigi taimetoitlane on patustanud ja liha söönud. Vähe sellest: on pärast patustamist ka tunnistanud, et on õnnelikud. «Sest liha näeb nii isuäratav välja,» tõdeb Tobreluts.

Rääkige veel, et enda arust head ja õiged inimesed ei taha liha süüa...

Kui palju liha me sööme?

Eesti keskmine inimene tarvitas tunamullu

77,1 kilo liha,

sellest

sealiha 41,8 kilo,

linnuliha 24,7 kilo,

veiseliha 8,1 kilo.

Võrreldes aastaga 2010 ehk viie aasta taguse ajaga suurenes lihatarbimine tunamullu

8% ehk 6,3 kilo võrra.

Sealiha tarbimine suurenes 24% ehk 10 kilo, linnuliha tarbimine 9% ehk 2,3 kilo võrra.

Veiseliha tarbimine vähenes 31% ehk 3,7 kilo võrra.

Allikas: Eesti statistikaamet

Tagasi üles